Probleem on vaid “rahuusus” ja ei milleski muus

Islami pühasõdalase kujunemine.

Kui Myanmaris algasid massirepressioonid islamiusuliste rohinjade vastu, pakkusid islamiorganisatsioonid neile kaitseks pühasõdalasi, kuid nood vastasid: “Neid me ei taha mingil juhul!”

Rohinjad nägid ette, et kui islami võõrvõitlejad sekkuvad, siis läheb asi vaid verisemaks – islam on ainus usk, kus minnakse vabatahtlikult, teadlikult ja kohese paradiisi pääsemise veendumusega surma, võttes endaga kaasa võimalikult rohkem inimesi. Ei aita seegi, kui ohvrite seas on teised moslemid – küll Allah omad ära tunneb.

Wikipedia inglisekeelne lehekülg ütleb, et Sri Lankal, kus toimusid moslemite ohvriterohked rünnakud kirikute ja hotellide vastu, on islamiusulisi ainult 10 protsenti ja kristlasi 7%. Ometigi on islamistide viha kristluse vastu nii suur, et tapetakse endast veelgi väiksemat vähemust. Olgu teadmiseks ka see, et saareriigis kestis 26 aastat verine kodusõda budausulise singali enamuse (70%) ja hinduistliku tamili vähemuse (13%) vahel, mis lõppes Jaffna poolsaarele aetud tamilite täieliku mahatapmisega.

Ka Kesk-Aafrika Vabariigis on  vaid 15% moslemid, kuid ometigi algatas nende organisatsioon Seleka verise kodusõja. Sama probleem on paljudes Sahara-tagustes neegririikides, nagu näiteks Mosambiik, kus moslemid teavad, et neid on võimuhaaramiseks liiga vähe, kuid algatavad ometigi usu nimel veriseid kodusõdu.

Bosnia kodusõjas tegid kõige suuremaid kuritegusid õigeusklikud serblased, kuid algatajateks olid taas moslemitest bosniakid, kes hakkasid Iraani ajatolla Homeini ideesid järgima ja esimene etnilise puhastuse tegija oli samuti moslemist kindral – teistest rahvustest ja uskudest vägivallatsejad järgisid seda.

Islami puhul ongi aktuaalne hoiatus, et pole tähtis, palju neid riigis on – kui neist kasvõi osakegi radikaliseerub, on vereojad taga. Lääne-Euroopa riikide moslemikogukonnad on juba sedavõrd suured, et Sri Lanka massimõrva moodi tragöödiaid suudavad ehk ära hoida vaid efektiivsed julgeolekuorganid, kuid mingil ajal võivad nemadki hiljaks jääda. Seda enam, et pärast Islamiriigi purustamist valguvad eeldatava 800 000 migrandi varjus Euroopasse ka igat moodi tapmist perfektselt valdavad pühasõdalased.

Islam on tugev ning reegleid ja traditsioone rangelt järgiv sallimatu usund, ning mõõdukat islamit pole sisuliselt olemas, või on see väga nõrk. Mitte kordagi pole kuulda islamivaimulike või islamiülikoolide hukkamõistu pühasõdalaste terroriaktide järel, küll aga juubeldasid moslemid massiliselt nii 9/11 ja Bataclani-Brüsseli rünnakute kui ka Jumalaema kiriku põlemise järel.

Eestiski on moslemikogukond väike ja pole mošeedki, küll aga kapo aastaraamatu järgi on kaitsepolitsei alates 2013. aastast tuvastanud paarkümmend Eestiga seotud isikut, kes viibivad või on viibinud Süüria-Iraagi konfliktikoldes ja kellel on sidemeid äärmusrühmitustega. Meil on ka omad islami tavade järgijad ehk naisepõletajad ja iraaklasest vägistaja.

Islam on tegelike euroopalike väärtuste ja kristliku kultuuri vaenlane ning mida varem see muule maailmale selgeks saab, seda vähem ohvreid kantakse.

Kommentaarid