Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Sotside vastu puudub kogu maailmas huvi

-
19.01.2020
Sots Lauri Läänemetsa avaldus on selge ideoloogiline rünnak. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Selliselt võiks sõnastada üleilmse trendi, mis ilmekalt väljendus 12. detsembri 2019.a. Briti erakorralistel üldvalimistel. Leiboristide (Briti sotside) sajandi kaotus oli tõsine tagasilöök “globalistidest liberastidele” ja Brexiti vastastele.

Omades piisavalt tuttavaid ja mõnda sugulast Briti saartel, julgen teha järeldusi: Inglismaa põliselanikud olid Brexiti poolt ja hääletasid konservatiive, soovides lõpetada Brexiti vastaste poliitilised kombinatsioonid uue referendumi korraldamiseks.

Erandiks olid suurlinnad, kus põliselanikke on alles jäänud kuni 40% . Migrandid hääletasid Brexiti ja konservatiivide vastu.

Šotimaa, Põhja-Iiri ja Walesi põllumajanduslikku ühiskonda kallutas Euroopa suunas CAP ehk Common Agricultural Policy – Euroopa Ühine Agraarpoliitika. Põhja-Iirimaa põlisrahvas suhtus (ja suhtub) valdavalt inglastesse kui okupantidesse, milline tunne on tuttav ka eestlasele.

Šotimaal suhtutakse lõunanaabritesse palju pehmemalt, kuid Brexiti vastasust küttis üles SNP – Šoti Rahvuspartei poliitiline erihuvi uue iseseisvumise referendumi korraldamiseks. Pärast Briti valimistulemusi hakkasid šoti rahvuslased rääkima Šotimaa lahkumisest Ühendkuningriigist ja jäämisest Euroopa Liitu. Idee tundub vägagi sotside, kellena end SNP ka määratleb, utoopilise luuluna.

Tänase poliitreaalsuse juures on kindlalt näha SNP esinaise Nicola Sturgeoni plaanide teostamatust kümnete põhjuste tõttu. Eelmise šoti iseseisvusreferendumi järel kaotas SNP UK üldvalimistel 6 kohta 41st ja võttis nendel üldvalimistel 13 kohta tagasi. Vast ongi õige aeg uude langusse minna.

Siin on sobilik teha kõrvalepõige ühe vastiku poliit-tehnoloogilise nähtuse kirjeldamiseks. Viimase paarikümne aasta jooksul, Euroopa Liidu eestvedamisel, on sotsid juurutanud ebademokraatliku valimismudeli.

Kuigi keerulised otsustused pannakse sageli rahvahääletusele, siis valitsejatele soovimatu tulemuse korral tehakse mõne aja pärast uus referendum. On vaja olnud ka kolme referendumit, et rahvalt “jah” kätte saada. Taolist manipulatsiooni on võimalik tuvastada ka eesti poliitikas, “siltide kleepimisena”.

Halvaks näiteks on sotside pealiku Indrek Saare jutt pensionireformist ainult lammutamise pseudo-võtmes. Võib-olla on tegu siiski “professionaalse kretinismi” juhtumiga, kus stsenaarium dikteerib jutu sisu. Mitmekordset referendumit soovisid ka Brexiti vastased.

Sotside langustrendi saame jälgida ka Ameerika Ühendriikides, kus USA Demokraatlik Partei (sotside analoog) on tegelenud president Donald Trumpi kangutamisega viimase kolme aasta jooksul. Aastake ongi jäänud uute presidendivalimisteni ja siis teevad ameerika sotsid (demokraadid) oma toetusest uue kokkuvõtte. Kes nende kandidaatidest pistab rinda Trumpiga, selgub kevadeks.

Vasakpoolne ajakirjandus on kaotanud erapooletuse ja demokraatide leeri asunud. Trumpi “impeachment” on ette teada läbikukkumisele määratud, kuid poliitilise avantüürina lähevad USA demokraadid (sotsid) nii kaugele kui vähegi võimalik. Kuidas valija seda pingutust 2020. aasta oktoobris hindab, saame näha.

