12.02.2020
USA justiitsminister William Barr.
Uued Uudised avaldavad tõlke USA justiitsministri William Barri kõnest, mille too pidas eelmisel nädalal strateegiliste uuringutega tegelevas (Center for Strategic and International Studies) mõttekojas, mida ka siseminister Mart Helme kuulamas käis. Hiljem toimus siseministril USA justiitsministriga ka kiirkohtumine.
Justiitsminister William P. Barr esitas peateema justiitsministeeriumi Hiina-initsiatiivi konverentsil.
“Minu karjääri esialgne eesmärk oli minna Hiina-eksperdina CIA-sse ja nii keskendusin ma Columbia Ülikoolis bakalaureuse- ja magistrikraadi saamisel Hiina-õpingutele. Ma mäletan üht riigiteaduste loengut, kus toimus arutelu, milline välisvastane kujutab kõige suuremat pikaajalist ohtu, kas Venemaa või Hiina.
Mulle meenub ühe minu õpingukaaslase tähelepanek, kes väitis, et suurimat ohtu kujutab endast Hiina. Ta ütles: „Venemaa soovib maailma vallutada. Sellega saame me hakkama. Hiina soovib maailma omada. Sellega tegelemine osutub palju suuremaks väljakutseks.“ Selles oli teatud määral tõtt.
1972. aastal lootsime, et Hiina integreerimine rahvusvahelisse majandussüsteemi õhutab Hiina Rahvavabariiki (HRV) oma majandust liberaliseerima ning vabaturg ja majanduskasv viivad järkjärgult suurema poliitilise vabaduseni selle kodanike seas.
Kahjuks on seni toimunud ainult mõningane majanduslik liberaliseerimine. Kuigi üksikisikutele on lubatud mingil määral majanduslikku vabadust, säilitab kommunistlik partei samas siiski kindla kontrolli majanduse üle. See on riigivõimu arhitektuur, mille peamised tunnusjooned on tsentraalne planeerimine, riigiettevõtted ja riiklikud toetused.
Poliitiliselt jääb HRV diktatuuriks, kus kommunistliku partei eliit kiivalt valvab oma võimumonopoli. Marksism-leninism ja maoism püsivad edasi kui õigustus kommunistlikule valitsusele, mis on läbinisti autoritaarne.
Kommunistlik partei on valmis toetuma karmidele meetmetele, et suruda maha iga väljakutse selle üheparteilisele valitsemisele, olgu tegemist religioossete organisatsioonide mahasurumise, uiguuride allasurumise ja „ümberkasvatamise“, vastuseisuga Hongkongi enesemääramispüüdlustele või suure tulemüüri kasutamisega ideedele ligipääsu piiramiseks ja nende väljendamise karistamiseks.
Lühikest aeg pärast külma sõda hellitasime lootust, et demokraatlik kapitalism on võidukas ja ületab kõik konkureerivad ideoloogiad. See oli kena, kuni see kestis. Nüüd oleme aga globaalse pinge ja konkurentsi uues ajastus. Hiina on esile kerkinud USA peamise geopoliitilise vastasena, tuginedes konkureerivatele poliit- ja majandusfilosoofiatele.
Sajandeid enne kommunismi pidas Hiina end Keskriigiks – maailma keskpunktiks. Selle ambitsiooniks tänapäeval pole olla regionaalne jõud, vaid globaalne.
Hiina jaoks on edu nullsummamäng. Peasekretär Xi sõnul peaksid kommunistliku partei liikmed „keskendama [oma] pingutused … sotsialismi ehitamisele, mis on parem kui kapitalism“. Sellised pingutused, nagu Xi kinnitas, nõuavad parteiliikmetelt „[nende] kogu hinge, [nende] kogu elu pühendamist“ sotsialistlikele ideaalidele. Tasuks selle ohverduse eest, lubas Xi, on „lõpuks kapitalismi surm“.
