Saksamaa türklase Mehmeti hirm — sellest riigist saab kord teine Süüria ja seda halvimas mõttes

Türklaste ja kurdide vastastikune vaen kuulub juba ka Saksamaa igapäevaellu.

Voice of Europe vahendab ühe huvitava analüüsi Saksa kodanikust türklaselt, kes elab juba aastakümneid Hannoveris ja töötab päästjana.

Mees, kelle nimeks on märgitud Mehmet, räägib, et suurem türklaste sissevool Saksamaale algas 1970. aastatel, mil Saksamaa vajas tööjõudu. Tema jutu järgi pidid sakslased peagi pettuma, sest tööle asus keskmiselt vaid veerand sisserännanutest, seetõttu kompenseeriti kvaliteet kvantiteediga. Kui näiteks oli vaja sada töölist, siis toodi algselt sisse just sada, kuid neist hakkas tööle vaid 25. Selleks, et sada töökohta saaks täidetud, pidigi sisse lubama 400 türklast, vajalik tööjõud saadi küll kätte, aga lisaks võeti ballastina 300 ühiskonna poolt ülalpeetavat muidusööjat.

Saksamaal tööle asunud ilmalikud türklased lõimusid ühiskonda üsna hästi: nad leidsid töö, tegid ka karjääri, said selgeks saksa keele, rajasid kodu saksa naabrite kõrval, lõid pere ja veetsid vaba aega sakslaste keskel — nad olidki peaaegu nagu sakslased. Seda paraku seni, kuni ületati mingi kriitiline arvukuse piir, kus integratsiooni toime lakkas.

Kui türklasi sai rohkem, hakkasid nad vähem sakslaste ja rohkem kaasmaalastega suhtlema, sest nendega oli rohkem ühist, nad hakkasid omaette linnaosadesse koonduma, võõrandusid euroopalikest kommetest, hakkasid mošeedes käima, solvusid enda kohta öeldud aasimiste peale, mida nad sakslaste keskel elades seni naljakaks olid pidanud, hakkasid rõhutama seda, et nad on ennekõike türklased — Saksamaale tekkinud türgi kultuuriruumis võõrandusid nad aegamööda saksa elustiilist, mida nad olid seni loomulikuks pidanud. Järgnesid konfliktid sakslastega, mis süvendasid eemaldumist.

Mõistagi ei juhtunud see nii mitte kõigi türklastega ja mitte korraga. Ilmalikud türklased, nagu Mehmet isegi, jäid Saksa ühiskonna osaks, kuid üha uued saabujad enam selleni ei jõudnud, neil polnud vaja kohandumist, sest Saksamaal ootas ees oma Türgi, sealne kogukond ja linnaosa. Mehmet ütleb, et tal pole juba ammugi oma kogukonnaga erilist sidet, kuid ka sakslastega on raskeks läinud, sest silma jäävad lõimumata, mitte temasugused Saksamaa omaks võtnud türklased.

Nüüd on kaks Saksamaad, Türgi ja Saksa omad, mis praegu eksisteerivad rahumeelselt kõrvuti, kuid mehe arvates mitte kauaks — türgi kogukonnas on tähtsam juba see, kas kodumaal jääb presidendiks Erdogan või saab Gülen oma mehe pukki, Merkel on nende jaoks sakslaste oma ja tema tegemised huvitavad türgi kogukonda vaid neis piirides, kuivõrd on jutt immigrantidest ja nende õigustest.

Ja mõistagi on türklased verised Saksamaal elavate kurdide peale. Sakslasi kui rahvust näevad Osmanite järglased nõrga ja allasurutavana — Mehmet on korduvalt kuulnud sõnu, et Konstantinoopol oli bütsantslaste oma ja sai türklaste omaks, ning kohe-kohe juhtub see ka Berliiniga. Mõistagi ei arva nii vaid türklased, Saksamaad tahavad omaks teha ka araablased.

Mehmet näeb toimuvas ohtu mitte ainult sakslastele, kelle kodumaa võetakse umbes paarikümne aasta pärast poliitiliselt üle, vägivallaga ehk varemgi, sest neist polevat vastuhakkajaid. Praegu on sakslastel stabiliseeriv roll, kuid pärast nende vähemusse jäämist ootab türklase arvates riiki ees teine Süüria — ka Saksamaad asustama tõttav immigrantide mass pole ühtne. Türklased näiteks ei saavat täbi kurdidega, nad rivaalitsevad araablastega, sisserändajate kriminaalses pooles on tugevaim väiksemaarvuline albaanlaste kogukond — mingil hetkel võivad erinevad kogukonnad Mehmeti arvates lihtsalt karvu pidi kokku minna.

Lõpetuseks ütleb Mehmet, et kodumaale ta kindlasti ei naase, sest sealne elulaad talle ei sobi. Praegu jääb ta Saksamaale, kuid oma laste tulevikku ta selles riigis enam ei näe.

Kommentaarid