Tuleme nüüd Ameerikast tagasi Euroopasse ja vaatame üle sotside saavutused. Hispaanias viivad sotsid riigi esmakordselt koalitsiooni- ja vähemusvalitsuse ajajärku. Aastakümneid on võimu teostatud üheparteilises valitsuses, andes volitusi valimiste järel üle sotsidelt parempoolsetele ja vastupidi. Uus aeg nõuab aga koalitsioonivalitsust kuid selle moodustamisega ebaõnnestuti mitu korda.

Valitsuse püsimist garanteerib Kataloonia isesesvuslaste fraktsioon Hispaania parlamendis. Muidugi eeldavad katalaanid ka sotside mõistvat suhtumist vabariigi ja iseseisvumise küsimustes. Vabariiklikud ideed on sotside maailmavaatele sobivad, kuid katalaanide enesemääratlemine on sellises seisus, kui eestlaste iseseisvumist oleks otsustanud kogu N. Liidu rahvas.

Itaalias on sotsid valitsuses vasakpopulistliku Viie Tähe Liikumisega, mille valimislubaduseks oli kodanikupalk kõigile itaallastele. Euroopa suurima suhtelise riigivõlaga maal on selline eesmärk katastroofiline. Sotsid lepivad sellega, et vahetasid erakorralistel valimistel välja EKRE analoogi Põhjaliiga partei, milline on hiljuti end “Lega” nimega tutvustanud. Demokraadid (Itaalia sotsid) hoiavad piisavat madalat profiili.

Poliitiliselt märkamatuna tegutsevad ka Saksa ja Prantsuse sotsid. Esimeste vastu on selline huvi puudus, et nad ei julge isegi erakorralistele valimistele minna. Seda oleks hädasti vaja, pääsemaks koalitsiooni kaaslase, Kristlike Demokraatide (CDU), suure poliitilise selja tagant välja.

Asjaolud, et ka Angela Merkel juhib oma viimast valitsust ja CDU on sama sandis seisus kui sotsidki, sunnib madalat profiili hoides valitsuses jätkama ja lootma EKRE analoogi, AfD – Alternatiiv Saksamaale toetuse vähenemisele. Läänepoolses naaberriigis hoivad sotsid ja parempoolsed samuti poliitiliselt hinge kinni, oodates tsentristist Emmanuel Macroni poliitilist põrumist. Analoogiliselt Hispaaniaga oli ka Prantsusmaal aastakümneid üheparteilised valitsused, mille juhtimist sotsid ja parempoolsed valimiste toimumise järel teine teiselt üle võtsid.

Sotsid on ka mujal Euroopas poliitiliselt nähtamatud, kaht erandit arvestades. Portugalis on pikalt võimul olnud sotsidest veel vasakpoolsemad kommunistid-sotsialistid ja Põhjamaad on olnud põline sotside kants. Viiest põhjamaast on Norras sotsidelt võimu ära võtnud kuus aastat tagasi parempoolsed ja Islandil tegi sama Vasak – Roheline liikumine kahe aasta eest. Taanis, Rootsis ja Soomes on poliitilises mõttes sotsidel “nina vee peal”.

Samas on põhjamaades poliitiline kultuur väga kõrge ja valimised äärmiselt proportsionaalsed, mis tekitab paljude parteidega parlamendid ja koalitsioonivalitsused. Sagedasti valitsetakse ka vähemus-valitsustega, kus osa opositsioonist toetab osades küsimustes valitsuse erakondi.

Poliitilise kultuuri mõttes lubasid erandi Rootsi sotsid, tekitades viimaste valimiste järel 9 kuulise valitsuskriisi. Nende ainuke eesmärk oli kõrvale tõrjuda EKRE analoog – Rootsi Demokraadid. Sellel korral õnnestus see läbi suure vaeva. Kas näeme uut katset järgmiste valimiste järel?

Soome sotsidel vedas valimistel. Nad olid “grammi võrra edukamad” EKRE analoogist – Põlissoomlastest, kellede vastu avalik huvi on nüüdseks tõusnud sotsidest palju kõrgemale. Tänaseks on on soomlased teinud veel ühe poliitilise uuenduse. Nad andsid võimu üle noorte naiste kätte. Elame – näeme.

Olav Anton, riigikogu VII ja VIII koosseisu liige