Soome rahvuskonservatiivid on taas tõusulainel, reeturid jäid põhjamutta maha

Maailm,
©Scanpix
President Kersti Kaljulaid andis üle riikliku teenetemärgi Timo Soinile – mehele, keda Soomes peetakse reetmise sünonüümiks.

Soome Instituudi juht aastatel 1991-93 Mart Ummelas kommenteerib olukorda Soome poliitilisel maastikul.

„Ehkki Soome valitsus on praegu selgelt vasakpoolne, ehkki sinna kuuluvad ka  Keskusta ehk Keskerakond ja Vihreät  ehk Rohelised, keda võib pidada pigem mürkrohelisteks, sest nad esindavad enam kommunistlikku kui tsentristlikku maailmavaadet. Valitsus moodustati üle noatera ehk sisuliselt toetudes sellele, et Perussuomalaiset (PS) said ühe koha vähem kui Antti Rinne juhitud sotsiaaldemokraadid, kuid valimised kapitaalselt kaotanud sealne Keskerakond Juha Sipilä juhtimisel puges siiski valitsusse, et varjata enda juhitud valitsuskoalitsiooni täielikku läbikukkumist.

Ilmekaks näiteks uue valitsuse selgest ebapopulaarsusest on see, et napilt valitsuse moodustaja kohast ilma jäänud rahvuslikkonservatiivne PS on nüüd küsitlustes läinud kaugele ette nii sotsidest kui ka meie Reformierakonna sõsarparteist Kokoomusest ehk koonderakonnast (toetus vastavalt 20,7, 16,7 ja 16,9%). Keskerakonna toetus aga sulab üha kokku (12,2%, 2015 veel ligi 25%).

Siinkohal tahaksin korrigeerida Eestis levinud tõlget. PS  ei saa kuidagi olla põlissoomlased, sest „põline“ tähendab eesti keeles „muinas“. PS pole kaugeltki mingi muumia, vaid Soome poliitikataeva eredaim täht, kelle esimees Jussi Halla-aho oli valimiste suurim häältemagnet. Erakonda võiks pigem eesti keelde tõlkida kui „põhisoomlasi“ või „pärissoomlasi“.

PS on muidugi sügavate juurtega erakond, mis on välja kasvanud Soome kõige reljeefsemast erakonnast Maaseutupuolue  ehk Maapartei, mille eesotsas olid isa ja poeg Vennamod. Ent tegelik edu tuli erakonnale siiski pärast seda, kui Soome hakkas valimatult vastu võtma niinimetatud põgenikke ehk illegaalseid migrante, kelle arv kasvas mõne aastaga astronoomiliselt.

Ametliku statistika järgi oli aastal 2017 Soomes 373 000 migranti, kellest 250 000 teiste riikide kodanikud. Näiteks ainuüksi 2013. aastal saabus Soome üle 30 000 sisserändaja ning aastail 1990-2010 sisseränne kümnekordistus. Seni sinisilmselt valitsuse tegevust õigeks pidanud soomlased hakkasid viimase majanduskriisi järel märkama, et selline ohjeldamatu „hädaabi“ tulnukaile röövib neilt endilt heaolu ja kindlustunde. Viimased aastad on kaasa toonud ka suuri sotsiaalseid probleeme, eriti Lähis-Idast ja Aafrikast saabunutega, kes ei kavatsegi integreeruda Soome ühiskonda, vaid üksnes elada selle kulul. Rikkudes ka üha sagedamini ühiskonnarahu ja seadusi.

Need protsessid aitasid kaasa pärissoomlaste toetuse kasvule ning 2015. aastal valitsuse moodustanud Keskerakonna juht Juha Sipilä ei saanud toetuselt teisel kohal olnud erakonda enam ignoreerida. Peaministri asetäitjaks ja välisministriks sai toonane erakonna juht Timo Soini. Erakonna fraktsiooni nimel esinenud Sampo Terho kinnitas: „Soome rahvas on tark. Rasketel hetkedel ta tõuseb ühtsena ja tegusana, et vastata ka kõige halvematele oludele.“

Paraku sama mees oli esireas, kui 2017. aastal koalitsioonipartnerid soovisid pärissoomlastest valitsuses vabaneda ning koos Soiniga lõhestas ta erakonna ja moodustas hiljem Sinise tuleviku nimelise erakonna, millega jätkati koostööd Juha Sipilä ja Petteri Orpo parteidega. Paraku maksis see nüüd kätte ka Terhole, kelle erakonna toetus viimastel valimistel oli 1% ega toonud sellega neile enam ühtki kohta parlamendis. Reeturile reeturi palk! Soini aga tõmbus väga vaikselt poliitikast kõrvale.

Mis siis juhtus? Miks kodanlikud parteid pöörasid pärissoomlastele selja ja võtsid oma katuse alla 20 ülejooksikut? 2. juunil 2017, kaks päeva pärast seda, kui Jussi Halla-aho oli erakonna kongressil valitud PS-i juhiks, kogunesid koalitsioonikaaslased peaministri residentsi ja otsustasid lõpetada koostöö pärissoomlastega. Halla-aho oli kinnitanud, et erakond nõustub valitsuse programmiga, kuid nõuab rändepoliitika muutmist märksa rangemaks.

Sipilä sellega ei nõustunud, vaid palus presidendilt valitsuse tagasiastumist. Paraku juba 10 päeva pärast loobus ta sellest, kui 20 parlamendisaadikut olid lahkunud PS-i fraktsioonist ning moodustanud oma rühma, kes oli nõus jätkama senises koalitsioonis. Endise 124 koha asemel parlamendis oli uuel valitsusel nüüd vaid 106 saadiku toetus, mis oli 200-kohalises Eduskunnas väga napp.

Mida järeldada toimunust? Ikka seda, et erakond peab jääma oma põhimõtete juurde ja ellu viima oma poliitilist programmi nii kaua, kui see on vähegi võimalik. Olla valitsuses vaid selleks, et pidada mõnusaid ministri- ja parlamendisaadiku kohti ükskõik missuguste taganemiste ja reeturluse hinnaga,  maksab lõpuks kätte erakonnale endale. Veel rohkem aga neile, kes sellele teele ise lähevad. Soome kogemus võiks olla õpetlik ka tänastele Eesti valitsusparteidele.“

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused