Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

The Telegraph: Saksamaa on halvemal juhul Venemaa agressiooni kaasosaline

-
28.04.2022
Kantsler Olaf Scholz teatas, et täidab oma lubadust saata Ukrainale relvaabi, samas paljastas ajaleht Bild, et Scholz oli tegelikult salaja keeldunud saatmast Kiievile raskerelvastust, mida ukrainlased olid palunud.
© Scanpix

Ukrainas sõja lõplikest tulemustest on veel vara rääkida, kuid üht riiki, nimelt Saksamaad, on juba praeguseks tabanud tõsine mainekahju. Euroopa suurima majanduse poliit- ja äriliidrid ei ole mitte ainult täielikult ebaõnnestunud Ukraina abistamises, vaid on ka Venemaaga asjaajamises olnud heal juhul naiivsed, halval juhul sõja kaasosalised, kirjutab Briti ajakirjanik Daniel Johnson The Telegraphis.

Möödunud nädalal süvenes Saksamaal juhtimiskriis, kuna kantsler Olaf Scholz teatas, et täidab oma lubadust saata Ukrainale relvaabi, samas paljastas ajaleht Bild, et Scholz oli tegelikult salaja keeldunud saatmast Kiievile raskerelvastust, mida ukrainlased olid palunud. Scholz tõmbas nimekirjast maha kõik tankid ja suurtükid ning vähendas sellega lubatud abipaketti (ühe miljardi euro väärtuses) enam kui kahe kolmandiku võrra.

Lisaks on Berliin tegelenud hoogsalt sanktsioonide takistamisega, väites et Saksamaa tööstus ja tarbijad ei suudaks elada üle Venemaa energiatarnetest loobumist. Kümnend tagasi pidasid sakslased loenguid kreeklastele ja teistele Lõuna-Euroopa riikidele kasinusest ja sellest, kuidas „õudne lõpp on parem kui lõputu õudus“. Ent nüüd hoolivad sakslased vaid omaenda majanduse kaitsmisest.

Saksamaa välisminister Annalena Baerbocki leiab, et Venemaa naftatarneid on võimatu viia nulli enne aasta lõppu, gaasist loobumine võtab veelgi kauem. Samas on näiteks Leedu, palju vaesem ja haavatavam riik, juba suutnud mõlemast loobuda. Saksamaa avalikkus alles hakkab vaikselt aduma, et Venemaa gaasi ja naftat tarbides makstakse Putini sõjamasina ülalpidamise eest igal aastal ligi 300 miljardit eurot aastas. Kui Saksamaa suudab lõpuks Vene energia impordi lõpetada ja Ukrainale relvaabi saata, on sõda kardetavasti juba läbi. Kuid abi on vaja praegu.

Ameerika ajaloolane Timothy Snyder on öelnud nii: „Kolmkümmend aastat pidasid sakslased ukrainlastele loenguid fašismist. Kui fašism siis lõpuks päriselt pead tõstis, asus Saksamaa seda rahastama ja ukrainlased surid selle vastu võideldes.“

Ei ole vist liialdus öelda, et Saksamaa establishment elab praegu üle tõsist närvivapustust. Vaatlejad on šokeeritud Saksamaa ebakompetentsusest ja isegi korruptsioonist, millega on viidud riik Venemaast nii suurde sõltuvusse. Ja ka sellest, kui vastumeelselt käib sidemete katkestamine Kremliga. Mõeldakse välja üha uusi vabandusi, mis paraku ainult süvendavad kriisi.

Ühe viletsama vabandusega on tulnud välja Saksamaa kaitseminister Christine Lambrecht, kelle väitel ei saa sakslased saata Ukrainasse Leopardi ja Marderi tanke, kuna siis jääb nende enda sõjavägi varustuseta. Samas on riigi teenekas kindral Alfons Mais tunnistanud, et enesega rahuolevad poliitikud on Bundeswehri juba ammu tühjadega kätega jätnud. Näiteks nõudis Ursula von der Leyen, Saksamaa endine kaitseminister, et päris püsside asemel peaksid sõdurid kasutama õppustel harjavart… Praegu on Ursula von der Leyen Euroopa Komisjoni president.

Suurim skandaal käib muidugi Nord Streami gaasijuhtme ümber. Erinevad Saksamaa poliitikud on seda projekti ligi kaks aastakümmet igati toetanud. Algas see endise kantsleri Gerhard Schröderiga, kes pärast kantsleriametist lahkumist 2005. aastal liikus sujuvalt üle Nord Streami juhatuse esimeheks ja Gazpromi ja Rosnefti juhatuste liikmeks. Schröderi üheks soosikuks on alati olnud praegune kantsler Olaf Scholz, kes nüüd on üritanud end Schröderist distantseerida. Teine Venemaa käpaalune on endine välisminister ja praegune president Frank-Walter Steinmeier, kes ajas hoolega Angela Merkeli venemeelset poliitikat ning kelle venemeelsed vaated on nii ilmsed, et Zelenskõi keeldus tema visiidist Ukrainasse.

Paraku ilmub päevavalgele üha rohkem tõendeid korrumpeerunud poliitikute Venemaad toetava tegevuse kohta. Die Welt paljastas hiljuti, et Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa sotsiaaldemokraadist peaminister Manuela Schwesig asutas Nord Stream 2 käsul fondi, mille kaudu oli võimalik kõrvale hiilida USA sanktsioonidest ja reklaamida projekti varjatult Saksa meedias. Praegu käib Schwesigi asja osas esialgne uurimine ja teda ähvardab kriminaalsüüdistus.

