Sissejuurdunud seisukohti pole lihtne revideerida – Soome ühiskond kobrutab NATO ümber

Meid kõiki on hämmastanud Soome ja Rootsi kodanike seisukohtade välkkiire ja kardinaalne muutus veebruaris puhkenud Ukraina sõja tingimustes. On selge, et niivõrd kiire ja süvitsi minev protsess ei või mööduda valutult. On ju NATO küsimus olnud Soome poliitikutele kuum kartul vaata et N. Liidu lagunemisest saadik. Ja meelsusuuringud on seni pidevalt näidanud, et rahva enamuse jaoks on Põhja-Atlandi liidust väljaspool püsimine atraktiivsem kui sellega ühinemine.

Selgub, et poliitilised parteid on kõik selle küsimusega hädas – raske on moodustada partei ühist seisukohta, kui liikmete seas esineb erinevaid arvamusi.

14. – 15. mail peeti Hämeenlinnas Põlissoomlaste erakonna nõukogu koosolek. Erakonna endine esimees Jussi Halla-aho pidas 14.05. seal kõne, kus analüüsis põhjalikult NATOga seotud küsimuste ringi ja arvamusi sellest erakonna sees.

Kõigepealt luges Halla-aho üles asjad, mille suhtes Põlissoomlaste erakond on üksmeelne. „Me oleme rahvusmeelne partei,“ ütles ta. „Meie jaoks on Soome soomlaste kodumaa ja töövahend soomlaste huvide kaitseks. Sellest järeldub, et me suhtume väga negatiivselt sotsiaalturvapõhisesse sisserändesse või sellesse, et soomlane maksab kõrgeid makse, võimaldamaks lõunaeurooplastel oma makse alandada.

Oleme ausa töö ja ettevõtluse partei. Meie arvates peaks inimesele oma tööst kätte jääma muudki kui rakud. Seepärast nõuame elamise, eluaseme- ja liikumiskulude alandamist, avaliku sektori mõttetute kulude kaotamist ja mõõdukat kliimapoliitikat.

Oleme vaba sõna, vaba mõtte ja terve mõistuse liikumine. Meil on lihtne kujundada oma arvamus vikerkaaretajate trummipõristamise, intersektsionaalse jampslemise või peaprokuröri poolt valestimõtlejate vastu suunatud ristiretkede suhtes.“

Halla-aho jätkas, et koroonaaeg oli esmakordselt tekitanud olukorra, kus erakonnal puudus selgesti väljendatud ühtne seisukoht mitmes küsimuses. On küll olemas partei programm ja valimiste jaoks koostatud programmid, kuid need ei paku vastuseid kaugeltki mitte kõigile küsimustele.

Samasugust asjade seisu võib täheldada ka arutelus NATO ümber.

„Põlissoomlased on isamaaline, kodumaad kaitsma valmis ja julgeolekut kõrgelt hindav meeskond. Ometi ei anna NATOga liitumine neile põhipunktidele üheselt mõistetavat vastust. Nagu tihtigi ette tuleb, võib samadest tõsiasjadest ja samadest põhimõtetest lähtudes jõuda kahe diametraalselt vastupidise järelduseni. Nii NATOga ühinemise poolt kui ka vastu võib olla isamaaliste motiivide ja põhjenduste alusel. Ma ise olen liitumise poolt ja tean, et ei tee seda selleks, et pugeda koonderakonnale, ega selleks, et Põlissoomlasi parketikõlblikuks muuta, ega seetõttu, et vabamüürlased või atlantistid-globalistid oleksid mind ära ostnud. Toetan liitumist, kuna muretsen Soome ja soomlaste julgeoleku ja rahvusliku enesemääramisõiguse pärast, ning enda teadmiste ja arusaamade põhjal leian, et kaitseiseloomuga liitu kuulumine turvab neid asju paremini kui liidust välja jäämine. Olen ka kindel, et enamik neist, kes on ühinemise vastu, on oma järeldusele jõudnud samadest motiividest ja taotlustest lähtudes, mitte sellepärast, et neile Kremlist kartulikotitäite kaupa rublasid toimetataks.“

Halla-aho toonitas veel, et praegu on erakonna liikmetest enamik NATOga liitumise poolt.  Põlissoomlased on demokraatlik partei, kus vähemus peab enamuse otsusega leppima. Ja kuna enamusel ei pruugi alati õigus olla, on praegu tähtis positiivset seisukohta hästi põhjendada.

„Suurim osa Põlissoomlaste praegustest rahvasaadikutest, siinkõneleja kaasa arvatud, teatas 2019. aastal valimisrobotis, et nad NATO liikmeks astumist ei poolda. See oli siis, maailma selleaegses olukorras. /…/ Soome ja kogu Euroopa julgeolekuolukord muutus radikaalselt ning tõenäoliselt pöördumatult 24. veebruaril. Või vähemalt meie saime siis teadlikuks sellest, millise riigi naabrina me elame. „Maskid on langenud, ja vastu vaatab ainult sõja kale nägu,“ ütles president Niinistö.“ /…/

„/…/ kui Venemaa räägib enda julgeolekust, siis peab see silmas midagi hoopis muud kui oma territoriaalset puutumatust. See tähendab Venemaa võimekust kamandada, juhtida ja hirmutada oma väiksemaid naabreid. Venemaa mõttelaadi järgi on see suurriigi õigus ja privileeg. NATO kollektiivne kaitse loob aga heidutuse, mida Venemaa ei söanda torkima minna. Kui Venemaa naaberriik astub NATO liikmeks, siis kaotab Venemaa võimaluse tollele naaberriigile oma tahet dikteerida. Seetõttu ongi Venemaa oma naabrite NATOga ühinemise vastu. /…/

Mõned ütlevad, et ega NATO meile nagunii appi tule. Seda väidet ei või kummutada, kuna ühtki NATO riiki ei ole kunagi rünnatud. Ja sellel on omad põhjused. Sellel on oma põhjus, et Venemaa on rünnanud Ukrainat ja Gruusiat, Eestit või Lätit aga mitte.“

Paul Oja, Uued Uudised Soomest