Urmas Espenberg: ärge tooge abivajajaid Eestisse, vaid aidake neid sihtriigis

Maailm, Varia,
- Updated
©UU
Kooli klassiruum Haitis.

Abivajajaid vaesetest kolmanda maailma riikidest tuleb abistada sihtriigis, mitte tuua neid siia olgu siis inseneride, doktorantide, andekate üliõpilaste või vajaliku odavtööjõu sildi all,“ ütleb hiljuti Haitit külastanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Urmas Espenberg.

Soovitan sellest kenast reeglist kinni pidada ka teistel, kes tunnevad endas tõmmet üleilmseks heategevuseks ega aja niisama poliitilist udu või ultravasakpoolset agendat.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Miks? Eks ikka seetõttu, et omal maal tunneb inimene end kõige kodusemalt ja paremini. Ja kui ta võõrsile viia, on ta nagu juurtega väljarebitud lõunamaa taim, mis istutatud karmi põhjamaa mulda. Käratseb, kiratseb ning varem-hiljem külmub ja närbub.

Põneva, kuid õnnetu ajalooga vaene saareriik

Meie pere käis koolivaheajal Haitis toetamas üht sealset orbudekooli, kes suures puuduses on. Ja puudu on seal elementaarsest: vihikutest, kirjatarvetest, muudest asjadest rääkimata.

Maavärinatest, epideemiatest ja poliitilisest turbulentsist räsitud Haitit tahtsin külastada juba ammu, et anda endagi tilluke panus selle põneva, kuid õnnetu ajalooga maa heaks. Võimalus avanes, aga alles nüüd, kui perega koolivaheajaks Dominikaani vabariiki läksime. Asuvad ju Haiti ja Dominikaani Vabariik kenasti teineteise kõrval Espanjola saarel Kariibi meres Kuuba ja Puerto Rico vahel.

Leppisin retke osas kokku nüüdseks juba 20 aastat Dominikaanis elaval belglase Georgiga, kes tegelebki selliste kiirete, ilma Haiti viisat ja muu bürokraatiat nõudvate, reiside korraldamisega.

Georg abiellus dominikaanlannaga ja üheks tema projektiks on ka nimetatud orbudekool Tilory asulas Haitis. Kuna tahtsime aidata, oldi nõus ja nii asi teoks sai. Kaasa võtsime kirjatarbeid, paberit, pastakaid ja muidugi ohtralt komme. Samuti raha annetuse tegemiseks.

Kuigi Haiti ja Dominikaan asuvad ühel saarel teineteise kõrval, on tegu kahe eri maailmaga. Alates sellest, et Haiti oli Prantsuse ja Dominikaan Hispaania asumaa. See tähendab aga kahte eri keelt. Espanjolast umbes kolmandiku moodustav ja väiksem Haiti on prantsuskeelne, õigemini räägivad nad prantsuse kreooli, millest ka George raskustega aru saab, sinna pikitud Aafrika keelte päraste sõnade ja tavatu häälduse tõttu.

Umbes Eesti suurune Dominikaan on jällegi hispaaniakeelne, nii et arusaamine omavahel on raske. Ajalool oli varuks kõiksugu uperpalle, sest kord oli Haiti isegi tugevam riik ja vallutas mulatikuninga Boyle juhtimisel ära kogu saare, aga viimased 150 aastat on riikide piir olnud enamasti stabiilne.

Teine erinevus peitub nahavärvis. Haitilastest on 95% väga tumeda nahaga, olles säilitanud oma Aafrika algupära. Dominikaanis aga on 70% mulatid ja valgeidki leidub omajagu. Erinevus tuleneb sellest, et Prantsuse päikesekuningas Louis XIV keelas kunagi Haitil ära eri rasside vahelised abielud ja seksuaalse läbikäimise.

Kolmandaks muidugi erinev ajalugu ja käekäik. Haiti on üks väheseid riike maailmas, kus Prantsuse revolutsiooni mõjul viidi läbi edukas orjade ülestõus ja nii see ka jäi. Liidripositsiooni uues riigis haarasid aga vähemuses olevad mulatid ja nii on see kestnud tänapäevani. 1930ndatset olid võimul kurikuulsad diktataatorid Papa-Doc ja Baby- Doc Duvalier`d. Esimesed demokraatlikud valimised toimusid aastal 2000 ja siis sai pukki ülikorruptiivne Aristide. Kõiki neid iseloomustab hea Prantsusmaal saadud haridus ning ülim korruptsioonilembus.