Paraku on Kremli mõju Saksamaal palju laiem kui ainult energiatööstuses. Kuni Krimmi annekteerimiseni 2014 oli Saksamaa venelaste suurim kaubanduspartner. Kultuurilisi sidemeid Vene- ja Saksamaa vahel ei ole samuti võimalik ülehinnata. Kahe riigi vastastikune imetlemine sai alguse juba vähemalt 18. sajandil. Just sakslased toetasid omal ajal Leninit ja võimaldasid tal vallandada bolševistliku revolutsiooni Venemaal. 1922. aastal tegi Saksamaa tollane välisminister ja AEG ettevõtte magnaat Walter Rathenau esimese lepingu Nõukogude Liiduga, avades sellega Vene- ja Saksamaa vahelised kaubandussuhted.

Natsi-Saksamaa okupatsioon laastas Ukrainat samamoodi nagu teisi Euroopa riike, ent kuna Ukrainat nähti Nõukogude Liidu osana, ei pidanud sakslased kunagi vajalikuks vabandada Ukrainas toime pandud sõjakuritegude eest. Kui Ukraina saavutas 1991. aastal iseseisvuse, ei pööranud Saksamaa sellele suuremat tähelepanu. Selle asemel tihendati hoopis sidemeid Venemaaga. Isegi siis, kui Putin hakkas sekkuma oma naaberriikide, sh Ukraina poliitikasse, pööras Berliin pilgu kõrvale. Mõned isegi jäid uskuma venelaste propagandapunkte sellest, kuidas Ukraina kubiseb neonatsidest. Alles sõda ja genotsiid Euroopas hakkas sakslaste silmi avama.

Vene-Saksa suhete aluseks on nn Ostpolitik – idasuunaline poliitika, millega tegi algust endine kantsler Willy Brandt. Tema oli ka Lääne-Berliini linnapea 1961. aastal, mil ehitati Berliini müür. Brandt hakkas soojendama suhteid Kremliga ja Ida-Saksamaa kommunistidega. Sama poliitikat jätkas ka Brandti järglane Helmut Schmidt ja sellest ei loobunud isegi Helmut Kohl, ehkki Kohl oli äge külma sõja võitleja.

2011. aastal avati fanfaarihelide saatel Läänemere alune Nord Stream 1 gaasijuhe, mille üle rõõmustasid lisaks sakslastele ja venelastele ka prantslased ja hollandlased. Uus Nord Stream 2 oleks kahekordistanud gaasitarnevõimsust ja Kreml oleks sellega taganud Saksamaa täieliku sõltuvuse vene gaasist.

Sakslased võimaldasid isegi Venemaa ettevõtetel kontrollida suurt osa oma energiasalvestistest ja rafineerimistehastest, mistõttu olid Saksamaa nafta- ja gaasivarud Ukraina sõja puhkedes üsna otsakorral. Isegi kivisüsi, mis on ainuke fossiilkütus, mida Saksamaal piisavalt leidub, on pikalt imporditud peamiselt Venemaalt, osaliselt keskkondlikel põhjustel ja osaliselt, kuna nii oli odavam.

Saksamaa pealtnäha ülbed poliitikud on kõik lasknud ennast ülekavaldada. Gerhard Schörderist Angela Merkeli ja Olaf Scholzini – kõik Saksamaa tipp-poliitikud olnud tehnokraadid, võimetud hoomama laiemat pilti, rääkimata Putini õela suurushulluse ennetamisest.

Ukraina sõja esimestel päevadel tundus hetkeks, et Scholz on ehk millestki aru saanud. Ta rääkis tõehetkest, pöördelisest muutusest. Sellest, et Saksamaal on moraalne kohustus aidata Ukrainat igas mõttes. Paraku ei ole ta suutnud oma sõnadele kindlaks jääda ja taganes oma lubadustest peaaegu kohe.

Sõtta n-ö sekkumise hirmus ei ole Scholz ja tema sotsiaaldemokraatidest parteikaaslased nõus andma Ukrainale tanke, lennukeid ega rakette ilma milleta ei ole Ukrainal võimalik hakata vastu Putini „erioperatsioonile“ – termin, mida võib julgelt võrrelda natside poolt massimõrva eufemismina kasutatud Sonderbehandlungiga.

Mõned Saksa juhtivpoliitikud on küll ilmselt mõistnud, millised hirmsad tagajärjed on Scholzi praegusel poliitikal, ent opositsiooniliider Friedrich Merz ei ole siiski suutnud veel pakkuda omapoolset selget alternatiivi. Valitsuses paistab tagajärgi ainsana mõistvat välisminister Annalena Baerbock, kes on olnud Venemaa suhtes kogu aeg teistest karmimal positsioonil ning tunneb end Scholzi apsakaid õigustades silmnähtavalt ebamugavalt.

Sakslased on uhked oma liberaalse ja demokraatliku õigusriigi üle ja nad on teinud palju, et lunastada II maailmasõja ajal korda saadetud inimsusevastaseid kuritegusid. Kuid oma mittefunktsionaalsete suhete kaudu Venemaaga on Saksamaast saanud maailma kõige ohtlikuma diktatuuri pantvang.

Allikas: The Telegraph