Ma mainisin oma õpingukaaslase kommentaari selle kohta, et Hiina soovib omada maailma, kuna täna soovin ma keskenduda väljakutsele, mille esitab Hiina tung majandusliku ja tehnoloogilise ülemvõimu poole. Ma ei vihja aga sellele, et Hiina ambitsioonid on puhtalt majanduslikud või meie konkurents Hiinaga on põhiliselt kõigest majanduslik rivaliteet.
Hiinlased on pikka aega olnud kommertslik rahvas, kuid Hiina jaoks ei ole lihtsalt majanduslik edu iseenesest lõppeesmärk. See on vahend laiemate poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide jaoks. Pika ajaloo vältel on Hiina alati kasutanud oma majanduslikku jõudu kui vahendit poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.
2015. aastal käivitas Hiina juhtkond plaani „Made in China 2025“ – kestliku, äärmiselt koordineeritud kampaania USA kui domineeriva tehnoloogilise suurriigi väljavahetamiseks. Diktatuur on mobiliseerinud kõik Hiina ühiskonna elemendid – kogu valitsuse, kõik korporatsioonid, kogu akadeemilise kogukonna ja kõik oma töökad inimesed –,et sujuvalt täide viia ambitsioonikas plaan domineerida tuleviku tuumtehnoloogiates.
Seda tungi toetab tööstuspoliitika, mis hõlmab tohutuid investeeringuid põhitehnoloogiatesse, ulatuslikku finantseerimist ja toetusi sadades miljardites USA dollarites.
Kahjuks hõlmab see ka tööstusspionaaži ja tehnoloogia ja intellektuaalomandi vargust ning samuti sunnitud tehnoloogiasiiret, röövhinnakujundust, Hiina välismaiste otseinvesteeringute finantsvõimendust ja liigset jõudu kasutavat müügitaktikat sihtturgudel, sealhulgas korruptsiooni kasutamist.
Ärge mõistke seda valesti – Hiina praegused tehnoloogilised tõukejõud kujutavad endast USA-le enneolematut väljakutset.
USA jaoks ei saaks panused olla kõrgemad. Alates 19. sajandist on USA olnud maailma liider innovatsioonis ja tehnoloogias. See on olnud Ameerika tehnoloogiline meisterlikkus, mis on meid jõukaks ja turvaliseks muutnud. Meie elustandard, meie laienevad majanduslikud võimalused noortele ja tulevastele põlvedele ja meie riiklik julgeolek sõltuvad kõik meie jätkuvast tehnoloogilisest liidrirollist.
Minevikus on eelnevad administratsioonid ja paljud erasektoris liiga sageli olnud valmis soosima Hiina kompromissitut taktikat. Just see administratsioon on lõpuks asunud Hiinale vastu seisma ja tegutsema.
Täna soovin ma keskenduda meie ees seisva väljakutse kahele aspektile. Esimene on see, kuidas Hiina võimendab oma tehnoloogiaalgatusi, varastades meie tehnoloogiat. Teiseks soovin ma selgitada, miks Hiina praegune keskendumine 5G-tehnoloogias domineerimisele on peamine mure.
Totalitaarriikide võime rakendada majanduse tsentraalset planeerimist võib aeg-ajalt osutuda eeliseks, eriti kui mobiliseerutakse teatavaks tehnoloogiliseks välksõjaks, mida me täna lahti rullumas näeme.
Miinuspooleks on see, et tsentraalne planeerimine surub alla tehnoloogilise innovatsiooni. Läbimurdelised ideed tekivad vabades ühiskondades nagu meie oma, mis on pikka aega olnud teejuhiks üliarenenud tehnoloogilises arengus.
Hiinlased püüavad seda saavutada mõlemal moel. Orkestreerides tsentraalselt planeeritud kampaaniat baastehnoloogiates domineerimiseks, püüavad nad anastada meie vaba ühiskonna eeliseid, otseselt meie tehnoloogiat varastades. Tehnoloogia varastamine ei ole kõrvaletendus. See toetab ja kihutab tagant nende püüdlusi.
Nagu märkis John Demers, meie ministri asetäitja riikliku julgeoleku alal, „soovib Hiina lõigata Ameerika intellektuaalse eliidi vilju seemnete jaoks oma kavandatud majanduslikku domineerimisse“.
