Tõdemus: kuni keskkonnauuringud on seotud “rassismiga”, pole tõhusat vastutegevust oodata

Plastreostus Liibanoni rannal.

Hiljuti läbiviidud uurimus näitab, et 90% ookeanide plastreostusest tuleb kolmanda maailma riikidest – Hiinast, Indiast ja Aafrikast, kuid probleemi nähakse vaid euroopalikus maailmas.

Saksamaa Helmholtzi keskkonnauuringute keskuse UFZ poolt läbi viidud uurimuse kohaselt jõuab maailmameredesse igal aastal miljoneid tonne plastjäätmeid. Tegemist on ülemaailmse keskkonnaprobleemiga, millel võivad olla ettenägematud ökoloogilised tagajärjed.

Uurimusega püüti ühtlasi saada teada seda, kuidas plastprügi meredesse jõuab, et pakkuda võimalusi selle eemaldamiseks juba enne suurde merre jõudmist. Selgus, et plastprügi jõuab meredesse peamiselt suurte jõgede kaudu. Väiksemaid plastprügi osakesi võib leida kõikidest meredest ja jõgedest. Plastik laguneb väga aeglaselt ja väikesed plastosakesed võivad tõsiselt kahjustada mereelustikku. Näiteks neelavad kalad, merelinnud ja -loomad plasttükke, kuna peavad seda toiduks.

Christian Schmidt ja tema juhitud uurimusrühm jõudis tulemusteni, mis näitasid, et peamine plastreostus tuleb valgaaladelt, kus ei tegeleta korralikult prügi ladestamise ja sorteerimisega. „Mida rohkem tekkib valgalal selliseid jäätmeid, mida ei ladustata, seda rohkem plastikut jõuab lõpuks jõgedesse ning sealt kaudu meredesse.“

Schmidti sõnul on suurtes jõgedes plastprügi kogus kuupmeetri vee kohta palju suurem kui väiksemates jõgedes. Ühtlasi näitas uurimus, et kümme valgala, milles on kõige rohkem plastjäätmeid, asuvad piirkondades, kus elab sadu miljoneid inimesi. Kaheksa neist on Aasias ja kaks Aafrikas ning need kümme valgala toodavad ülemaailmselt 90% meredesse jõudvast plastprügist.

Nii näitab uurimus selgelt, et sarnaselt õhureostusega ei kujuta maailma keskkonnale kõige suuremat ohtu mitte valge maailm, vaid see tuleb Aafrika ja Aasia riikidest. Selle tõsiasja jätkuv eitamine ning rassiliste faktorite ees pea liiva alla peitmine ongi peamiseks põhjuseks, miks nn eksperdid ei suuda iial jõuda rahuldavate tulemusteni, püüdes vastata küsimusele, miks see kõik juhtub ja mida tuleks selle peatamiseks teha.

Allikas: The New Observer

Refereeris Triin van Doorslaer

Kommentaarid