Reformarite ämber – Srebrenica ohvrid ei ole mitte vihakõnede, vaid ühe impeeriumi poliitika tulemus

Maailm,
Srebrenica tausta vihakõnede kontekstis kasutada on vale, selles kuriteos oli süüdi ühe impeeriumi aetud poliitika. Pilt on illustratiivne.

Kaja Kallase ettekanne “vaenukõne” eelnõu teemal näitas nii Reformierakonna kehva tööd eelnõu kallal kui ka esitaja saamatust – igal juhul ei suudetud kuidagi tõestada muud, kui soovi selline seadus ellu viia, sest Euroopa Komisjon nõuab nii.

Eelnõu üks suurimaid miinuseid oli see, et nii Kaja Kallas kui erakond üldse olid selle suunanud Kurjuse kui pahe vastu ehk vaenukõnede eelduseks oli see, et kuskil on pahad inimesed, kes tahavad teistele paha lihtsast kurjusest.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Suur ämber Kallase ettekandes oli see, kuidas vihakõne tulemuse näiteks toodi 8000 Bosnia moslemimehe ja -nooruki hukkamine Srebrenicas serblaste poolt. Jah, see oli otsene genotsiidiakt ja ilmselt läksid paljud vihaga moslemite vastu kaasa ka kellegi ässitusel, aga Balkani sõdade aluseks oli siiski Jugoslaavia impeeriumis mingil moel tekkinud rahvustevaheline vaen, sest veriselt sõditi kõigis endistes liiduvabariikides peale Montenegro. Sõdu ei tekita vihakõned, vaid reaalsed probleemid, näiteks tülid maa pärast.

Bosnia sõjas olid kõige verisemad serblased, kuid esimese etnosepõhise küüditamise tegi siiski üks moslemi kindral serblaste kallal ja pärast sõda olid Haagi kohtu ees praktiliselt kõigi osapoolte esindajad – serblased, horvaadid, moslemid, albaanlased.

See tähendab, et kogu verevalamise aluseks olid rahvustevahelised ajaloolised tülid. Rwanda genotsiidi võidi samuti õhutada, aga tüli tekitas tutsidest karjakasvatajate ja hutudest maaharijate igipõline tüli maa pärast.

Kuidas saavad vihakõneseadused lahendada rahvustevahelisi konflikte, mille juured ulatuvad väga kaugesse minevikku? Võib ju FB-s bloki panna ja reaalses elus trahvi teha, aga see ei pane hutut tutsi armastama, kui maa pärast tüli ikkagi hõõgub.

Reformierakond on üks massimigratsiooni õhutajaid ja kui nemad võimule pääsevad, on Eestis varsti tuhandeid türklasi ja armeenlasi, kellest esimesed eitavad raevukalt genotsiidi armeenlaste kallal, nimetades seda sõjast tingitud evakueerimiseks, viimased aga nõuavad kogu maailmalt 1915. aastal Lääne-Armeenias toimunud 1,5 miljoni ohvriga veresauna tunnistamist genotsiidiks.

Kui nüüd tuleb genotsiidi ohvrite mälestamise aastapäev ja armeenlased on leinas, türklased aga kuraasi täis, siis võib ju nende vastastikku kirjeldusi toimunust sotsiaalmeedias vihakõnendena tsenseerida ja otsida jälgi ässitamisest, aga see ei muuda suurt midagi, kui nad tänavatel kohtuvad.

Kogu läänemaailm paneb suurt rõhku vihakõneseadustele, lootes neist lahendust, kuigi enamasti mõeldakse nendega kas poliitilisi ja ideoloogilisi oponente vaigistada või – mis veelgi sagedasem – pühkida probleemid vaiba alla.

Vaigistatakse näiteks neid, kellele pole vastumeelt mitte homod kui seksuaalne vähemus, vaid homoagenda agressiivsus ühiskonnas. Suu pannakse kinni neil, kes on massimigratsioooni vastu mitte võõravihast, vaid kartusest, et kriitiline hulk võõrast kultuurist pärit inimesi paiskab segi senise väärtusruumi.

Kõike seda saab teha, kui vihakõneseaduse järgi on arvamusavaldus karistatav rahvusliku, usulise või rassilise “vaenuõhutamisena” – kui inimene ütleb, et nii palju moslemeid ei tohiks kristlikku kultuuriruumi lubada, nagu on Malmös, ongi ta vihaõhutaja nii rassilisel, rahvuslikul kui usulisel alusel.

Tegelikult on kõige hullem see, et vihakõneseadustega surutakse niiöelda põranda alla tegelikud konfliktid, näiteks no-go-tsoonide tekkimise Lääne-Euroopas. Kui keegi tõstatab üles mure, et seal lähtub kuritegevus, saab teda kohe süüdi mõista, aga kuritegevus ju jääb. Nagu jääb ka vaen türklaste ja armeenlaste vahel ning kui varsti kohtuvad nad ka eelnevate vihakõnedeta tänaval. Nagu Karabahhi sõja ajal Prantsusmaal.

Soome algatati üheaegselt uurimine vihakõne osas nii Põlissoomlase Juha Mäenpää, kristliku demokraadi Päivi Räsäneni kui ka sotsiaaldemokraat Hussein al-Taee osas. Kas need inimesed lasevad kõrvad longu, tunnistavad oma süüd ja hakkavad üksteist armastama? Vaevalt – näiteks Räsänen on uurimise all Piibli tsiteerimise pärast, Mäenpää kritiseeris massimigratsiooni ja al-Taee kaitses seda liiga vaenulikult.

Pigem läheb allasurutav, lahendusteta konflikt peagi tänavatele, kus politseil on tegemist, et meeleavaldajaid vastumeeleavaldajatest eraldada, muidu läheks vihakõne vihalööminguks.

Vihakõneseaduste nõrk koht on see, et need tegelevad tagajärgedega. Usulisel, rassilisel ja rahvuslikul vaenul on sageli reaalsed põhjused, enamasti tingitud massimigratsiooni tagajärgedest ja neid juba vaiba alla ei pühi, kui keelata neist rääkimine. Sakslastel võib keelata rände kritiseerimise, aga kui iraaklane Ali Bashar vägistab ja tapab 14-aastase saksa koolitüdruku, siis selle teo tagajärgi vihakõneseaduse abiga olematuks ei muuda. Prantslase võib islamofoobia alusel kinni panna, aga see ei tee olematuks islamiseparatismi ega kooliõpetaja pea maharaiumist.

Mistahes vihakõneseadustes võib näha ennekõike teatud ühiskonna osa vaigistamise soovi või tahet pühkida nii vaiba alla reaalsed probleemid. Samas võib küll kindel olla, et “vihakõne”, näiteks välismaalaste väljaajamise nõudmise pärast aastase vanglakaristuse (Reformierakonna eelnõu kohaselt) saanud inimene, kes seda tõsiselt ei mõelnud, enam seda avalikult ei kuuluta – küll aga on rohkem eeldusi selleks, et sobivates tingimustes ta hakkabki seda ellu viima, kasvõi ebaõigluse ja karmi karistuse tõttu.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused