03.08.2019
Riikides, kus inimesed on “inimressurss”, muutuvad nad vanadused “ballastiks”.
EKRE liige ja Uute Uudiste kaasautor Soomest Paul Oja vahendab ja kommenteerib üht mõtlemapanevat kirjutist inimlikest väärtustest.
“Kari Uusikylä (sünd. 1945, Soome Teaduste Akadeemia liige 1999, Turku Ülikooli audoktor 2011) on Helsingi Ülikooli pedagoogikaprofessor, keda tuntakse tema uurimuste tõttu loovuse ja andekuse alal. Professor peab blogi „Otsekohene jutt“ („Suoraa puhetta“), mida oma sõnul kirjutab selleks, et lugejad saaksid mõtlemisainet heaks eluks.
Algtõuke järjekordseks blogikirjutiseks sai Kari Uusikylä ühe USA kardioloogi avaldusest. Ameerika arst sedastas, et nüüdisaja tehnilised vahendid on äärmiselt täpsed avastama füsioloogilisi häireid ja panema diagnoose, kuid leidis sellegipoolest, et parem oleks minna ajas 30-40 aastat tagasi; siis küsis arst kõigepealt, miks inimene arsti juurde tuli ja kuidas ta ennast tunneb. Siis oli kõige tähtsam inimlik kontakt inimesega, mitte maksva kliendiga.
Meie ühiskond püüab praegu valitsuse eestvedamisel sihikut „euroopalikelt väärtustelt“ inimlike väärtuste poole ümber suunata. Kari Uusikylä avab oma kirjutises nüüdisühiskonna olemust sellisena, nagu see on – ja nagu see olla ei tohiks, kui mõtelda eelkõige inimestele.
„Tänapäeval on raha, kasutegur, kaup ja tootmine tähtsamad kui murdunud või väsinud inimene. Inimene on „inimressurss“ ja „võimekusvaru“, kuni ressurss on välja imetud ja järele on jäänud ainult kulusid põhjustavad probleemheitmed.
Konkurentsiühiskond oma karmide prioriteetidega annab võimalusi esile kerkida nartsissistlike kalduvustega inimestele, et mitte öelda sotsiopaatidele, kes on kõigeks valmis, et kindlustada enda positsiooni ning kõrvaldada teelt tegelikke ja kujutletavaid konkurente.
Mõndagi suurt ja ka väiksemat juhti sobivad iseloomustama psühhiaatriaõpiku näited vääristunud psüühikaga isikutest, kellel puudub empaatiavõime, oskus seada ennast kannatavate ja kõrvaletõrjutute olukorda. Kogu tegevust juhib moonutatud ettekujutus iseenda suurusest ja võimuiha.
Riigijuhid õigustavad enda moraalitut ja julma tegevust propaganda ja osavalt valitud rahvarühmade abil. Suur Juht pilkab, valetab, kütab emotsioone üles ning süüdistab kõige halva eest oma eelkäijaid. Ta ei või kannatada, et on olnud temast paremaid juhte, kes on ühise kasu enda suurusluuludest kõrgemale seadnud.“
Tavaliste, kaitsetute inimeste olukorrast rääkides meenutab professor muuhulgas vanurite hooldekoduketi Attendoga seotud skandaali aasta algusest.
„Jälle arvutatakse ühiskonna „põhjakihi“ ehk andetute ja vaeste põhjustatud majanduslikku koormust ühiskonna heaolule. Rikas Soome ei ole leidnud raha laste psühhiaatria või psühhiaatrite väljaõppe vajadusteks. Raha on aga jagatud kamaluga mõjukatele „omadele poistele“ ja visionääridele, kes pasundavad kõva häälega oskamisest, tippudest ja elamise tõhustamisest raha seatud tingimustel.
Värske uudis teatab, et kõmu vanurite „hoolde“kodude viletsast olukorrast hakkab unustusse vajuma – mida oligi arvata. Kui krokodillipisarad on ära pühitud, siis on aeg normaalse äri juurde tagasi pöörduda. Attendo „hooldekodudes“ ilmnes, et elementaarne hooldus oli ripakile jäetud, ravimeid jagati kellele juhtus ja millal juhtus. Firmal oli luba 25 inimese kohale, elanikke oli 40.
Kes on süüdi? Hooldajaid ei saadud palgatud, mis sa siin ikka teed. Millest selline hooldajate põud võis tekkida?* Võib-olla on inimesed lihtsalt laisad, ei viitsi sellele tööle tulla. Tegemist on vanurite „tõhustatud hooldusega“ hooldekoduga. Pearõhk on sõnal „tõhustatud“, ehk investeerijatele suurima kasumi tootmisel.
Küllap leidub ka Eesti ühiskonnas vastavaid näiteid piisavalt. Kodustesse Augeiase tallidesse on hulga aastate jooksul kogunenud sellised sõnnikukoormad, et neid ühe valitsusperioodi ajal küll välja rookida ei õnnestu. Aga suund on vähemalt võetud õige. See annab lootust.”
* Yle uudiste portaali andmetel on Soomes praegu täitmata 4000 hooldaja töökohta. Soomes on hooldajatel kõige madalamad palgad Skandinaavia maades.