2018. aastal käivitas justiitsministeerium oma Hiina-initsiatiivi, et seista vastu Hiina kuritahtlikele tavadele ja kaitsta USA tehnoloogiat.
Nagu esitlused täna hommikul varem demonstreerisid, on uuringud ministeeriumi Hiina-initsiatiivi ajal korduvalt näidanud, kuidas HRV kasutab luureteenistust ja spioneerimistehnikaid, mille sihtmärgiks on erasektori ja akadeemilise kogukonna omanduses olev väärtuslik teadus- ja tehniline informatsioon. Need hõlmavad suurt hulka tehnoloogiaid alates kommertslennukite mootorites rakendatavatest kuni taastuvenergia, uute materjalide ja kõrgtehnoloogilise põllumajanduseni.
Plaani „Made in China 2025“ avalikustamisest peale on ministeerium esile toonud näiteks tootmissaladuste varguse juhtumid kaheksas sektorist 10-st, kus Hiina domineerida püüab.
Nende sektorite sihtimisel rakendab HRV mitmesuunalist lähenemisviisi: tegeledes kübersekkumisega, kaasates erasektori siseinfot omavaid inimesi oma luureteenistuse kaudu ja kasutades mittetraditsioonilisi infokogujaid, nagu ülikoolide teadusprojektides osalevad diplomandid.
Mis puudutab kaugrünnakuid arvutitele, siis näiteks visandab ministeeriumi süüdistus APT (advanced persistent threat) 10 häkkeritele 2018. aasta detsembris Hiina julgeolekuministeeriumiga seostatud globaalse aktsiooni, mille sihtmärgiks on intellektuaalomand ja konfidentsiaalne äri- ja tehnoloogiline informatsioon, mis kuulub sadadele reguleeritavate teenusepakkujate klientidele kogu maailmas.
Hiinlaste vargus häkkimise teel on jätkunud ja te võite tulevikus oodata veel süüdistusi ja hagisid.
Väljaspool küberruumi teesklevad süüdlased USA kliente, et vältida ekspordikontrolli, ja palkavad USA töötajaid või kaasavad siseinfovaldajaid, et varastada ärisaladusi.
Akadeemilistes ja teistes uurimisasutustes kasutab Hiina „talendiprogramme“, et õhutada intellektuaalomandi vargusele.
Lõpetuseks, Hiina täiendab oma silmnähtavalt ebaseaduslikku tegevust pealtnäha legaalse, kuid reetliku käitumisega – USA ettevõtete omandamise ja teiste investeeringutega USAs.
Ministeerium astub sellistele ohtudele vastu USA välisinvesteeringute komisjoni ja Team Telekomi kaudu. Ühe näitena keeldus riiklik sideamet FCC sel aastal varem justiitsministeeriumi ja teiste agentuuride soovitusele tuginedes andmast litsentsi China Mobile’ile riikliku julgeoleku põhjendusel.
HRV majandusliku agressiooni ja intellektuaalomandi vargusega kaasnevad määratud kulud. On hinnatud, et iga-aastane kulu USA majandusele võib olla lausa 600 miljardit dollarit.
Ministeerium jätkab meie riiklike julgeolekuvahendite täieliku komplekti kasutamist, et võidelda ohuga, mida kujutab endast HRV poolt suunatud ja õhutatud vargus.
Aga, nagu direktor rõhutas, sõltub meie võimekus kaitsta Ameerika tehnoloogiat kokkuvõttes partnerlusest tööstuse ja akadeemilise kogukonnaga.
Lubage mul nüüd pöörduda ühe väga konkreetse probleemi poole, millega me praegu vastamisi oleme. See on 5G-tehnoloogia pöördeline olemus ja oht, mis tuleneb Hiina püüdest selles valdkonnas domineerida.
