Rändekriisi kurioosumid, millest ei taheta rääkida

Maailm,
- Updated
©Scanpix
Tüüpiline pilt rändeprotsessides – migrant teab, et tara on piiriületuste tõkestamiseks, aga ta ronib ikkagi üle.

Kuue aasta eest alanud ja vaid ajuti pisut raugenud rändekriis on kõike muud kui loomulik isegi inimkonda alati saatnud rahvasterännete kontekstis.

Praegu käimasolev massimigratsioon on loomulik umbes pooles ulatuses, sest inimesed on sõja, kliimamuutuste, nälja, vaesuse ja repressioonide eest alati pagenud. Teine pool rändekriisist aga on kunstlik: keegi on kusagil öelnud “Minge, teid oodatakse!” või koguni “Tulge, meil on ruumi küll!”

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Viimase fraasi kuulsaim esindaja on Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes kutsus 2015. aastal süürlased oma riiki, kusjuures liikvele läksid ka paljud neist, kes olid kavatsenud Türgi põgenikelaagrites sõja lõppu ja kodumaale naasmist oodata. Saksamaa sai esimese tagasilöögi oma külalislahkusele juba pool aastat hiljem, 2015/2016. uusaastaööl, kui sajad meesmigrandid korraldasid Kölnis ja mujal linnades saksa naiste massikäperdamise.

Teine migrantide kutsuja oli läbi raskuste USA presidendiks saanud Joe Biden, kes sai sama laksu tagasi – juba 2020. aasta novembris algas Kesk-Ameerika migrantide pealetung USA lõunapiiril, tänavu juulis saabus 100 000 migranti ja nüüdseks on isegi Bideni administratsiooni protsessile tagasikäigu andnud, kuigi ebaõnnestunult, sest kutset enam tagasi võtta ei saa.

2015.- 2016. aastatel kirjutasid paljud väljaanded sellest, kuidas Aafrika riikides levitatakse teadet selle kohta, et Euroopas oodatakse noori mehi tasuvatele töökohtadele, korter, auto ja rahapatakas kohe kätte – ja see sõnum töötab siiani. Jutud Sorose karvasest käest ei taha kuidagi lõppeda, seda enam, et mehe enda sõnumid on selgelt migratsioonile kutsuvad.

Aga kurioosumitest.

Liberaalne Euroopa tõstis au sisse seadusetuse. Migrantide ümber loodi “kannatanute” oreool, mis indulgentsina andestab neile kõik seaduserikkumised. Ja neid pole vähe.

Migrandid maksavad inimkaubitsejatele suuri summasid, mis kosutab rahvusvahelist kuritegevust. Kas üle Vahemere või läbi Balkani läände pürgivad migrandid ei arvesta ühegi seadusega – esimesena riigipiiridega, mis on Euroopa ruumis alati olnud seadusega kaitstud. Piiridest rühitakse üle ja siis läbi paljude maade edasi, kusjuures teel ei peeta kinni ühestki seadusest.

Liberaalne Euroopa on siiani migrante nunnutanud, andnud neile sotsiaalsed tagatised, millest kohalikud sageli undki ei näe, jõustruktuurid pigistavad silmad kinni pagulaste kuritegude ees, võõrad saavad liikuda vabalt terve Euroopa Liidu sees, siiani ei tehta neile takistusi ka koroonapandeemia kontekstis ja nii edasi.

Kokkuvõtlikult: liberaalne Euroopa on andnud selgelt mõista, et migrandid ei pea seadustest kinni pidama (paavst Franciscus teatas, et migrantide õigused on kõrgemal riikide seadusandlusest), mis on selgelt ohtlik ja ka inimsusvastane kuritegu. See õhutab ka viha migrantide vastu, kui põliseurooplased näevad, kuidas võõrad võivad rikkuda seadusi, samas kui neid karistatakse samade asjade eest karmilt.

Seadusetus on lubatud ka Vahemere paadipõgenikke päästvatele vabaühendustele, kes teevad avalikku koostööd inimkaubitsejatega, rikuvad meresõidureegleid (väljalülitatud transponderid, et saaks migrandid Liibüa vetes peale võtta, vale lipu all sõitmine) ning tagatipuks rammis migrandilaeva kapten Carola Rackete sadamat tõkestavat politseialust, mis on täiesti piraatlik tegevus.

Lisaks on liberaalse Euroopa algatusel hägustatud piirid legaalse ja illegaalse migratsiooni ning sõja- ja majandusmigrantide vahel ning Euroopa Liit on teinud inimlikkuse kohustuseks, sundides liikmesriike migrante vastu võtma ka siis, kui neis võõraid ei soovita, selleks pole võimekust või riigid on juba migrante täis (Eestis 300 000 venelast).

