Peeter Espak: Bideni võit tähendaski järeleandmisi Venemaale ja Trumpi karmist Putini-vastasest liinist loobumist

Poliitkavaatleja Peeter Espak kirjutab sotsiaalmeedias sellest, et Bideni järeleandmised Venemaale olid juba ette teada, Eesti meedia ja välispoliitika suunajad aga pole ideoloogilistel põhjustel kunagi tahtnud sellest rääkida.

“Vaatan, et avalikkuses on mitmeid artikleid ja arvamusavaldusi, kus imestatakse, miks on Biden ja USA demokraadid Venemaa osas niivõrd vastutulelikud – kuigi lubati ju miskit täiesti teist ning süüditati eelmist administratsiooni venemeelsuses.

Ise olen korduvalt kirjutanud, et Bideni võit tähendaski lähenemist ja järeleandmisi Venemaale ning ühtlasi Trumpi karmist Putini-vastasest liinist selget loobumist. See oli Bideni ja demokraatide puhul ette teada ning suhtumine Venemaasse sõltus põhimõtteliselt 2020. aasta valimistest, kus olid valikus Trump: karm jõupoliitika ja sanktsioonid Venemaa suunal ühendatult Ida-Euroopa liitlastele antava igakülgse sõjalise toetusega – samas ise jõupositsioonilt siiski Putiniga ka suhtlemine; või Biden: ette äravõetud otsus loobuda sanktsioonidest Venemaa suunal, lubada Nord Stream 2 ehitus ning loota pinged maha võtta Putiniga läbirääkimiste teel, samas nn vabandades või loobudes senisest vabariiklaste karmist retoorikast – andes mõista “me tahaks teiega mured ära lahendada, ja kuna Trumpi enam pole, siis meiega on võimalik läbi rääkida”.

Meie meedia ning eriti aga välispoliitikas sõna võttev progressiivne-globalistlik täielikult ideologiseerunud poliitikkond nagu ka paljud diplomaadid ei lähtu täna ega lähtunud ka enne mitte mingist olemasolevast reaalsusest või päris teabest, vaid eelkõige soovist näidata ennast “ideoloogiliselt truude progressivismi sõdalastena” (muidu ei saa enam tööd!), kes peavad ka Eesti üldsust hirmutama võltsuudiseid ja libainfot levitades “kurjadest konservatiividest, kes peavad oma vandenõu kogu inimkonna vastu”.

Paljud inimesed meedias ega ka riigistruktuurides loomulikult ka oma enda aetavat propagandat ja just siseriiklikku lömitamist ise ei uskunud, vaid ajasid oma juttu eelkõige eesmärgiga säilitada või saada tööd. Selleks on ainus võimalus propagandanarratiividele kaasakiitmine ja oma riigiusundi truuduse väljanäitamine. Suur osa aga ka siirast usust ja indoktrineeritusest tulenevalt.

Kumb variant – kas olla loll ja siiras; või siis kavalusest teeselda lolli eesmärgiga saada hüvesid – on parem, ei oskagi öelda. Ise pigem eelistaks “kavalat ja lolli teesklevat” arvajat “päriselt juhmile” inimesele – kavalast laveerijast võib vahel ka riigile kasu olla, juhm dogmaatiliselt usklik on kahjulik aga terve aja. Igaljuhul meeldiv, et natukene on avanenud ka progressiivide ja teiste vasakpoolsete silmad – ning äkki mõnest dogmaatlisest progressiusklikust saab edaspidi veidi järelemõtlikum inimene, kes enam ei vastanda poliitikat ja poliitikuid ei meil ega ka muus maailmas ainult kahe kriteeriumi järgi: 1. Progressiivne globalist: alati õilishingne tõe kehastus, üllas ja siiras imetlusväärne olend; 2. Konservatiiv: inimkonna tumedaimaid tunge esindav mandunud deemon, kes on nii kuri, et õudusvärin tuleb peale.”