5G-tehnoloogia asub kujuneva tehnoloogilise ja tööstusmaailma keskmes. Oma olemuselt ei ole sidevõrgud enam ainult teabevahetuse jaoks. Need arenevad interneti järgmise põlvkonna kesknärvisüsteemiks, mida nimetatakse „tööstuslikuks internetiks“ ja järgmise põlvkonna tööstussüsteemideks, mis sõltuvad sellest infrastruktuurist. Hiina on 5G-s juhtival kohal, hõlmates 40 protsenti globaalsest 5G-infrastruktuuri turust. Esmakordselt ajaloos ei juhi Ühendriigid järgmist tehnoloogiaajastut.
Suur osa diskussioonist ohtude kohta, mis on seotud Hiina lubamisega 5G valdkonnas domineerida, on keskendunud vahetule julgeolekuprobleemile seoses sidevõrkude kasutamisega, mida Hiina saab jälgida ja kontrollida. See on tõesti monumentaalne oht. Ainuüksi sel põhjusel peame mobiliseeruma, et ületada Hiina püüdlust domineerida 5G valdkonnas. Panused on sellest aga tunduvalt kõrgemad.
Hinnanguliselt võib 5G võimaldatud tööstuslik internet luua uued majanduslikud võimalused 2025. aastaks 34 triljoni dollari ulatuses. Juhul kui Hiina saavutab ainsana ülemvõimu 5G vallas, suudab see domineerida võimalustes, mis tulenevad hämmastavast hulgast tekkivatest tehnoloogiatest, mis sõltuvad 5G-platvormist ja on sellega ühendatud.
Riikliku julgeoleku seisukohalt saab Hiina juhul, kui tööstuslik internet hakkab sõltuma Hiina tehnoloogiast, võime riigid isoleerida tehnoloogiast ja seadmetest, millest nende tarbijad ja tööstus sõltuvad. Võim, mis tänapäeval on USA-l majanduslikke sanktsioone kasutades, kahvatub võrreldes enneolematu majandusliku mõjutusvahendiga, mida me oleme Hiinale loovutamas.
Oluline on mõista, kuidas 5G võimaldab revolutsiooni tööstusprotsessides. Mõned ameeriklased arvavad, et kõik ,millest me siin räägime, on analoogne üleminekuga 3G pealt 4G-le meie juhtmeta võrkudes. Me räägime aga muutusest, mis on tunduvalt fundamentaalsemad kui üksnes filmide ja veebilehtede allalaadimiskiiruse suurendamine.
Üleminek 3G pealt 4G-le tähendas üleminekut allalaadimiskiiruselt umbes 1 Mbps kiirusele umbes 20 Mbps. See tõus tegi võimalikuks salvestatud andmete ja mõõduka töötlusvõimsuse seadmetest välja ja „pilve“ viimise. Isegi see tagasihoidlik juhtmeta toimingute areng lõimis ulatuslikult uued innovatsiooni-, rakendus- ja ärivaldkonnad. Kuna USA oli riik, mis 4G välja töötas, olime me riik, mis haaras suurema osa majanduslikest võimalustest, mida sellest tehnoloogiast tulvas.
Hüpe 5G peale on suur hüpe kaugemale. Nüüd räägime me tippkiirustest paljude gigabaitidega sekundis nii alla- kui üleslaadimiseks. Need kiudoptikale sarnanevad kiirused ühendatuna edge computing-aparatuuri kasutajatele lähemale paigutamisega tähendavad seda, et 5G on võimeline äärmiselt väikeseks latentsusajaks – alla 10 millisekundi. Sellise võimekusega võivad ka kõige pisemad seadmed saada praktiliselt silmapilkse vastastikuse ühenduse ja pääseda ligi määratule arvutusvõimsusele. Nende omadustega saab 5G reaalajas, täppiskäskude ja -juhtimisega süsteemiks.
Igat sorti seadmed – mõned „nutikad“, mõned andmeid koguvad ja edastavad andurid ja mõned kaugkäskusid edastavad pöördusmehhanismid – saab hajutada ja integreerida äri- ja tööstusseadmetesse pikas nimekirjas valdkondades nagu transport, energia, rahandus, tervishoid, põllumajandus, rasketööstus jne. 5G pakub juhtumis- ja kontrollifunktsiooni tööstusprotsesside juhtimiseks.