Migratsioon seal, kus ta toimuda ei tohiks. Hea näide on Valgevene – riik nagu pärapõrgu keset Ida-Euroopat, millest jäävad tuhandete kilomeetrite kaugusele nii Afganistan kui Iraak, ometigi ilmusid sellesse riiki kümned tuhanded migrandid mõlemast eelnimetatud riigist, et siis ebaseaduslikult läbi Leedu, Läti ja Poola Saksamaa poole pääseda.

Samasuguseks on kujunenud Mehhiko, mis ei lase läbi ainult lõunast tulevaid salvadorlasi, honduuralasi ja guatemaalalasi, kelle rännutee põhja lähebki sealt läbi – nüüd on riiki saabunud ka Haiti põgenikud, kes peavad selleks oma saarelt kõigepealt Mehhikosse ronima.

Migratsioonikoldeks on saanud ka aastaid kodusõjas leegitsev Liibüa – kuidagi imelik on, kui migratsioon, mis peaks sõdadest eemalduma, suundub hoopis sõdivatesse riikidesse. Samas aga ei võta Pärsia lahe naftaemiraadid ebaseaduslikke migrante üldse vastu, sealhulgas ka araablastest vendi, vaid nende tööjõupoliitika on väga valiv ega tunnista võõrtööliste alaliselt riiki jäämist.

Raha rohkus migratsiooniprotsessides. Migrandid, kes peaksid olema vaesed ja õnnetud, maksavad neid vedavatele inimkaubitsejatele üüratuid summasid, kusjuures mitmekordselt: näiteks läbi Sahara kõrbe viimise, üle Vahemere vedamise ja Suurbritanniasse pürgijate puhul ka üle La Manche väina transportimise eest.

Ainuüksi üle Vahemere viimine maksab 2000-3000 eurot, Afganistanist Euroopasse viimise täispakett 12 000-15 000 eurot ning Euroopa Liitu jõudjad on seejuures veel hästi riides ning omavad korralikke nutiseadmeid. Kohalike pakutav humanitaarabi põlatakse seejuures ära.

Kokkuvõtlikult: massimigratsioonis liiguvad tohutud rahad ja mida migrandid selle hankimiseks ka ei teeks, reisi jaoks rahast neil puudust ei tundu olevat. Pealegi jääb suurem osa Läände jõudnutest sihtriikide sotsiaalsüsteemide peale elama.

Piirkondlikud kurioosumid – La Manche`i paadiretked ehk rändetee Euroopa sisemuses. Migrandid reisivad läbi terve Euroopa Prantsusmaa põhjaossa, Calais` linna lähistele, elavad seal telklaagritesse, mida politsei aegajalt puistab ja üritavad pääseda Suurbritanniasse. See rändetee eksisteeris juba siis, kui britid veel EL-is olid. Algul püüdsid migrandid pääseda läbi Eurotunneli, kuid kui see liiga kontrollitavaks muutus, algas inimkaubandus paatidel üla La Manche`i.

Võrdluseks võiks ette kujutada, kuidas Valgevenest Leetu saabuvad migrandid tulevad kontrollimatult läbi Läti ja Eesti Tallinnasse, teevad endale telklinnakud Viimsisse ja mingi Permi maffia korraldab neile paadisõite migrandilembelise Soome rannikule.

Omapärased on ka migrantide uppumissurmad keset Türgit asuval Vani mägijärvel, kus rändlejad viiakse teekonna lühendamiseks paatidega üle järve. Võrdluseks võiks ette kujutada seda, kuidas Kagu-Eestis üle piiri tulnud migrandid pürivad Eesti läänerannikule ja hukkuvad üle teele jäänud Võrtsjärve sõites.

Käimasolev rahvasteränne on väga mitmetahuline ja keerukas, aga üks on selge – see ei toimu stiihiliselt. Infotehnoloogia ajastul teavad migrandid sageli väga täpselt, kuhu nad lähevad, mida nad teel kohtavad ja mida öelda enda kohta sihtriikides, kuhu nad on jõudnud. Muidugi neid ka petetakse massiliselt, näiteks Valgevene hübriidsõja raames, kus eesmärgiks on surve Euroopa Liidule. Kui aga inimkaubitsejad tahavad, et raha maksnud migrant ka kohale jõuaks ja üha uued lisaks tuleksid, antakse neile ka väga täpset teavet, kasvõi varjupaiga taotlemise tausta õpetades.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused