Põhja allianss Euroopa Liidu sees — ehk polegi paha suurte survele ühiselt vastu seista!

Selleks, et Suur Peeter ei saaks toidukottide kallal võimutseda, tuleb Väikestel Peetritel sageli seljad kokku panna, et nende kõht tühjaks ei jääks.

Märtsi alguses toimunud Euroopa ja euroala rahandusministrite kohtumisel kutsus Hollandi rahandusminister Wopke Hoekstra (pildil vasakul) hiljem kokku Eesti, Läti, Leedu, Soome, Iirimaa, aga ka euroalasse mitte kuuluva Rootsi ja Taani kolleegid. Arutelu tulemusel kirjutati alla kaheleheküljelisele dokumendile, milles on kirjas nende riikide arusaamad euroala tuleviku kohta.

Brüsselis tõlgendati kaheksa riigi ühisavaldust vastuseisuna Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni soovile euroala jõuliselt reformida, aga ka katsena vähendada Saksamaa-Prantsusmaa liini mõjuvõimu. Kaheksa ministri kokkulepet on hakatud nimetama Põhja alliansiks ja tihti ka uueks Hansaliiduks.

Postimehe vahendatud uudise sisusse pikemalt laskumata tuleks ära märkida seda, et selliseid liite hakkab Euroopa Liidu sees üha enam tekkima. “Põhja alliansist” kirjutas Soome ajakirjandus juba varemgi, veel enne Macroni valimist Prantsusmaa presidendiks, mil päevakorral oli rohkem Merkeli-Saksamaa liiga suur mõju EL-is.

Pärast Merkeli ja Macroni kokkuleppeid ehk nende kahe riigi ühise liini teket hakkas väiksemate riikide vasturinne üha rohkem kuju võtma. Kuigi kõik need kaheksa riiki kokku on majanduslikult mõjult Prantsusmaast ja Saksamaast taseme võrra allpool, on nende liitumise näol siiski tegu mõjusa opositsiooniga Euroopa Liidu sees ning Brüsselis, kus suurriigid hoiavad keskseid ametkondi oma käpa all.

Kui sellesse nimistusse lisada Visegradi riikide allians, mille juurde on ennast haakimas ka Austria ja Bulgaaria, siis hakkavad Euroopa Liidu sees kujunema väiksemad liidud, ning hõõrdumisi võib edaspidi rohkem ette tulla. Eraldi jõuks võib kujuneda ka Itaalia.

Kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, Euroopa Liidu tulevikule võib hästi mõjuda just see, kui väikesed töötavad vastu suurte liiga jõulisele mõjule ja sunnivad neid ka endaga arvestama. EL-i ainus tulevikuvariant on rahvusriikide liit, mitte föderatsioon, viimane variant oleks enesetapp.

Eesti puhul jääb vaid soovida, et selgrootud võimulolijad ei ujuks lipitsevalt Merkeli, Junckeri ja Macroni külje alla, vaid lööksid rohkem kaasa just selliste pisiliitude töös. Põhja alliansiga ollakse nüüd ühinenud, järgmisena peaks ette võtma Visegradi ühenduse. EKRE teeb seda võimule tulles kohe kindlasti.