Kui 5G maailmas levib, ei näe me mitte ainult nutikaid kodusid, vaid ka nutikaid farme, nutikaid tehaseid, nutikat rasketööstust, nutikaid transpordisüsteeme ja nii edasi. Tohutu hulk uusi tehnoloogiaid, lisaks tehisintellektile, saab olema ühte põimunud 5G ja tööstusliku internetiga ja sellest sõltuv, sealhulgas näiteks robootika, asjade internet, isesõitvad sõidukid, 3D-trükkimine, nanotehnoloogia, biotehnoloogia, materjaliteadus, energia salvestamine ja kvantandmetöötlus.
Hiina on salamisi saavutanud edumaa ja on nüüd 5G vallas juhtival kohal. 5G on infrastruktuuri valdkond. See toetub raadio juurdepääsuvõrgule (RAN). Hiinal on kaks juhtivat RAN-infrastruktuuri pakkujat: Huawei ja ZTE. Koos on nad haaranud juba 40 protsenti turust ja püüdlevad agressiivselt tasakaalu poole.
Huawei on praegu juhtiv pakkuja kõigil kontinentidel, välja arvatud Põhja-Ameerika. USA-s puudub seadmetarnija. Hiina peamised konkurendid on Soome firma Nokia (17-protsendilise osaga) ja Rootsi firma Ericsson (14-protsendilise osaga).
Hiinlased kasutavad iga võimuhooba, et laiendada oma 5G turuosa kogu maailmas. Hinnanguliselt on 5G-infrastruktuuri koguturu suurus 76 miljardit dollarit. Hiina pakub üle 100 miljardi dollari stiimulitena, et rahastada nende seadmete ostu klientide poolt. See tähendab, et Hiina suudab pakkuda klientidele nende 5G võrkude ehitamist ilma rahata.
Infrastruktuuriäris nagu 5G on mastaap ülioluline. Valdkond nõuab tohutuid investeeringuid tootearendusse ning väga kõrgeid kapitalikulusid. Mida suurem on ettevõtte turuosa, seda paremini suudab see neid kulusid endale lubada. Konkurentidel, kes on silmitsi kahaneva suunatud turuga, on raskem säilitada investeeringutasemeid, mis on vajalikud konkurentsivõime säilitamiseks.
Hiina ettevõtted alustavad suurima koduturu eelisega, mis annab neile kohese mastaabiefekti ja kui nad lisavad sellele kogu maailma, on nad võimelised oma tehnoloogiasse investeerima.
Mida rohkem Hiina edeneb 5G-infrastruktuuri pakkujana, seda rohkem edeneb ta kõigis selle koostisosadeks olevates tehnoloogiates, mis 5G-infrastruktuuri aluseks on.
5G toetub tervele tehnoloogiate kompleksile, sh pooljuhid, kiudoptika ja haruldased muldmetallid ja materjalid. Hiina on liikunud kõigi nende komponentide siseriikliku tootmise suunas, et riik ei sõltuks välistarnijatest.
Pooljuhid on heaks näiteks Hiina 5G-juhirolli säbarlainetusest. Hiina tarbib praegu üle poole maailma pooljuhtidest. Hiina on nüüd alustanud USA pooljuhtide asendamist enda omadega. Tema mõõtkava selles valdkonnas võimaldab tal teha investeeringuid, mis on vajalikud praeguse kvaliteedilõhe ületamiseks. Kui Hiina loob oma mastaapi pooljuhtide tööstuses, paneb ta olulise surve alla alternatiivsed pakkkujad. Ja loomulikult on pooljuhid asendamatud väga paljude tehnoloogiate ja tegevusharude jaoks peale 5G.
Hiina edu 5G-infrastruktuuris teisendub ka eelisteks 5G-ga seotud uute tehnoloogiate vallas. Heaks näiteks on tehisintellekt. Kui Hiina haarab üha enam 5G genereeritud andmetest, muutuvad selle tehisintellektitooted paremaks.
Järgmise viie aasta jooksul pannakse paika 5G ülemaailmne territoriaalne ja rakenduslik domineerimine.
