24.04.2022
Koroonapiirangud ei andnud enamasti oodatud efekti. Pilt on illustratiivne.
Esimese Covid-19 laine ajal kaks aastat tagasi otsustas enamik maailma riike sulgeda võitluses viirusega oma ühiskonna. Teiseks hakati pidama statistikat selle üle, kui palju inimesi haigusesse suri.
Statistika puhul on analüüsi tegemiseks piisavalt andmeid. Eriti just rikkamad riigid pidasid hoolega järge ja esitasid andmeid uhkete graafikutena. Palju keerulisem on olnud aga mõõta ühiskonna sulgemiste tagajärgi. Selle kohta on ilmunud vaid üksikuid analüüse, kirjutab Rootsi ajakirjanik Johan Anderberg Brownstone Institute’i kodulehel.
Võib-olla kõige mõjusam ja konkreetsem näide sulgemiste tagajärgede kohta tuli USAst, kus 2020/2021 õppeaasta lõpuks olid koolide sulgemine mõjutanud 55,1 miljonit õpilast. Surmade üles loetlemist on sellest hoolimata peetud huvitavamaks. The New York Times avaldas isegi oma esilehel viirusesse surnud inimeste pilte koos nime ja lühikirjeldusega. Mõte levis ka mujale maailma. Mõned nädalad hiljem avaldas Rootsi leht Dagens Nyheter samuti oma esilehel 49 fotot viiruse tõttu surnud inimestest kommentaariga: „Ühe päevaga 118 elu.“ Kõik need 118 inimest surid 15. aprillil 2020. Tegemist oli kogu kevade suurima surmajuhtumite arvuga. Pärast seda hakkas see arv järjest vähenema.
Epidemioloog Johan Giesecke meelest on selline esileheuudis veider. Igal tavalisel päeval sureb Rootsis keskmiselt 275 inimest. Giesecke on tegelenud pikalt just uurimisega, kus, millal ja kuidas inimesed surevad. See, mismoodi hakkas maailm koroonapandeemia ajal surma suhtuma, oli tema meelest võõrastav. Näiteks suri 2020. aastal enam kui kaks miljonit inimest maailmas nälga. Samal perioodil oli Covid-19 tagajärjel surnud kogu maailmas umbes 300 000 inimest.
Giesecke meelest elab maailm läbi justkui iseenda tekitatud globaalset katastroofi. Kui asjad oleks jäetud jooksma omasoodu, oleks kõik juba möödas. Selle asemel katkestati miljonite laste haridustee. Mõnedes riikides ei lubatud lapsi isegi mänguväljakule. Haiglad lükkasid edasi kümneid tuhandeid operatsioone. Uuringud, k.a vähiuuringud, pandi seisma. Veidrusi oli ka Rootsis. Näiteks ei kontrollinud Rootsi politsei mitmeid kuid autojuhtide alkoholitaset. Purjus juhi põhjustatud autoõnnetus ei olnud siis ilmselt võrreldav hirmuga viiruse ees.
Muutus üha ilmsemaks, et meedia, poliitikud ja avalikkus ei ole võimelised hindama adekvaatselt uue viirusega seonduvaid riske. Enamiku inimeste jaoks ei tähendanud ajalehes avaldavad arvud mitte midagi. Ent neile tehti selgeks, et tervishoiusüsteem on ülekoormatud.
Mõnel pool maailmas tulid inimesed tänavale protesteerima elu piiravate seaduste, dekreetide ja reeglite vastu. Mitmel pool oli kuulda, et inimesed eiravad piiranguid. Kuid Giesecke meelest jäi vastupanu siiski palju nõrgemaks, kui oleks võinud eeldada. Suurt ülemaailmset tagasilööki ei tulnud.
