21.01.2019
“Kollased vestid” on saanud Prantsusmaa ajaloo lehekülgedele.
Prantsuse filosoof Alain de Benoist räägib, et “kollaste vestide” liikumine on Prantsusmaad juba põhjalikult muutnud.
Neoliberaalse juhtimise tõttu on Prantsusmaal üha enam kasvanud viha ja kaos. “Kollased vestid”, “gilets jaunes”, on päris palju saavutanud – Emmanuel Macron ja tema valitsus on tõmbunud jõustruktuuride selja taha kaitsesse taga ja president ei julge inimestega rääkida. Tema toetus on langenud 20 protsendist vähemaks ja allapoole suunatud spiraali põhja ei ole veel näha.
Meedia üritab “kollaste vestide ülestõusu” käsitleda mässuna kütusehindade tõusu vastu, kuid samal ajal lisanduvad üha uued nõudmised Macronile ja tema valitsusele. Kuidas aga erineb see vastupanuliikumine teistest varasematest suuremahulistest protestidest Prantsusmaal?
“Kõik võrdlused oleks valed…” ütleb Alain de Benoist. “”Kollaste vestide” liikumine ei ole võrreldav viimaste aastakümnete sündmustega. Kui soovite leida võrdluse, peate minema tagasi 19. sajandi algusesse, 1848. aasta revolutsiooni või isegi 1871. aasta Pariisi Kommuuni aegadesse.”
“Kollased vestid” on eriline nähtus, sest see on täielikult iseeneseslikult organiseerunud liikumine, mis sai impulsi fantastilisest ideest kasutada kollast vesti märgina, et tõsta esile inimeste protest ilma erakondade või ametiühinguteta.
“See ei ole populistlik liikumine, vaid rahva populism. Need on inimesed, keda ei saa enam välistada, ära kasutada, ülendada, alandada ja ignoreerida kõigil kujuteldavatel viisidel,” selgitab filosoof. “Nagu me nägime, muutus maksuprotest sotsiaalseks mässuks, mis omakorda muutus poliitiliseks ülestõusuks ja makronismi-vastasuseks! Liikumine on huvitav, sest sellel pole liidrit … kuid see on liikumise tugevus, põhjus, miks see põhineb sotsiaalsel alusel. See on tõeline otsedemokraatia.”
Alain de Benoist ütleb, et on vaimustuses liikumise energiast, peaaegu ühtsest rahva toetusest sellele, uskumatust ja kindlast inimeste kaasatusest. Ta meenutab telest nähtud hetki, kus 70-aastane naine jagas õhtul protestijatele tekke, inimesed tõid neile solidaarsusest kuumi jooke, toitu ja muud vajalikku, leides vastupanuvõitlejatelt tänulikkust.
“Mis siis juhtub edasi?” küsib filosoof. “Ma ütleksin, et see liikumine ilmselt mingil hetkel lakkab, nad ei saa Pariisis järgmise kümne aasta jooksul igal laupäeval tänavatele minna. Sellele liikumisele viinud põhjused jäävad siiski alles. Miski ei ole kunagi enam nii, nagu enne: on ainult see, mis juhtus pärast “kollaste vestide” ilmumist.”
“Macronil on väga vähe manööverdamisruumi, tema positsioon on äärmiselt ohtlik ja raske, sest ta on täitnud EL-i määrusi, mis nõuavad tugevat tegevust, ja iga kord, kui ta selliseid meetmeid rakendab, kasvab rahva viha, ja ta peab taganema. Selle tulemusena on ta muutunud isoleeritumaks Euroopa tasandil ja nüüd on ta ka rahvusvaheliselt isoleeritud. Tema ebapopulaarsus on tõusnud ja nüüd on tal väga raske toimuvat kontrollida. Selles mõttes on “kollased vestid” teda juba võitnud, sest nad sundisid administratsiooni järele andma, ametnikke, kes kujutas ennast Jupiterina ette, teatades varem, et ei anna kunagi ülestõusnutele järele!” kirjeldab Alain de Benoist.
Prantsuse filosoof on varemgi öelnud, et kõrgharitud ja heaoluühiskonnas positsioonidel olevad inimesed revolutsioone ei algata. Samal ajal on “kollased vestid” näidanud suurt küpsust (ei maksa neid segi ajada teadlike vägivallatsejatega, kellel pole “kollaste vestidega” mingit pistmist), samuti on talle avaldanud muljet see, kuidas nad on esitanud nõudmisi televisioonis ja raadios, olles kindlad ja mitte sattudes närvi ajakirjanike seatud lõksude peale. “Nad saavad paljudele eeskujuks olema,” usub ta.
Laupäeval oli Emmanuel Macroni valitsuse vastu meelt avaldamas ligi 84 000 inimest. Meeleavaldused toimusid kuues linnas, nende hulgas Pariis, Bordeaux, Lyon, Marseille, Angers ja Toulouse. Meeleavaldajad loopisid pudeleid ja kive politseinike pihta, kes vastasid pisargaasi, veekahurite ja leekkuulidega. Kõige suurem meeleavaldus oli laupäeval Toulouse’is, kus oli väljas ligi 10 000 inimest. Meeleavaldajate vastu saadeti Prantsusmaal laupäeval tänavatele ligi 50 000 politseinikku ja sandarmit.
Pariisis kandsid meeleavaldajad sümboolset 10 kirstu, kuna meeleavaldustes on surma saanud 10 inimest. President Macron on algatanud seoses meeleavaldustega mitmeid avalikke debatte, aga sellest pole põrmugi kasu olnud.
Allikas: kansalainen.fi