23.09.2019
Relvis naispolitseinikud Malmös pärast järjekordset tulistamist – kas see ongi Saartsi “rahulik piirkond”?
Politoloog Tõnis Saarts kirjutab ERR-is sellest, kuidas Eestis käivat mäss lääneliku Euroopa vastu, kuid pingutab selles liberaalile omaselt igas asjas üle.
“Loomulikult ei küsi Lääne-kriitilised rahvuskonservatiivid seejuures, miks ikkagi on Lääne-Euroopa ja Põhjamaad (hoolimata rändesurvest) endiselt ühed maailma jõukamad ja rahulikumad piirkonnad, kus ühiskondlikust kaosest on tegelikult asi üsna kaugel,” kirjutab Saarts.
Selline väide on küll täiesti asjatundmatu või teadlikult eksitav. Näiteks kirjutas Postimees alles kümnekonna päeva eest: “Lõhkeaine kuritegelik kasutamine Rootsis kasvab. Selle poolaasta vältel oli selliseid juhtumeid 120, eelmise aasta samal perioodil aga 83, näitavad lehe Dagens Nyheter avaldatud andmed.”
Sinna tasub juurde liita ka tulistamised, mis on Rootsis samuti tavalised ning umbes poolsada no-go-tsooni üle riigi, kuhu ei julge ka politsei enam nina pista. Ametlikud Rootsi andmed räägivad politsei kaadripuudusest, sest alamakstud politseitöö on samas liiga ohtlik – sellele tööle võetakse juba naisi ja migrante, mis aga pigem süvendab kaost.
Kas selline siis ongi Saartsi meelest “rahulik piirkond”? Juurde tuleks lisada ka üha arvukamaks muutuvad pussitamised kogu Lääne-Euroopas – näiteks tänavu 16. veebruaril toimus Saksamaal viis pussitamist viies erinevas linnas ning suvel lükati raudteejaamades inimesi teadlikult rongi alla, sealjuures ema koos lapsega.
Saarts peaks teadma, kuidas Londonis on sagenenud noarünnakud ja isegi siseminister Sajid Javid andis käsu karmimad meetmed kasutusele võtta, ning kuidas Strasbourgis viibisid tulistamise piirkonnas paljud eurosaadikud, nagu ka Brüsseli terrorirünnaku ajal ehk otse EL-i südames.
Sarts väidab, et ühiskondlikust kaosest olevat asi veel üsna kaugel – kas 120 plahvatust poole aastaga Rootsi-suuruses riigis pole siis siseriiklik kaos korrakaitses? Kas saartsilik kaos saabub siis, kui linnas enam tulistamine ei vaibugi? Sel juhul on Rootsi Süüriaga võrreldes tõesti rahuoaas…
Mis aga puutub Lääne-Euroopa ja Põhjamaade jõukusesse, siis seoses migrantide saabumisega on nende riikide kulutused meeletult kasvanud ja see toimub heaoluühiskonna arvelt. Eks peagi lisanduvad ka kliimapaanikaga seotud kulutused, mis tulevad maksumaksja rahakotist.
Praegu jääb üle vaid Tõnis Saartsi tänada – ta näitas oma vassimisega ära, miks rahvuskonservatiivid ei taha multikultuuristuva Lääne-Euroopaga tegemist teha. Selle Euroopaga (ka Euroopa Liiduga), kus olukorda hullemaks minna ei lasta, teevad nad meelsasti koostööd – ka selleks, et sõjameheeas mehi enam üle Vahemere ei tuleks.