USA julgeolekuekspert: Globaalne mõjusfääride jagamine võib USA-l, Venemaal ja Hiinal praegu edukalt õnnestuda

Valge maja on kinnitanud, et USA ei nõustu arutama Venemaaga vägede vähendamist Ida-Euroopas. Eesti ja Ida-Euroopa kahjuks pole aga kuhugi kadunud mõtteviis, et USA-l on aeg tagasi tõmbuda ja leppida maailma jagamisega mõjusfäärideks.

USA armee endine ohvitser, julgeoleku-uuringute ekspert David T. Pyne kirjutab tuntud rahvusvaheliste suhete ajakirjas National Interest, et 1945. aasta Jalta konverentsile sarnaselt võib globaalne mõjusfääride jagamine USA-l, Venemaal ja Hiinal ka praegu edukalt õnnestuda.

Pyne väidab, et maailmas suureneb oht sõjaks n-ö kahel rindel – Venemaa ja Hiina ühistegevuse tagajärjel tänu nende kasvavale paremusele tuuma-, küber- ja elektromagnetrelvastuses USA ees.

„USA liidritel on viimane aeg loobuda idealistlikust väärarusaamast, et me elame turvalises unipolaarses maailmas, mille võimsaimaks superriigiks peetakse ühehäälselt Ameerika Ühendriike. Reaalsus on paraku teine. Ameerika seisab silmitsi üha karmimate ja ebamugavamate valikutega ja vajab hädasti uut, tulevikule suunatud suurt plaani, mis lõhuks ja lõhestaks kahe suure tuumariigi – Hiina ja Venemaa – vahelist tugevnevat liitu. Selleks peab USA jätma senise hegemoonilise lähenemisviisi ning asendama selle strateegilist kärpimist ja multipolaarsust toetava poliitikaga. Strateegiline kärpimine aitaks hoida USA-l oma piiratud ressursse ja suunata need ümber riigi põhihuvide kaitsmisele, ühtlasi väldiks see asjatu sõja puhkemist Ameerika vastaste tuumajõududega ning aitaks kaasa turvalisema, ja loodetavasti rahumeelsema, maailma hoidmisele,“ kirjutab Pyne.

„Strateegiline kärpimine aitaks tagada selle, et Euroopas ja Kirde-Aasias ei pääseks domineerima üks ja ainus suurjõud. Selleks aga peavad hakkama USA liitlased ise kandma peamist julgeolekuvastutust oma vastavas regioonis ning USA-l tuleb regionaalsete hegemoonide, nagu Venemaa ja Hiina, ohjamisel toetuda kohalikele jõududele. Ameerika Ühendriikide väed jääksid olukorda jälgima eemalt, vältides n-ö eesliinil olemist. Põhimõtteliselt tähendab see, et agressiooni puhul oleks USA sekkumine küll võimalik, kuid sellest ei piisaks liitlaste kaitseks, või ka esialgseks heidutuseks. Niisugune multipolaarsust toetav poliitika aitaks taastada USA vabaduse valida, millistesse sõdadesse sekkuda ja milliseid vältida, eriti veel olukorras, kus sõda võib kiiresti ja ootamatult eskaleeruda tuumakonfliktiks.“

Pyne kirjutab: „Vähendamaks üha suurenevat riski sattuda suurvõimude vaheliste konfliktide osaliseks, viiks USA oma väed välja Euroopast, Aafrikast ja Aasiast, sh Lähis-Idast. Samuti hoiduks Ameerika Ühendriigid edaspidi teistesse riikidesse tungimisest ja teiste riikide okupeerimisest või n-ö ülesehitamise püüdlustest. USA saadaks oma väed appi vaid juhul, kui rünnaku all oleksid USA mõjusfääris olevad riigid või USA-le väga olulised majandus- ja tööstuspartnerid nagu Jaapan ja Lääne-Euroopa. Erandiks võib olla teatud hulga vägede säilitamine Saksamaal, hoidmaks ära Venemaa võimalikku agressiooni Lääne-Euroopa vastu. USA sõjalise kohalolu piiramine välisriikides vähendaks Ameerika vastu suunatud terrorismi, kuid eelkõige vähendaks see ohtu, et Venemaa ja Hiina koonduvad USA vastu. Strateegia raames lõpetaks Ameerika Ühendriigid ka oma läbikukkunud ülemaailmse sõja terrorismiga, millele on kulutatud miljardeid dollareid. Selle asemel saaks USA – pärast kahte aastakümmet, mil Venemaa ja Hiina on põhimõtteliselt edestanud ameeriklasi praktiliselt kõigis olulistes militaartehnoloogia valdkondades – jätkata oma strateegilise tuumaarsenali moderniseerimist ja strateegilise kaitsevõime ülesehitamist.“

Pyne’i sõnul on ajalugu näidanud, et enamik võimu kaotanud suurjõude, kes võtsid kasutusele strateegilise kärpimise poliitika, osutusid oma tegevuses tunduvalt edukamaks kui teisi meetmeid kasutanud riigid.

„Multipolaarsust toetava poliitika kasutuselevõtt võiks aga tuua kaasa ka n-ö rahupealetungi USA diplomaatias ja läbirääkimised mõjusfääride jaotamise üle, mis on seotud USA-le oluliste huvide kaitsmisega ja aitaks ära hoida üha suurenevat tõenäosust sõjalise konflikti puhkemiseks Venemaa või Hiinaga. Viimati toimusid arutelud mõjusfääride üle 1945. aasta Jalta konverentsil ja need osutusid edukaks – Euroopas säilis rahu üle poole sajandi, seda suuresti tänu USA tuumapariteedile Nõukogude Liiduga.“