Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Prantsuse ekspresidendi suur eksitus: terroristid said Charlie Hebdos oma tahtmise

-
31.08.2020
Charlie Hebdos suri nii Prantsusmaa sõnavabadus kui ka põlisrahva lootus rahvusriigile. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

Prantsusmaa ühiskond on risti-põiki lõhestunud, kuidas poliitikud seda ka eitada ei püüaks – ja oma osa on selles terrorirünnakutel.

Prantsuse endine president François Hollande kordas pühapäeval oma seisukohta, et 2015. aasta jaanuaris 17 inimest tapnud terroristidel ei õnnestunud ühiskonda lõhestada.

Kolmapäeval algab kohtuprotsess 14 inimese üle seoses mõrvadega, mille järgnes Prantsusmaal pretsedenditu rünnakutelaine.

Kohtualuseid süüdistatakse tapmiste ettevalmistamises. Kolme Põhja-Süürias ja Iraagis kaduma jäänud džihadisti üle mõistetakse kohut tagaselja.

“Ma kartsin, et ühiskond rebib end tükkideks, sest see oli terroristide eesmärk: lõhestada prantslasi, stigmatiseerida moslemeid, tekitada viha, mis lõpuks on just see, mis neid motiveerib,” lausus ta telekanalile France 2.

2015. aasta 7.-9. jaanuarini ründasid relvastatud isikud esmalt Pariisis satiirilehe Charlie Hebdo toimetust, tapsid linna lõunaservas politseinik Clarissa Jean-Philippe’i ja ründasid juudi ostukeskust pealinnast idas.

Kaksteist inimest hukkus lehetoimetuses ja neli ostukeskuses. Politsei tuvastas kolm ründajat, kes kõik hukkusid tulevahetustes, ning kinnitas, et nad koordineerisid oma tegevust äärmusrühmitusega Islamiriik.

Tollal president olnud Hollande ütles, et džihadistid ebaõnnestusid oma püüdes esile kutsuda religioosset või rassiviha, kuna elanikkonna reaktsioon “oli märkimisväärne”.

11. jaanuaril korraldatud terrorismivastasel meeleavaldusel osales hinnanguliselt üle nelja miljoni inimese.

Riiki tabas hiljem siiski veel mitmeid rünnakuid, neist eriti verised sama aasta 13. novembril, mil islamiäärmuslaste koordineeritud rünnakutes hukkus 130 inimest ja veel sajad said viga.

Riiki on raputanud ka sotsiaalsed rahutused, sealhulgas radikaalsete kollavestide protestid, millest osavõtjate sõnul eirab president Emmanual Macron tavakodanike vajadusi, vahendab BNS agentuuri AFP.

Mida jätab Hollande rääkimata? Esiteks – Charlie Hebdo tegi pärast rünnakut veel ühe karikatuuri prohvet Muhamedist ja lõpetas siis. Kui see pole terroristide võit, siis mis see veel on? Praegune toimetus on väitnud, et ühiskondlik surve sellistest karikatuuridest hoidumiseks on tugev, turvalisus toimetuses aga olematu.

Juba see, et Prantsusmaa võimud võitlevad väga aktiivselt “islamofoobia” ja seda väidetavalt esindava “paremäärmuslusega”, näitab, et Alžeeria juurtega vennad Chérif ja Saïd Kouachi ning Hamyd Mourad said oma tahtmise, nad tõkestasid islami kritiseerimise, panid piiri läänelikule sõnavabadusele, ja istuvad selle eest nüüd Allahi paremal käel.

Rünnaku järel toimunud terrorismivastasel meeleavaldusel oli tõesti miljoneid eesotsas paljude riikide liidritega, aga järgmiste rünnakute aegu Nizzas, Pariisis ja Brüsselis selliseid proteste enam ei korraldatud. Brüsseli metroos ja lennujaamas toimunud terroriaktide järel ei lubanud politsei turvalisuse puudumise ettekäändel sellist meeleavaldust, toimus vaid väike aktsioon. Seega suutsid terroristid ühiskonna ära hirmutada.

Lõhe Prantsuse ühiskonnas moslemite ja prantslaste vahel on tohutu, kusjuures riigivõim püüab pingeid maandada ennekõike “paremäärmusluse” ja “islamofoobiaga” võideldes ehk põlisrahva vastupanuliikumist maha surudes. Tõsi küll, suletud on ka radikaalsete imaamide juhitud mošeesid, milles jutlustatakse vägivalda.

Terrorism jätkub – seda tõestavad nii Pariisi politseiprefektuuri ühe radikaliseerunud töötaja rünnak oma kolleegide vastu kui ka arvukad kirikupõlengud, millest viimase, Nantes’i Peetruse ja Pauluse katedraali puhul oli tegu rwandalase kätetööga. Pariisi põhjapoolsed eeslinnad on muutumas no-go-tsooniks, kus toimuvad nii aafriklaste kui araablaste vägivaldsed “protestid” koos massiliste autopõletamistega, ning sinna viivad metrooliinid pole kellegi jaoks ohutud. Prantsusmaa ei suuda isegi La Manche paadirännet peatada.

Prantsusmaa ühiskond on vägagi lõhestunud, nagu enamikus Lääne-Euroopas, ja Hollande jutt on sisutühi. Kuivõrd isegi prantslased ise olid “kollavestide” protestide aegu kahes leeris. (AFP-BNS-UU)