Tänases maailmas ei saa enam midagi õigustada mõistega “kolonialism” – ometigi seda üritatakse

Puerto Rico puhul võib rääkida küll ebaõiglusest, kuid mitte kolonialismist.

Vasakliberaalide üheks “õigustuseks” migrantide sisseveole on see, et nende lähtemaad olevad rängalt kannatanud Euroopa riikide kunagise kolonialismi all.

Nüüd on sama mõiste kasutusele võetud ka Ameerika Ühendriikide koosseisus oleval Puerto Ricol, mille kuberner süüdistas aasta pärast ligi 3000 inimelu nõudnud orkaan Maria hävitustööd USA keskvalitsuse väidetavalt kehvas reaktsioonis katastroofile Ühendriikide kolonialismi.

“Puerto Rico on koloniaalterritoorium ja selles peitub olemuslik raskus”, ütles Ricardo Rosselló neljapäeval usutluses kohalikule raadiojaamale WKAQ 580. Tegu on sõnasõjaga, mille üheks pooleks on president Donald Trump, seega on ilmselt käsil järgmine rünnak tema vastu, milles kasutatakse vasakliberaalseid loosungeid.

Puertoriikolased on USA kodanikud, kuid kuna saar on Ühendriikidega ühinenud territoorium ehk Commonwealth of Puerto Rico, mitte osariik, ei saa nad hääletada riigi valimistel ning neid esindab Kongressis vaid üks hääleõiguseta esindaja, kirjutab BNS.

Tegelikkus siiski kolonialismile ei viita – Puerto Rico elanikud pole ise eriti huvitatud Ameerikast eraldumisest, nad on alati toetanud tihedaid sidemeid “kolonialistliku” USA-ga. Üsna sageli toimuvatel referendumitel ja küsitlustel on osariigiks saamise ja praeguse staatuse toetus olnud enam-vähem võrdne, iseseisvuslasi on olnud 3-5%. Väga palju puertoriikolasi elab USA põhiterritooriumil.

Kolonialistlik süsteem lagunes pärast Teist maailmasõda, 1960-1970. aastatel tabas seda maailma massiline koloniaalvalduste iseseisvumine ja uute riikide teke, kuid enamus Kolmanda maailma maadest, eriti Aafrikas, pole kuidagi jalgu alla saanud. Jah, arenenud riikide surve neile on endiselt suur, kuid arengu pidurdumist ainult kolonialismi pärandiga seletada on nende riikide valitsuste puhul ilmselge vastutusest kõrvale hiilimine – peamine probleem on näiteks Aafrika puhul jätkuvalt tugevad hõimusuhted ja sellest tulenevalt ülisuur korruptsoon.

Alles jäänud koloniaalvalduste puhul on näha, et kui piirkonnal pole palju maavarasid, et soovi eriti keegi enam arenenud riigist emamaaga suhteid katkestada, vaid eelistavad “kolonialismi” jätkumist. Iseseisvusreferendum on olnud näiteks Hollandi Antillidel, kuid seal otsustati jääda Madalmaade osaks; samuti pole eraldunud paljud Prantsusmaa meretagused alad, kuigi metallimaakidest rikas Uus-Kaledoonia üritab seda lähiajal uuesti teha.

Laias laastus võib kolonialismi pidada küll halvaks nähtuseks ajaloos, kuid reaalsus näitab, et iseseisvus pole Aafrika, Okeaania ja paljudele Aasia vabanenud riikidele edu toonud, selles vaid minevikku süüdistada on vale, ja mis kõige tähtsam – see ei vii kuhugi, kui rahvad ise oma maa saatust tõsiselt võtma ei hakka. Suurem osa Aafrikast peab endiselt hõimutaustaga kodusõdu, laostab oma maad ja siis põgenevad neegrid Euroopasse, kus nad samuti midagi kasulikku ei tee. Ega ka Ladina-Ameerika lõuna pool Rio Grandet eriti endaga hakkama saa, ainult Aasias on tekkinud mõned majanduslikud “tiigrid”.

Kolonialismi mõiste aga on saanud väga võimsaks relvaks vasakliberaalide käes, kes õigustavad sellega massiimmigratsiooni – Euroopa rikkused olevat nende sõnul pärit paljaksriisutud koloniaalmaadest ja seega olevat eurooplaste kohustus nüüd neegreid ja araablasi toitma hakata, nendega kodu jagada ja neid endist kõrgemale tõsta. Paljud Lääne-Euroopa rahvad on sellise häbeneva ja ennastalandava mõttelaadi omaks võtnud, nad lubavad võõraid sisse ja lasevad neil endid hävitada. Kui eurooplasi kord enam pole, saab paraku kogu maailmast üks Kolmas maailm.

Eestil pole selle loogika järgi mingit vajadust neegreid siia lubada, sest iseseisva rahvusriigina pole me kedagi rõhunud – paraku on mõiste “kolonialism” vasakliberaalide poolt kokku pandud mõistega “valge mees” ja see tähendab europiidselt rassilt nõutavat ühisvastutust.

Kommentaarid