Soomlaste raskemaks muutuv taak – ära ütle, mida mõtled; ära tee seda, mis ei ole poliitkorrektne

Põhjanaabritel juures võtab poliitkorrektsus üha enam tuure üles, ajades ühiskonna samal moel tülli, nagu väidetavalt tegevat need “ebakorrektsed” väljendid ja teod, mida “süüdlased” on kasutanud või teinud.

Soome välisministril Timo Soinil võib seista parlamendis ees umbusaldushääletus, sest ta osales Kanadas mais toimunud töövisiidi ajal abordivastaste meeleavaldusel, kirjutab ERR.

Soome õiguskantsler tunnistas, et katoliiklasel ja abordi häälekal vastasel Soinil on õigus oma usulistele vaadetele, kuid siiski rõhutas, et ta oleks pidanud näitama välismaal viibides üles vaoshoitust. Ta rõhutas ka, et Soini ei rikkunud üritusel osalemisega seadust, kuid “Soini tegevus jätta eksliku mulje Soome ametlikust seisukohast abordi ning naiste õiguste küsimuses”. Siiski läks opositsioon tuuri ja otsustas algatada umbusaldamisprotsessi. Hääletus kukub ilmselt läbi, sest teisipäeval ütlesid kolm valitsuserakonda, et toetavad hääletusel Soinit.

Terve viimase nädala on Soome ajakirjanduses käsitletud poliitilise keelekasutusega seotud skandaali — Oulu linnavolikogu sõnavõtus nimetas maakeskpartei Keskusta esindaja Riikka Moilanen linnatänavatel aega veetvaid kodutuid sõltlasi “inimrämpsuks”, vahendab ERR.

Politsei on praeguseks saanud kolm avaldust, millest ühes süüdistatakse Moilaneni au haavamises ning teises vaenu õhutamises. Kolmas avaldus on aga kodutult mehelt, kellest ilma loata tehtud pildiga Oulus ilmuv piirkondlik päevaleht Kaleva illustreeris Moilaneni sõnavõtust kirjutatud artiklit, kirjutab Soome rahvusringhääling Yle.

Taas on tegu poliitkorrektsusega, sest sõnaühend “kodutu sõltlane” seostub inimeste mõtetes ikkagi põhjaliku allakäiguga, ja Moilanen ütles selle sõna “inimrämps” kaudu välja. Mida siis kõik kaotanud sõltlane on? Ühiskonna väärikas liige?

Läänemaailm loob üha enam ühiskonda, kus ei tohi välja öelda seda, mida mõtled ega toetada seda, mis on sulle südamelähedane. Miks siis poliitikuid üldse valetamises ja valimislubaduste täitmatajätmises süüdistada – äkki ei öelnud nad omi tegelikke plaane poliitkorrektsusest välja? Kas me jõuamegi välja sinnamaale, kus on kas ühtlaselt poliitkorrektselt mõtlev hall mass, või siis inimesed, kellel on mõtetes üks ja keelel sootuks teine jutt?

Ka EKRE puhul kasutatavad süüdistused järskudes väljaütlemistes või koguni vihakõnedes on tegelikkuses teise taustaga – rahvuskonservatiivid räägivad seda, mida mõtlevad, sest poliitkorrektsusest kantud ilustamine ja vassimine on igale ausale inimesele lihtsalt vastik.

ERR-i Novaator vahendab ka kaudselt sama teemat kummalise pealkirja all “DNA andmebaasid kaotavad anonüümsuse ja võõraviha”. Selle ideoloogiasse ja poliitikasse kalduva teadusloo põhimõtteks on ilmselt anda teada, et tulevikus saab ka DNA kaudu teada, kas inimene on “võõraviha” edasikandja ehk siis vasakliberaalse määratluse järgi rahvuslane ja konservatiiv.

Pigem näitab DNA tõelist viha välja selliste tegelaste puhul, nagu korruptantide mahalaskja Valdo Randpere, rahvuslaste põlemapanija Indrek Tarand või ühel sellenädalasel Riigikogu istungil vihast EKRE vastu värisenud sots Jaanus Marrandi.