20.05.2019
Liberaalse ideoloogia kritiseerimine sotsiaalmeedias muutub üha tsenseeritavamaks.
Soome karmistab oma vihakõneseadust ja Eestiski on neid, kelle märjaks unistuseks see repressiivne seadus on – samas on tegu ohtliku demokraatiavastase relvaga.
Peapiiskop emeritus Kari Mäkineni juhitud töörühm on Soomes teinud kokku 12 soovitust, et kiirendada vihakõnede ja online-kiusamise vastast tegevust. Üks asi, mida aga vasakliberaalsed tegelased arvesse ei taha võtta, on see, et mitte inimesed ei muutu põhjuseta vihasemaks, vaid ühiskonnas toimuvad (multikultuursed) muudatused süvendavad lõhesid ja õhutavad vastasseise.
Vihakõneseadust saab lõputult karmistada, muutes kasvõi näoilme karistatavaks, kui seda tõlgendatakse vihasena. Iga täiendav karmistamine aga viib veelgi kaugemale sõna- ja südametunnistuse vabadusest.
Soome poliitik Mikko Kärnä kritiseerib vihakõneseaduse karmistajaid, öeldes, et igaühel peaks olema õigus väljendada oma arvamust ilma eelneva tsensuurita. Ta juhib tähelepanu sellele, kuidas Soomes peab politsei uurima laimamisi, samas kui vaja oleks uurida tänavatel toimuvaid seaduserikkumisi. Kärnä lisab, et varsti ei julge inimesed tõesti üksteisele halvasti öelda, aga tänavatel peab liikuma soomusautodel. Seega tegeleb Soome multikultuurne ühiskond tagajärgede, mitte põhjustega, suuresti aga üldse vasakpoolse tühja-tähjaga.
Üks omapärane moment tuleb poliitiku jutust lisaks välja – vihakõneseadused pärsivad kliimaarutelusid sotsiaalmeedias, sest väga palju märksõnu sellest lähevad vihakõne alla. See on juba juhtunud migrantide kuritegevusega, kus poliitkorrektne mittekajastamine muudab reaalse üldpildi, põhjuste ja tagajärgede analüüsi juba võimatuks.
Kuidas arutleda arengumaade rolli üle saastamises, eriti kui numbrid peaksid olema nende kahjuks? Kuidas rääkida koristusaktsioonide nõrgast mõjust Kolmanda maailma riikides? Arutleda arengumaade olematu prügimajanduse üle? Asi on selles, et “õnnetute maade” kritiseerimist võetakse vihakõnena. Selliseid küsimusi, kus poliitkorrektsus takistab mittevalget maailma konstruktiivselt kritiseerimast, on juba tohutult palju.
Kui kliimakõnelustesse aga pikitakse sisse keelatud teemad, tsensuur ja poliitkorrektsus, siis jookseb selle valupunkti lahkamine ja järgnev lahendamine kohe kokku. Võib ju hea näo pähe teha ja rääkida sellest, kui halb on arenenud maailm, säästes vaeseid Aafrika ja Aasia maid kriitikast, aga siis jääb kõik poolikuks, ja poolikud lahendused ei ole lahendused.
Asjad saavad paraneda ainult siis, kui neist otseselt ja avameelselt räägitakse, seda ka siis, kui keegi tõele vastavate sõnadega haiget saab. Läänes ollakse mindud seda teed, kus probleemidest tohib rääkida ainult ilustatult ja poliitkorrektsuse raamides, ning see on kindel tee selleni, et probleemid ei kao kuhugi. Eriti globaalsed.
Lõpuks ei maksa unustada sedagi, et Weimari vabariigi vasakpoolsete kehtestatud karmi vihakõneseadust (natside propaganda tõkestamiseks) kasutas hiljem Hitler edukalt oma oponentide vastu.
Allikas: kansalainen.fi