07.07.2019
Toomas Alatalu.
Politoloog Toomas Alatalu kirjutab sellest, kuidas Euroopa Liidus hoiavad tippametikohti endiselt vanad liikmesmaad.
Nii on Euroopa Ülemkogu eesotsas ühe ametiaja järel taas belglane, Euroopa Parlamendi presidendi kohal vahetas itaallase välja itaallane.
Euroopa Komisjoni presidendi ametis on praegu Luxembourgi esindaja Jean-Claude Juncker, uue presidendi kandidaadiks on sakslanna Ursula von der Leyen. Euroopa keskpanga presidendiks on itaallane Mario Draghi, uueks saab prantslanna Christine Lagarde.
Kõrgeks välispoliitika esindajaks on itaallane Frederica Mogherini, 2009-14 oli inglanna Catherine Ashton ja saab hispaanlane Josep Borell.
Kui neile lisada, et Euroopa Komisjoni presidendiks oli 2004-14 portugaallane Jose Barroso, siis on viimasel kümnel aastal kõik ELi tippkohad kuulunud Inglismaa. Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia, Luxemburgi, Itaalia, Hispaania ja Portugali esindajatele.
Poolakas Tusk pääses võimu juurde tänu sellele, et tema kodumaal oli ja on võimul eurosketiline opositsioon ehk tema vastased – ta esindas küll Ida-Euroopat, ent pigem sealset vastasrinda.
Toomas Alatalu juhib tähelepanu ka sellele, et 2004. aastal uute ühinejate põllumeestele peale surutud väiksemad toetused on ebavõrdseteks jäänud ja uus eelarve selles muutusi ei too. “EL ei saa areneda nii, et sellest saavad kasu vaid ühed ja teised on pandud ebavõrdsetesse tingimustesse,” ütleb ta.
EL kaadripoliitika on selgelt kaldu selle ühenduse kunagiste loojate kasuks. Samas on Eesti ja teised uustulnukad seal olnud juba 15 aastat ja Alatalu arvates on hämmastav, et kaadripoliitika reegleid pole muudetud ning demokraatlik rotatsiooni mehhanism on endiselt puudu. Politiloog lisab, et nn. Kopenhaageni kriteeriumides (1993) kirja pandud rotatsioonist ei taheta enam üldse rääkida.
Nii ollaksegi jõudnud olukorda, kus igal pool on võimul olnud endised jõud, kes on maailma kriisi viinud, ja kui võimu juurde pääsevad uued jõud, siis on Alatalu sõnutsi on seakisa lahti – ainutargad ja õiged tahetakse võimust ilma jätta! Paljudes riikides ollakse jõutud kampaaniateni, kus uute tulijate võite lihtsalt ei tunnistata. Ilmselt võib sama tendentsi alla panna ka Reformierakonna eemalejäämise ja EKRE osalusega valitsuse võimulepääsu.
Toomas Alatalu ütleb, et 2019. aastal näitas Euroopa valija taas usku europarlamendi valimistesse, kuid demokraatlik juhtide valimise süsteem ei rakendunud jällegi, sest EL valitsusjuhid tegid ise tippkaadri valiku, ehkki see peaks olema rahvaste valitud Europarlamendi saadikute teha. Euroopat jääb juhtima bürokraatia ja poliiteliidi klubi, kes sokutab rahulolematutele vaid uusi, vähetähtsaid ja juurdemõeldud ametikohti.
Edasi oleneb kõik liikmesriikide demokraatlikult valitud rahvaesinduste survest. Eurosaadikud aga suutsid juba oma nägu näidata – uus koosseis suutis läbi kukutada valitsusjuhtide pakutu ja valida omale presidendi oma äranägemist mööda.
Kui Euroopa Liidu vanad olijad muutusi jätkuvalt tõrjuvad, siis nihkub ühenduse kokkuvarisemine aina kiiremini lähemale.
Loe pikemalt Delfist