Tühistamiskultuuri „virgunud“ lähevad Caligula teed – isegi lõpp tuleb vääramatult sama

Ameerika-Iisraeli kirjanik, ajakirjanik ja ajaloolane Benjamin Kerstein võrdleb oma arvamusloos nn virgunute (woke) liikumist Rooma imperaatori Caligula hirmuvalitsusega ja ennustab liikumisele ka sarnast julma lõppu.

„Sattusin hiljuti Twitteris sõnumi peale, mis oli suunatud New York Timesi endise arvamustoimetaja Bari Weissi vastu ja milles süüdistatakse Weissi valgete ülimuslikkuse toetamises. [https://twitter.com/rafaelshimunov/status/1361488043413233670]

See sõnum kõlas täiesti uskumatult – see oli täiesti arulage. Ükski päriselt mõtlev inimene ei suudaks näha Weissis muud, kui poliitikat kajastavat ajakirjanikku, kes ei ole kunagi näidanud välja ei sümpaatiat valgete ülimuslikkuse vastu ega mingit võimuiha või soovi kedagi kahjustada.

Ent ma mõistan siiski, mis võis olla selle rünnaku motiiviks. Nimelt on Weiss võtnud viimasel ajal valjuhäälselt sõna tühistamiskultuuri ja amorfse, kuid siiski väga võimuka fenomeni vastu, mida on hakatud nimetama „virgumiseks“.

Et olla virgunud, tuleb olla valvel Ameerika ühiskonnas, ja laiemalt kogu Läänes, toimuva süsteemse ebaõigluse osas. Virgunute arvamuse kohaselt on tegemist tsivilisatsiooniga, mille aluseks on ainult rõhumine ja genotsiid ning ja see kõik tuleb täielikult välja juurida. Oma arusaama teistele peale surumiseks kasutavad nad grupiahistamist, avalikku hukkamist, hüsteerilist sildistamist ja kõiki teisi võimalikke vahendeid, hävitamaks inimese töö, elu ja maine.

Virgunute tühistamiskultuur ei ole mitte ainult katse sundida inimestele peale teatud ideid, mida inimesed ei usu, vaid see on katse suruda peale ideid, mida mitte keegi ei usu. Näiteks olen ma täiesti kindel, et kõik, ka virgunud ise, usuvad, et Lääne tsivilisatsioon on midagi palju-palju enamat kui lihtsalt rassism ja genotsiid.

Igaüks meist mõistab, et ehkki transsoolistesse inimestesse ei ole vaja suhtuda eelarvamuse ja agressiivsusega, on bioloogiline sugu siiski vääramatu ja seda ei saa muuta. Inimesed ju teavad, et Abraham Lincoln ja Winston Churchill ei ole Hitleriga moraalselt samaväärsed jne.

Ometigi meenus mulle Bari Weissi vastu suunatud sõnumit lugedes Albert Camus näidend „Caligula“ – lugu Rooma impeeriumi hullumeelsest kolmandast keisrist. Näidendi alguses vaevleb algselt healoomulisena paistnud imperaator eksistentsiaalses kriisis. Mõistes aga, et tema käes on absoluutne võim, otsustab ta kasutada võimu loogikat selle täies ulatuses. „Kuna mitte keegi ei julge mitte kunagi oma ideid lõpuni ellu viia, ei saavutatagi iial mitte midagi,“ ütleb Caligula. „Tuleb lihtsalt olla lõpuni loogiline, ükskõik mis hinnaga.“

Sedasama loogikat kasutades hakkab Caligula uskuma, et ta seisab kõrgemal heast ja kurjast. Mis tähendab, et ta võib langetada otsuse olla halb. Mida ta ka teeb; sest miski ei saa teda peatada. Temast saab hirmuvalitseja, ta vägistab naisi, annab välja suvalisi hukkamiskäske, kuulutab end jumalaks, tapab oma naise; kõik see kutsub lõpuks esile olukorra, kus ta alamad ta tapavad.

Selle arvamusloo kirjutamiseks „Caligulat“ üle lugedes vapustas mind, kui täpselt on Camus ennustanud ette virgunute fenomeni. On väga lihtne kujutleda virgunuid kordamas Caligula sõnu. Sest – tegemist on absoluutse ideoloogia kehtestamisega: „Ma tahan, et inimesed elaksid tõe valguses. Ja mul on selle kehtestamiseks võim.“

Tegemist on alandamise vaatemängu nautimisega: „Kutsun teid vaatama kõige suurepärasemaid etendusi, jumalate vaatemängu, maailma, mida kutsutakse kohtupidamiseks. Kuid selleks peab mul olema rahvahulk – pealtvaatajaid, ohvreid, kurjategijaid, kokku sadu ja tuhandeid.“ Tegemist on iseendale antud õigusega hävitada ükskõik kes ükskõik millal: „Inimene sureb, sest ta on süüdi. Inimene on süüdi, sest ta on üks Caligula alamatest. Ning nüüd on kõik inimesed Caligula alamad. Ergo, kõik inimesed on süüdi ja surevad. See on ainult aja ja kannatlikkuse küsimus.“

Virgunud kasutavad oma võimu sotsiaalmeedia kaudu, kuid sellest hoolimata on tegemist absoluutse võimuga. Virgunud võivad teha kambaka kellele tahes, laimata keda tahes, hävitada ükskõik kelle elu ja maine. Virgunutel ei ole vaja inimest tappa, sest nad võivad tappa kõik muu, mis on inimesega seotud.

Camus märkas siiski ka midagi, mis annab meile lootust: iga türann tegeleb paratamatult ka iseenda hävitamisega. Selleks on mitmeid võimalusi. Virgunud võivad otsustada rünnata kedagi, kellel on piisavalt võimu nende hävitamiseks – näiteks kõrvaldada nad sotsiaalmeediast või neid lihtsalt ignoreerida või paljastada kogu see lõputu tühjus, mis valitseb iga türanni südames.

Võib ka olla, et virgunud üritavad peale suruda niivõrd pööraseid ja vastuvõetamatuid ideid, et isegi kõige aremad pöörduvad nende vastu.

Ent ükskõik, kuidas see asi ka ei lõpe, virgunud ei lahku lavalt vaikselt. Liikumise lõpp võib sarnaneda Caligula omale, kes karjus isegi surres. „Ma olen endiselt elus!“ Kahtlemata on sellise asja pealt nägemine kohutav, kuid meid lohutab teadmine, et kui see juhtub, siis on maailmas varasemaga võrreldes jälle veidike rohkem vabadust.“

Allikas: The Algemeiner