05.04.2021
Google on üks tsensuuri harrastavatest tehnoloogiahiidudest. (Foto: Scanpix)
“Elab Ameerikamaal üks tarkvaraarendaja(*), kes ajas vaikselt oma asja. Suhtles elektrooniliste kanalite kaudu, kirjutas koodi, koostas dokumente, tegi klientide jaoks tööd ja salvestas faile. Kõik mugavalt netis, kõikjalt ligipääsetaval kujul. Ei tegelenud poliitikaga, ei võtnud sõna vähemuste ega ideoloogiate teemal. Isegi konservatiivsete vaadetega polnud.
Ühel kenal päeval tegi ta arvutis brauseri lahti ja avastas, et oli Google kontolt välja logitud ja sisse enam ei saanud. Ei pääsenud ta ligi gmaili kirjadele, kontaktidele ega Google Drive ketastel olevatele failidele. Youtube salvestatud kollektsioonid olid läinud. Mitte millelegi ei pääsenud ligi.
Loomulikult, esimene reaktsioon oli, et see pole ju võimalik. Tegemist peab olema mingi veaga, tehnilise apsakaga, inimliku eksitusega, kohe saab kõik korda.
Kui ta asja uurima hakkas, siis sai Googlelt lakoonilise teate, et seoses teenusetingimuste olulise rikkumisega on tema konto alatiseks suletud. Ei mingit selgitust, milles rikkumine seisnes. Polnud võimalust vaielda, oma süütust tõestada või kadunud infot taastada. Konto on lõplikult suletud, andmed kadunud. Juhtunu mõju oli umbes sama nagu oleks kodu koos kogu maise varaga maha põlenud.
Viimasel ajal on seda järjest sagedamini juhtunud. Juhtunud nendega, kes ei tea endal mingit süüd olevat. Mõned inimesed on kümme-viisteist aastat Google teenuste veendunud kasutajad olnud, kogu nende virtuaalne identiteet, töö- ning eraelu on globaalse suurfirma meelevalda antud. Ühel hetkel käib klõps, kõik on kinni. Te olete meie reegleid rikkunud. Milliseid ja kuidas? Küll te teate, ei maksa siin süütukest mängida.
Globaalse suurfirmaga ei ole võimalik vaielda või isegi suhelda. Ei ole telefoninumbrit ega e-maili, millega kontakti otsida. On võimalik täita formaalne palvekiri ja see anonüümsele adressaadile saata. Tagasi tuleb isikupäratu vastus, et konto on tingimuste rikkumise tõttu suletud, selgitamata milles täpselt eksimus seisnes. Midagi ei taastata, midagi ei kompenseerita, kaevata pole kellelegi. Teenus on ju tasuta, saad seda, mille eest maksad. Tingimustega nõustusid? Nii on. Ise oled süüdi.
Lool ei ole õnnelikku lõppu. Eks inimene lapib kuidagi elu kokku, taastab kaotatud andmeid, läheb eluga edasi. Aga saadud hoop oli karm ja mis peaasi – seletamatu põhjusega, nagu mõnes Kafka teoses.
Teiste jaoks peitub sellistes lugudes aga paar õppetundi.
Esiteks, enda jaoks olulist teavet ei tasu usaldada globaalse suurfirma meelevalda. Alati peab olema varuvariant, koopiad, alternatiivsed suhtluskanalid. Globaalsel suurfirmal pole nägu ega hinge, seal töötavad ideoloogiliselt programmeeritud pakirobotid, mis võivad tõlgendada mistahes sõnakest reeglite rikkumisena ja karistada seda kõigi andmete hävitamise ja suhtlusvõimaluste läbi lõikamisega. Pole võimatu, et karistada saab ka “valede” veebilehtede külastamise, lubamatute laikide või seadme mikrofoni kuulmisulatuses peetud vestluse eest. Seda kõike suudab tehnoloogia juba praegu salvestada ja analüüsida.
Teine mõte on selles, et peaksime globaalsete suurfirmade asemel kasutama rohkem inimese mõõdus firmade teenuseid. Selliste ettevõtete, kus võim on veel inimeste, mitte ideoloogiliselt laetud tehisintellekti käes.
Karl Olaf Rääk
*) Kirjatükis on kasutatud medium.com-is avaldatud materjale reaalselt toimunud sündmuste kohta.