23.04.2020
ÜRO peasekretär António Guterres on üks neid Junckeri moodi poliitiliselt ja ideoloogiliselt ülelaetud marksistlike kultuurirevolutsioonide poegi.
Mis oleks, kui ajakirjanduses ilmuks teade: “Etna vulkaani purse ohustab inimõigusi Itaalias!” Just selliseid jaburusi levitavad praegu tõsimeeli vasakliberaalid.
“Koroonapandeemia on humanitaarkriis, mis on kiiresti muutumas inimõiguskriisiks,” hoiatas ÜRO peasekretär António Guterres neljapäeval. Maailmaorganisatsiooni juht ütles videoläkituses, et on tekkinud diskrimineerimine COVID-19 vastaste teenuste osutamises ning “struktuurne ebavõrdsus, mis takistab nende kättesaadavust”.
Selline arvamusavaldus on üdini variserlik, kui arvestada, et maailma sureb igal aastal sadu tuhandeid lihtsalt haigustesse, nälga ja veepuudusesse – teenuste osutamine ja “struktuurne ebavõrdsus, mis takistab nende kättesaadavust” on kogu aeg valitsenud ravimite, toiduainete ja vee osas nagunii. Pandeemia lihtsalt jätkab juba valitsevat olukorda.
Edasine annab rohkem selgust: “Pandeemia on toonud kaasa vihakõne hoogustumise, rünnakud kaitsetumatele ühiskonnagruppidele ja ohu, et karmid julgeolekumeetmed hakkavad ohustama rahvatervise samme. Pead tõstavad etnonatsionalism, populism, autoritarism ja inimõiguste vähikäik mõnes riigis, kus kriis annab ettekäände kasutada repressiivmeetmeid pandeemiaga mitte seotud eesmärkidel”, hoiatas Guterres.
Guterres kasutab pandeemiat ära ideoloogilisteks rünnakuteks, sest vihjed etnonatsionalismile, populismile ja vihakõnede hoogustumisele on ilmne viide, kelle pihta on ÜRO ninamehe rünnak suunatud. Populismi (rahvas eliidi vastu) sidumine inimõiguste olukorraga on juba ehtne mõistetega laamendamine.
ÜRO juht ei nimetanud ühtki riiki, kuid rõhutas, et valitsused peavad tegutsema läbipaistvalt ja vastutustundlkult ning ajakirjandusvabadust, kodanikuühiskonna ja erasektori tegevusvabadus peab säilima. Kindlasti ei mõtle Guterres seejuures mitte Hiinat või Iraani, kus inimõigustega on kogu aeg kehv olnud, vaid rünnak on suunatud demokraatlike Ungari ja Poola pihta.
“Sõnum on selge: inimesed ja nende õigused peavad olema esikohal ja keskmes,” väidab Guterres.
Inimeste esmane inimõigus on õigus elule ja piirangud ongi valdavalt suunatud sellele õigusele. Kui keegi leiab, et tema õigust liikumisvabadusele on piiratud, rikkugu ta seda pealegi, ainult et nii võib viirus võtta talt õiguse elule ning sellega kõik tema ülejäänud inimõigused. Selleni ÜRO juhi arusaamad ei küüni.
Inimõigusi aga on algsest õigusest elule, toidule, peavarjule, tervisele ja turvalisusele laiendatud ja kogu teema nii ähmastatud, et piltlikult öeldes on inimõigus juba ka õigus nina nokkida.