12.10.2020
Brüssel tahab rohkem raha.
Üks viimaseid Euroopa Komisjoni avaldatud raportitest ütleb, et Brüsseli võimukoridorides olevat liiga palju valgeid – von der Leyeni käe all ollakse siis Maailma Komisjoniks hakanud.
Võib ju ette kujutada, mis saab siis, kui EL-i ametnikeks hakatakse võtma väljaspool Euroopat sündinuid – selle juhid on niigi vasakliberaalid ja kui nad saavad ka nigeerlastest või pakistanlastest nõunikud, siis Euroopa asju seal kohe kindlasti ajama ei hakata.
On üks firm, “Vereteemant”, mis räägib ühe mustanahalise pere loo – pärast sõjapealiku rünnakut nende külale satub mees teemandikaevandusse, tema pojast tehakse lapssõdur ja ülejäänud pere jõuab otsaga põgenikelaagrisse. Laias laastus on see Aafrika teemandite smugeldamise lugu.
Filmi lõpus läheb peategelane, selle pere pea, kes on saanud nii pere kokku kui ka teemandi müüdud, ühe teemandiäri peatamisega tegeleva rahvusvahelise organisatsiooni konverentsile. Enne tema kõnet tõusevad kõik püsti ja aplodeerivad – see on ülev hetk.
Ühes rahvusvahelises organisatsioonis töötanud eestlane kommenteeris seda filmi järgnevalt.
“Need mehed ja naised, keda te seal püsti tõusmas näete, on üldiselt tühijooksjad. Vanad mehed on pärit 1960. aastate hipipõlvkonnast, kes on nüüd võimule tõusnud, ja edendavad selliste organisatsioonides Che Guevara agendat. Ametnikud on eluaeg kabinettides töötanud ja kui neile vaid murdosa tegelikest tragöödiatest näidata, nad minestavad.
Nad teevad näo, nagu loeks neile tohutult Kolmanda maailma kannatused – ja loevadki, aga seni, kuni nad reaalselt sellega kokku ei puutu. Igapäevaelus käivad nad tööl Pariisi, Brüsseli ja Berliini rikastest kvartalitest ega satu kunagi migrandilinnaosadesse, kus keset Euroopat sama aafrikalik elu käib.
Need organisatsioonid on loonud kuvandi, nagu nad teeksid tohutult tähtsat tööd ja saavutaksid tohutult palju – tegelikult on nad suur bürokraatiamasin, mis töötab tühikäigul ja neelab suure osa abirahadest; teeb vihaseid deklaratsioone, mis kedagi sündmuskohal ei huvita, sest Aafrikas käivad nii kodusõjad kui ka teemandiäri edasi, ning oma suure võimuhaardega teevad nad maailmale pigem kahju kui kasu.”
Euroopa Parlamendis olnud Igor Gräzin ja praegune eurosaadik Jaak Madison on seal toimuvat võrrelnud kunagi Moskva Kongresside Palees toimunuga – kui sisse astusid Juncker ja Merkel või siis nüüd astuvad von der Leyen ja Greta Thunberg, siis tõustakse püsti ja aplodeeritakse. See on ehtne NKLP Keskkomitee Poliitbüroo puruvanakeste, pioneeride ja NSV Liidu liiduvabariikide deputaatide deja vu.
Euroopa Liit oma institutsioonidega on muutunud tohutuks bürokraatiaaparaadiks, mille hinges puudub säde ja mis elab ideoloogilist zombielu – seda on näha totalitarismist, mis sugeneb igasse tegemisse, nii Ungari ja Poola karistamissse, migrantide ja “euroopalike väärtuste” pealesurumisse, sõnavabaduse piiramisse vihakõnede sildi kui ka võimu haaramisse keskusesse ehk Brüsselisse.
Kahjuks ei oska ka eestlased enam näha, kui palju on meil vabadusi juba ära korjatud – päris palju riiklikust suveräänsusest, sõnavabaduse piiramisega, mis ei luba enam paljudel teemadel rääkida (kasvõi Facebooki näite varal), pealesurutavate “euroopalike väärtustega” näiteks homoagendale allumine, ja nii edasi. Maha võetakse ajaloo suurkujude monumente, keelatakse poliitiliselt mittekorrektsed filmid ja tsenseeritakse raamatud – Hitleri, Stalini ja Mao ideed elustuvad Euroopa Komisjonis.
Võib olla lohutab kedagi see, et nii teevadki impeeriumid enne oma hukku. Seda tuleb totalitarismile vastuhakuga kiirendada, et kogu Euroopa ei libiseks koos nendega põrguteed pidi alla.