09.10.2021
Ajatolla ja paavst – käepigistusest võib saada käesurumine.
Ateistlikus Läänes, kus kristlust tõrjutakse ja islamit tervitatakse, peetakse religiooni juba sedavõrd marginaalseks, et ei vaevuta enam vaagimagi seda tagapõhja, mis usul tegelikult endiselt olemas on.
Pole vaja üle korrata, et kristlus on mandumas – seda näeb kasvõi Eestis annikalaatside lõhestustegevusest, mis vastulööki ei leia, või Soome kiriku otsustest Soodoma ja Gomorra pühadeks linnadeks kuulutada. Rooma paavst aga kuulutab Jumala sõna asemel Marxi sõna.
Ühes religioosses keskkonnas arutleti tõsiselt selle üle, et kas paavst Franciscus üldse usub Jumalasse. Sest kui ta usuks, siis ta ilmselt palvetaks pidevalt Sixtuse kabelis pagulaste ja geide eest. Aga tema käib hoopis ilmalikele valitsustele rääkimas, et nood võtaksid migrante vastu, seda ka siis, kui seadused seda tegelikult ei luba – kirikupea sõnutsi olevat migrantide õigused üle riiklikust seadusandlusest. Ju taas siis ei usu, et Jumal rändlejaid toetab. Või tema olemasolu.
Seda, et paavst pole Jumala asemik maal, tõestab seegi, et ta on lülitunud kliimahüsteeriasse – ta ei usu Kõigevägevama lubadust, et “õndsad pärivad Maa”. Inimkäte abiga päästab kliimat see, kes jumalikku päästmist ei usu.
Nagu öeldud, Lääne-Euroopa on suuresti ateistlik ja ta võtab kõike ateismi seisukohast. Isegi kristlased usuvad seda, et massiliselt kristluse asualale voorivad moslemid on nende moodi “pühapäevausklikud”, mitte fanaatilised uskujad.
Läänemaade nooremad põlvkonnad aga elavad ninapidi nutiseadmetes ja tööle minnes infotehnoloogias, ega näe, kuidas tõsiusklik Allahi rahvas nende maailma üle võtab – hoiatused sõjaka religiooni eest tunduvad neile kaasaegses infotehnomaailmas absurdsed. Aga ka Islamiriigil olid omad netileheküljed ja häkkerid.
Ühe väite kohaselt on mõõdukas moslem tänapäeval fanatismilt sama mis usuäärmuslik kristlane – ehk siis on Euroopasse tulevad “keskmised moslemid” religioossustasemelt umbes Jehoova tunnistaja mõõtu. Isegi need, keda võib islamimaade intellektuaalideks pidada, võtavad religiooni üsnagi tõsiselt. Umb-ateisti islamiühiskonnas naljalt ei kohta.
Kui Euroopas algasid konfliktid prohvet Muhamedi pilapiltide ümber, ütles üks moslem tabavalt: “Prohvet on moslemile kui pereliige, kelle eest seistakse igas olukorras.” Ülekantuna võiks seda võrrelda olukorraga, kus keegi hakkaks meie eeposekangelast Kalevipoega nimetama ahistajaks ja vägistajaks (Saarepiiga) või mõrvariks ja alkohoolikuks (Soome sepa poja tapmine). Kuigi tegu on eeposega, ei lubaks meiegi (vähemalt rahvusmeelsed eestlased) oma kangelasi mõnitada. Moslemid ammugi mitte – nad tapaksid “solvaja” pikemalt mõtlemata.
Seega on islamiühiskond ka Euroopasse üle tooduna endiselt sügavalt religioosne. Sellest on rääkinud Rootsis elav somaallanna Mona Walter, kelle sõnutsi tundus talle mošee Rootsis veelgi ahistavamana kui pühakoda Somaalias, kus oli kammitsetust vähem.
Islami juures aga on üks oluline moment, mis eristab teda kõigist teistest, ja see on agressiivsus ning sõjakus usu levitamisel. Tänases maailmas on islam ainus religioon, kus on enesetapp koos paljude “uskumatute” kaasavõtmisega auasi, mille eest saab lausa Allahi paremale käele. Halastamatus ka süütute osas on lausa reegliks.
Paljud islami kaitsjad väidavad, et tegelikult olevat see rahuusk ning agressiivsuse olevat põhjustanud usu vääritimõistjad. Ometigi tundub see “äärmusluseks” nimetatav nähtus olevat pigem reegel kui erand, ja see haarab endaga kaasa üha rohkem islamimaailma maid.
Ükski kristlane ei lähe Piibli või Jeesuse solvamise eest kedagi tapma, kuid kui keegi solvab prohvet Muhamedi või mõnitab Koraani, on tal kohe verejanuliste mõrvarite kari kukil – ja neid ei huvita vähimalgi määral “usurüvetaja” mõrvamise tagajärjed. Pariisis raius tšetšeen alles hiljuti maha pea õpetaja Samuel Patyl – ikka nende karikatuuride pärast, mille tõttu ujutati verega üle ka Charlie Hebdo toimetus. Kogu Euroopas ja maailmas on politsei kaitse all kümneid loomeinimesi ja poliitikuid, kelle islamistid on sihikule võtnud.
Moslemite religioossus on nii seadusandlus- kui ka moraaliülene. Rootsis sooritavad moslemitest isad ja pojad tütre-õe peal aumõrva ega mõtle tagajärgedele ehk kohtule, vanglale ja ühiskonna esialgu veel olemasolevale hukkamõistule – nad täitsid oma “kohustuse” ja võivad rahul olla ka vanglas. Demokraatial ja vabadustel põhinevasse ühiskonda toodud šariaat võidutseb igati, eriti “euroopalikest väärtustest” nõrgendatud liberaalses ühiskonnas.
Pärast mauride ja türklaste-osmanite läbikukkunud annektsioone on kristluse lahtiöelnud Lääs viimaks küps Meka ees põlvitamiseks ja Jumala vahetamiseks. Infotehnoloogiline kaasaegne ühiskond peab olema valmis “talibaniseeruma” – kui muidugi konservatiivid enne ka kolmandat islamiinvasiooni ära ei riku.