Küsimus on selles, kas selle ajavahemiku jooksul suudavad USA ja meie liitlased luua piisava konkurentsi Huaweiga, et säilitada ja hõlvata piisav turuosa, hoidmaks teatud pikaajalist ja jõulist konkurentsipositsiooni, mis on vajalik ülevõimu hiinlastele loovutamise vältimiseks.
Aega on väga napilt. Meie ja meie liitlased peame tegutsema kiiresti. Kuna palju on teha, siis on hädavajalik võtta kohe praegu vastu kaks otsust.
Kõigepealt peame me paika panema spektri, mis on vajalik stabiilse 5G-süsteemi jaoks USA-s. See on kesksagedusspekter, mida nimetatakse C-sagedusribaks.
FCC on tublisti töötanud, et saada C-sagedusriba spekter turule oksjoni kaudu. Ülioluline on saada see tehtud mõne järgmise kuu jooksul. Isegi siis vajab USA 400 000 baasjaama riigi katmiseks. Selleks võib kuluda kümnend või enam, et need valmis ehitada.
Hiljuti on tehtud huvitavaid ettepanekuid USA 5G võimendamiseks, tehes kättesaadavaks ka L-sagedusriba spektri kasutamiseks tandemina koos C-sagedusribaga. L-sagedusriba kasutamisega üleslüli jaoks suudame me märkimisväärselt vähendada baasjaamade arvu, mis on vajalikud riikliku katvuse saavutamiseks. On palutud, et see võiks lühendada aega USA 5G positsioneerimiseks dekaadilt 18 kuu peale ja säästa ligikaudu 80 miljonit dollarit. Samas, kui debateeritakse mõnede tehniliste teemade üle L-sagedusriba kasutamisel, on hädavajalik, et FCC selle küsimuse lahendaks.
Mõjuv argument on, et me peame otsustavalt liikuma C-sagedusriba spektri oksjoniga ja jõudma otsusele L-sagedusribaga seotud teemadel. Kaalul on meie majanduslik tulevik. Me peame meeles pidama, et arvestades lühikest ajavahemikku, kaalub 5G lahingu kaotamise risk Hiinaga tohutult üles kõik teised kaalutlused.
Teiseks peame me tegema otsuse „hobuse“ kohta, millel me sel võidusõidul ratsutame. Kes on 5G seadmetarnija või -tarnijad, kellele me võime toetuda, konkureerimaks Huaweiga kogu maailmas, võitmaks lepinguid operaatoritega ja tömbistamaks Huawei püüet domineerida?
Väga tore on küll öelda oma sõpradele ja liitlastele, et nad ei peaks Huaweid installeerima, kuid kelle infrastruktuuri nad siis installeerivad?
Kui meie ja meie liitlased – ja teised riigid, kes ei soovi oma majanduse saatust Hiina kätte anda – ei kavatse paigaldada Huawei infrastruktuuri, siis peab meil praegu olema turuvalmiduses alternatiiv.
Mis see on, mida klient lõppude lõpuks otsib? Mida otsib operaator, liikudes 4G pealt 5G-le? See on ühekordne otsus. See on suur otsus. Te ei saa endale lubada eksimist, te peate teadma, et te ostate usaldusväärse süsteemi, mis toimib, kuna te ei saa endale lubada selle mahakiskumist tulevikus. Ja te vajate süsteemi, mis võimaldab teil takistamatult siirata teie paigaldatud 4G baas 5G-le. Te peate teadma, et teie tarnija on jääv jõud – nad ei ole siin täna ja läinud homme. Nad on siin pikka aega. Need on tooted, mis on hädavajalikud lepingute võitmiseks tänapäeval.
Ainult kaks kompaniid suudavad praegu konkureerida Huaweiga 5G infrastruktuuri pakkujatena: Nokia ja Ericsson. Neil on kvaliteet, usaldusväärsed tooted, mis suudavad tagada töövõime. Nad on tõestatult edukad klientide siirdumise juhtimisel 4G pealt 5G-le. Peamine mure seoses nende tarnijatega on see, et neil puudub Huawei haare ja suure turuga võimsa riigi toetus nagu Hiina.