Üheks inimeste passiivsuse põhjuseks on ilmselt see, kui surmavalt kujutleti viirust meedias. Inimestele söödeti ette kontekstualiseerimata pilt viiruse tegelikust tõsidusest. 2020. aasta suvel küsitles konsultatsioonifirma Kekst CNC viie jõuka riigi kodanikke – Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Jaapan ja USA – viiruse ja ühiskonnaga seotud assotsiatsioonide kohta. Kuuenda riigina lisati küsitlusse ka Rootsi. Ehkki Rootsi on nimetatud viiest riigist palju väiksem, lisati Rootsi, kuna sealne koroonapoliitika on olnud teistest erinev.
Ühe teemana küsiti ka seda, kui palju inimesi oli vastajate arvates tema riigis selleks hetkeks koroonasse haigestunud ja kui palju surnud. S.t uuriti inimeste hinnangut.
USAs arvasid vastajad, et 2020. aasta juuli keskpaigaks oli viirusess surnud 9% rahvastikust. Kui see oleks vastanud tõele, oleks olnud surnud 30 miljonit ameeriklast. Surmade arvu hinnati seega üle 225 kordselt. Ühendkuningriigis, Prantsusmaal ja Rootsis hinnati surmade arvu üle umbes sajakordselt. Rootslased pakkusid vastuseks 6%, mis tähendanuks 600 000 inimese surma. Tegelikult oli selleks ajaks viirusesse surnud veidi vähem kui 6000 inimest. Ühendkuningriigis pakuti keskmiselt, et viirusesse oli selleks hetkeks surnud 1% rahvastikust, mis on tunduvalt vähem kui 9 või 6 protsenti, ent mis ületab tegeliku arvu ikkagi pea kümnekordselt. 2020. aasta suveks oli registreeritud 44 000 briti koroonasurm, mis on 0,07% rahvastikust. Samas vastas enam kui kolmandik britte, et surnud on üle 5% rahvastikust. Sel juhul oleks olnud tegemist kogu Walesiga, samuti oleks see olnud mitu korda suurem hukkunute arv, kui oli Suurbritannias kogu II maailmasõja ajal kokku (k.a tsiviilisikud).
Riigijuhtide sõjaretoorika ilmselgelt mõjus. Inimesed jäid tõesti uskuma, et me elamegi sõjas. Nüüd, kaks aastat hiljem, sai koroonasõda kiire lõpu. Korraga ei olnud enam Rootsi terviseameti pressikonverentsil ühtegi välisajakirjanikku. Ükski ameeriklane, sakslane ega taanlane ei küsinud enam, miks on Rootsis koolid lahti või miks ei ole Rootsi ühiskond suletud.
Muutus toimus suuresti tänu sellele, et ka ülejäänud maailm on vaikselt õppinud viirusega elama. Enamik poliitikuid jättis lootuse, et ühiskonna ning koolide sulgemisest on mingit kasu. Ja ikkagi, arvestades kõiki neid teleklippe ja uudiseid sellest, kui rumal on Rootsi liberaalne koroonapoliitika, arvestades seda, kuidas igapäevaselt esitati haigestunute ja surnute andmeid, on nii kiire huvi kadumine kummaline.
Lõpptulemusi on võimatu varjata ja eitada. 2021. aasta lõpuks oli 56 riigis registreeritud rohkem Covid-19 surmajuhtumeid elaniku kohta kui Rootsis. Rootsi liikus maailmale vastupidises suunas ega läinud kaasa piirangutega, millesse muu maailm nii meeleheitlikult uskus – loobus koolide sulgemisest, ühiskonna sulgemisest, maskikandmise kohustusest, massilisest testimisest. Ometigi ei erine Rootsi tulemused kuigi palju teiste riikide tulemustest. Üha selgemaks on saanud, et poliitilised meetmed, mida viiruse vastu kasutusele võeti, olid piiratud kasuteguriga. Kuid rääkida ei soovi sellest keegi.
Inimlikult on võimalik mõista, miks on paljudele nii vastumeelne seista silmitsi Rootsi tulemustega. Sest paratamatult järeldub siit – miljonitelt inimestelt võeti nende vabadus ja miljonite laste haridus katkestati mitte millegi nimel. Seda ongi arusaadavalt raske tunnistada.
Allikas: Brownstone Institute