23.06.2019
Juba “paremäärmuslaste” plakatid näitavad, mille vastu võideldakse, ja miks riigivõim nii vihane on.
Saksamaa peab võitlust neonatsidega, mis on juba ette kaotatud, sest nende ideede levikuks on riik ise vundamendi loonud.
Saksa valitsuse ministrid kutsusid laupäeval sakslasi seisma vastu paremäärmuslastele, kantsler Angela Merkeli sõnul peab Saksamaa neonatsidele ilma tabudeta vastu hakkama.
“Meie riigis on üle 12 000 vägivaldse paremäärmuslase,” lausus välisminister Heiko Maas. Merkeli liitlane ja endine CDU peasekretär Peter Tauber kutsus jätma “põhiseaduse vaenlasi” ilma teatud õigustest nagu oma vaadete avalik väljendamine või avalike kogunemiste korraldamine.
Uued Uudised mõistavad hukka nii Hitleri inimsusvastased kuriteod kui ka neonatside tegevuse, kuid kogu see asi pole sugugi nii lihtne, kui näidata üritatakse.
Alustuseks soovitaks Eesti presidendil, Reformierakonnal ja sotsidel, kes kujundavad Läänes Eestile “natsiriigi” maine, pöörata tähelepanu arvule “üle 12 000 vägivaldse paremäärmuslase”. Ja neid on nii palju multikultiriigis, kus pagulasi võetakse avasüli vastu, kehtib karm vihakõneseadus ja võimul on euroliberaalid! Kas ei peaks alustuseks mõtlema, kuidas “edumeelses” riigis on tekkinud selline kamp “äärmuslasi” ja riik on nende vastu jõuetu?
Eestis seevastu pole ühtegi natsiorganisatsiooni ning vähesed konfliktidki on piirdunud juudi rabi solvamise või kellegi rumala ütlusega. Saksamaaga võrreldes on Eesti täiesti rahulik riik ning “natsism” ja “rassism” on võimuta jäänud kibestunute luulud. Nende tegevus Eesti maine rikkumisel on seetõttu eriti ohtlik, sest luues “natsiriiki” seal, kus seda pole, võidakse kuri karja kutsuda.
Aga Saksamaale naastes – seal on natsid alati olnud ja jäävad. Nad tekkisid riigi kaotuse järel I maailmasõjas, kui Hitler lubas tagasi võtta alad, mis neil Versailles`rahulepinguga ära võeti. Natsismi teke ja Saksamaa vägevuse kaotus olid omavahel seotud.
Ka peale Hitleri kuritegeliku režiimi kadumist pole neonatsid kuhugi kadunud. Nad saavad tuge sellest, et saksa rahvas pandi kollektiivselt ühe kurjategija metsikuste eest vastutama ja peab seda siiani häbenema. Õli lisab tulle veel ka massiimmigratsioon Saksamaale, mis on kaasa toonud migrantide-poolsed vägistamised, pussitamised ja tulistamised – ka Chemnitzis algas kõik migrantide veretööst.
Võib eeldada, et kui Saksamaal libiseb üha enam piirkondi sisserändajate, eriti moslemite kontrolli alla, kasvab ka neonatside populaarsus, sest teisi vastuhakkajaid riigis pole, peale Pegida ja AfD, keda üritatakse samuti seaduslike vahenditega vait sundida.
Uudisest selgub, et neonatsid tegutsevad suuresti illegaalselt, mis eeldab toetuse olemasolu, ning samuti ka võimalusi selliseks tegutsemiseks. Saksamaa surub vihakõneseaduse ja muude repressiivsete meetmete abil igasuguse rahulolematuse maha ja nii minnaksegi põranda alla.
Eestiski on ju näha, kuidas rahvuskonservatiivid tembeldatakse paremäärmuslasteks ja üritatakse neid igati sundida demokraatlikest protsessidest lahkuma või muutma ennast lojaalseks. Kui mõni poliitiline jõud surutakse maha ja pannakse vaikima, siis ega rahuolematus kuhugi kao.
Näitena võiks võtta mistahes vihakõneseadused – kui inimestel ei lasta avalikult oma kahtlustustest ja arusaamadest rääkida, ning neid karistatakse vaba sõna eest, ega nad siis sellepärast sallivuslaseks muutu – tuli jääb tuha alla hõõguma. Muide, Hitler tuligi võimule tänu Weimari vabariigi vihakõneseadusele, ning kasutas seda siis relvana nende endi vastu.
Üheski riigis ei tohiks olla vägivaldseid põrandaaluseid äärmuslasi. Kui nad on tekkinud, siis on sellel olemas põhjus ja võidelda tuleb põhjuse, mitte tagajärjega. Saksamaa sõdib praegu just valesti aetud poliitika tagajärjega, seda ebademokraatlikult ja seega luues ohu, et kordub Weimari vabariigile järgnenu.
Kogu selle loo juures paistab silma, et vasakäärmuslikud vägivallatsejad saavad Saksamaal täiesti vabalt tegutseda, nende tegevust õhutatakse isegi takka, eriti kui see on suunatud AfD vastu. Terrorirühmitus Antifa tegutseb seejuures Saksamaal vägagi julgelt, lisaks ka arvukad keskkonnaorganisatsioonid, kelle tegevus läheb väga kergesti jõu kasutuseni.
Huvitav ongi see, et Saksamaal blokeerivad sajad keskkonnaaktivistid pruunsöekaevanduste tööd, takistades neil sütt elektrijaamadesse viimast. Kuigi politsei on ka neid vahistanud, paistab silma see, et demokraatlike protsesside raamest väljunud jõuaktsioone, mis kujutavad ka julgeolekuriski, ei peeta riigis pooltki nii ohtlikuks kui neonatse – ökofašistidele ei juleta jõuliselt vastu hakata.
Kui Saksamaa läheb seda teed, et keelab kellelgil “oma vaadete avaliku väljendamise või avalike kogunemiste korraldamise”, siis läheb pall veerema ja suukorve hakatakse kinnistama üha rohkematele “ebameeldivatele”.
Eesti ajakirjandus jätkab muidugi vana mängu, rääkides koletust natsiohust ja kiites heaks repressioone – unustatakse, et miski ei sünni sellest, et keegi on lihtsalt halb. Sündmused saavad alati alguse seal, kus selleks on soodumus. Neonatsid Saksamaal võivad olla ohtlik nähtus, aga selle on sünnitanud liberaalne Saksamaa ise – ükski neonats pole immigrant Põrgust.