Mõned panevad ette, et need mured saab lahendada, kui USA seob ennast Nokia ja/või Ericssoniga aktsiate kontrollpaki Ameerika omanduse kaudu kas otse või eraisikutest ameeriklaste ja tütarettevõtete konsortsiumi kaudu. Meie suure turu ja finantsvõimsuse panemine ühe või mõlema firma taha teeb neist kardetavama konkurendi ja kõrvaldab mured nende püsiva mõjuvõimu pärast. Meie oma lähimate liitlastega peame ilmtingimata aktiivselt seda lähenemisviisi kaaluma.
Hiljuti on räägitud püüdest arendada Open RANi lähenemist, mille sihiks on sundida avama RANi komponentidena ja lasta USA-l ja lääne innovaatoritel neid komponente arendada. Probleem on selles, et see on lihtsalt ebarealistlik väljavaade. See lähenemisviis on täiesti kontrollimata ja võib kuluda palju aastaid selle realiseerimiseks ning see ei pruugi olla valmis kümne aasta jooksul, kui üldse kunagi.
See, mida me vajame täna, on toode, mis suudab võita lepinguid just praegu – tõestatud infrastruktuuri, kuhu võrguoperaatorid teevad pikaajalisi kapitalimahutusi täna. Teisisõnu vajame me toodet, mis suudab tömbistada ja pöörata Huawei hoogu käesoleval hetkel.
Diktatuurina saab Hiina suunata kogu riiki hõlmavat lähenemisviisi, valitsus, eraettevõtted ja akadeemiline kogukond koos tegutsemas.
Meie ei suuda seda peale sundida. Kui me oleme olnud silmitsi sarnaste väljakutsetega minevikus – näiteks II maailmasõda ja Venemaa külma sõja tehnoloogiline väljakutse –, siis oleme vaba rahvana koondunud. Me oleme suutnud formeerida tiheda partnerluse valitsuse, erasektori ja akadeemilise kogukonna vahel. Ja selle koostöö kaudu oleme saavutanud ülekaalu.
Kahjuks on koostöösidemeid ja eesmärgitunnetust, mida me suutsime hõlmata minevikus, raskem nõuda praegu.
Ja 1950. aastatel oli meil Sputniku-hetk, mis aitas rahvast elustada ja tuua ühtsust meie reageeringusse. Me pole näinud sarnast katalüsaatorit tänapäeval.
Kui me kavatseme säilitada oma tehnoloogilise liidrirolli, oma majandusliku võimsuse ja lõpuks meie riikliku julgeoleku, vajame me riigi- ja erasektori koostööd ja õlg õla kõrvale tulemist.
Meie erasektori sõpradele ütleksin ma, et HRV-le vastutulemisel võivad olla lühiajalised eelised, kuid ma julgustan teid kahtluse alla seadma kestvat eeldust, et lubadused turule ligipääsuks on väärt liialdatud kulusid. HRV lõppsihiks on teid mõne Hiina ettevõtte vastu välja vahetada.
Ülikool ja mõttekojad, ärge lubage tehnoloogiavargust akadeemilise vabaduse maski all. Ärge laske HRV-l dikteerida teie uurimistööd või survestada teid ignoreerima erinevaid arvamusi vastuolulistel teemadel. Kaaluge, kas akadeemilise ausameelsuse või vabaduse ohverdamine on väärt mahamüümist.
Meie liitlastele – me aplodeerime teie pingutustele seista vastu Hiina majanduslikule mõjuvõimule. Kuid me peame tegema enamat ja tegutsema kollektiivselt. Ärgem unustagem meie kollektiivset majanduslikku mõju ja jõudu.
Ajaloo vältel on vabad ühiskonnad seisnud silmitsi unifitseeritud vaenlastega. Kriitilistes pöördepunktides on nad saavutanud ühtsuse ja eesmärgi, mis on vajalik võidu saavutamiseks mitte sellepärast, et ollakse sunnitud nii tegema, vaid kuna nad on selle tegemise vabalt valinud. Meie peame selle valiku tegema täna.”