Unustatud, vaikne ja Ameerika mandri kõige vaesem riik tuli maailmas taas pildile dramaatilise 2010. aasta maavärina tõttu, mis tõi kaasa ligi 212 000 hukkunut. Muuseas tookord päästeti sealt ka üks 32 tundi rusude all olnud ÜRO abitöötajast eestlane, kes pääses vigastusteta. Maavärinale lisandusid epideemiad, millest osad olevat alguse saanud ka ÜRO abikorpusest endast. Maavärin hävitas suure hulga elamispinnast ja muudest asutustest, aga elanikkonda jagub selle 27 000 ruutkilomeetri suurune riigi kohta pea 11 miljonit.

Kuritegevuse määr on kõrge, aga üllataval kombel pärsib seda vanglate kohutav seisund, sest kongi, kus peaks olema kaheksa vangi, pistetakse 80, tualeti asemel aga kasutatakse kilekotte. Lisaks tuleb vangil kohtunike nappuse tõttu oma kohtuotsust oodata umbes kolm aastat. Kes tahaks sellisesse kohta sattuda. Mõrvu on seetõttu neli korda vähem kui Jamaikal ja kaks korda vähem kui Dominikaanis. Veel hiljuti ülipopulaarne välismaalaste röövimine on samuti kadumas ja selles osas teevad head tööd Haiti politseid nõustavad Kanada ja USA spetsialistid. Kidnapping ehk inimrööv oli muuseas ka üks meie suuremaid hirmusid, kui oma tillukesele abimissioonile suundusime, aga see hirm osutus asjatuks.

Kool nagu puukuur

Ületasime piiri Dajaboni provintsis, mis asub saare keskosas. Üsna pea sattusimegi Tiroli asulasse, kus orbudekool asus. Äärmine räpasus ja vaesus oli see, mis meid kohe tervitasid.

Kontrast Dominikaaniga oli väga suur. Tänav meenutas pommiaukudega põldu, nii et meie autojuht Pedro vaid ahastas. Meie naispere keeldus esialgu isegi autost väljumast. Lõpuks võeti julgus kokku ja olimegi koolist.

Tegu oli pigem puukuuri meenutava ehitisega, kui kooliga. Tõsi juba olid soetatud ka toolid, lauad ja algeline tahvel. Koolidirektor oli noor sümpaatne mees, kes meid lastele tutvustas.

Andsime kaasavõetud asjad ja raha talle üle ja komme jagasime eraldi, et ei tekiks rüselust. Haitis on parem toimetada abi otse abivajajani, sest muidu kaob ta kuskile ära. Praegugi on riigi mõnes piirkonnas mässud valitsuse vastu, sest hiljuti saadud 50 miljonit oli see kuhugi ära „kaotanud“.

Tarmukas noor koolidirektor tegi meile ja lahkelt linnaeksursiooni ja kohalik preester rääkis woodoo põhimõtetest.

Süüa ega juua Haitis George ei lubanud, kuna veel hiljuti oli Tirolis koolerat liikvel. Lõpuks jätsime kooli ja linnarahvaga hüvasti ning asusime koduteele. Hing oli kuidagi rahul, sest midagi oli ära tehtud ja ka targemaks saadud.

Koduteel küsis mu naine minu käest, kas ma panin tähele, et noored sõitsid küngastänavatel ringi päris heade tsiklitega ning paljudel olid uued nutitelefonid. Naised on enamasti terasema pilguga kui mehed. Ilmselt on nii, et abi küll riiki saabub, aga see jaotub omi radu pidi…

Kommentaarid

2 commentsOn Urmas Espenberg: ärge tooge abivajajaid Eestisse, vaid aidake neid sihtriigis

  • Avatar

    Aidakem neid nende sihtriigis — EU saatku kondoome, ning 6petage kuidas kasutada.

  • Avatar

    @Toomas Tonti – isiklik kogemus neist “neegudest” – abi võetakse vastu aga mitte tööristades – need jäävad vedlema ja nõutakse applit.
    Sa võid tema dzunglist välja tuua aga proovi sa temast dzungel välja tuua – vot see on juba kordades keerulisem.
    Võimalik, et kuskil 1000 aastat arengut kuskil Põhjala päikese all parandab asja aga eriti optimistlik ma ei oleks…

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused