Sõnaühend “viimane aastakõne” pole kunagi nii hästi kõlanud kui Junckeri puhul

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker on käinud ka Eestis näpunäiteid jagamas.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker pidas kolmapäeval oma viimast aastapäevakõnet, mis käskiva stiili poolest meenutas ühe lähiriigi füüreri kõnet, rumaluste poolest aga ühe kaugema riigi juhtpartei keskkomitee peasekretäri oma.

Kõige tuntavam põhjus muretsemiseks ilmnes Junckeri soovitusest, et mõnes välispoliitilises küsimuses tuleks edaspidi rakendada häälteenamust – näiteks ei tohiks tema arvates inimõiguste küsimuses seisukoha võtmine sõltuda vaid ühe liikmesriigi vetost. Võib eeldada, et sellest kasvab välja ideoloogiliseks tapamasinaks muudetava inimõigusluse ülimuslikkus riikide suveräänsuse ees.

Samuti tuleks Junckeri arvates liikmesriikide vetoõigust kärpida mõnes maksuküsimuses; Euroopa Komisjon peaks jälgima nn õigusriigi põhimõtete rikkumisi liikmesriikides ning algatama vajadusel 7. artikli rakendamist. Seega jätkub kurss liikmesriikide õiguste kärpimise ja Brüsseli karistamisõiguse suurendamise suunas, nagu Ungari ka hoiatab.

Uued Uudised võtsid ERR-i rubriigist “Valik mõtteid Junckeri kõnest” ja BNS-ist mõned momendid ja lisasid oma kommentaari.

“Näidakem Euroopa Liidu vastu üles natuke rohkem austust. Lõpetagem selle nime mutta tampimine ja hakakem oma kogukondlikku eluviisi rohkem kaitsma!” — UU: Austus tuleb välja teenida, oma liikmeid terroriseeriv EL aga seda ei suuda. EL-i nime muttatampimisel osaleb paradoksaalselt ka Euroopa Komisjon ise. Mis puutub kogukondlikku eluviisi, siis lisaks Lääne-Euroopas harrastatavale rahvaste ja kultuuride segamisele ühiskatlas on EL-is ka omi väärtusi hindav Kesk- ja Ida-Euroopa riikide grupp, kelle kogukondlik eluviis on tõeliselt euroopalik, ja vaid seda tuleb kaitsta.

“Ühtsest Euroopast on saanud vältimatu suurjõud maailma kaubanduses. See pole üllatus, et EL-il õnnestus jõuda juulis kaubandusleppeni Trumpiga – põhjuseks oli see, et Euroopa oli ühtne.” — Tegelikult võitis sellest hoopis USA ja EL taganes, sest kaubanduskokkulepe kärpis EL-i üleolekut kaubandusbilansis. Järele andis Juncker, mitte Trump, kelle ähvarduste eesmärgiks polnud mitte suhete katkestamine, vaid seniste lepete ümbervaatamine.

“Euroopa Liit ei saa enam pidada kunagisi rahvusvahelisi liitlassuhteid iseenesestmõistetavateks.” — USA tegi Euroopale selgeks, et nad peavad ise ka ennast kaitsma, et ei tekiks mullust olukorda, kus kõik remontivajavad Saksamaa allveelaevad olid ühel ajal dokis ja sajast lennukist olid lendu tõusma võimelised vaid neli.

“EL peab olema globaalsem tegutseja. Maailmaareenil peab ta olema suveräänne tegutseja, tulevase maailma arhitekt ning maailm soovib tugevat Euroopat.” — EL nõrgendab ennast ise, kui Brüssel liikmesriikidega tüli norib; massiimmigratsiooniga muutub ta vaimselt ja moraalselt üha nõrgemaks ning sallimatu ja vaenuliku islami soosimise lõpptulemusena ei teki mingit tuleviku maailma, kus Euroopa Komisjon võiks olla arhitekt – arhitektideks saavad olema imaamid. Ja tegelikult ei soovi maailm tugevat Euroopat, see on vaid tema enda huvi.

“EL austab Ühendkuningriigi otsust EL-ist lahkuda, kuid kahetseb Brexitit sügavalt.” — Ei, EL tahab Suurbritanniat igati alandada ja karistada, ohverdades isegi oma huvid, et aga lahkujatele hoiatav õppetund anda!

“EL palub Briti valitsusel ka mõista, et liidust lahkumine tähendab seniste privileegide kaotamist, mitte ühisturu osade vahel valimist.” — Suurbritannia on olnud suurim EL-i panustaja ja nüüd on tast tehtud justkui pretensioonikas nõudja, keda EL on ülal pidanud ja kes olevat ühendusele selle eest nii materiaalselt kui ka moraalselt võlgu. Pigem on häda selles, et EL kaotab ühe oma bürokraatiamasina ülalpidaja.

“Juncker kutsus üles tagasi lükkama ebatervet natsionalismi ning toetama valgustatud patriotismi.” — Selline üleskutse sunnib igat mõtlevat inimest tänama seda, et “valgustaja” lahkub peagi Euroopa Komisjonist oma ishiast põdema!

Junckeri sõnul on EL “rahu tagatis rahumaailmajaos, maailmajaos, mis naudib tänu Euroopa Liidule rahu”. — Aga Charlie Hebdo, Bataclan, Brüssel, Nizza… kuni viimase Pariisi pussitajani – kas selline on “Junckeri rahu”?

Junckeri kõnest võis igaüks midagi leida – kes Hitleri kärkivat sõnakasutust, kes Brežnevi suumaigutamist, kõige rohkem aga ühe lõbusa õlalepatsutaja ja musitaja globalistlikku nägemust sellest, milline näeb välja hävitatud Euroopa.

Kommentaarid