Viktor Orbán: Lääs vaimses mõttes on kolinud Kesk-Euroopasse ja ülejäänu on vaid läänejärgne maailm

Maailm,
©FB
Viktor Orban. Ungarlaste liider.

Ungari peaminister Viktor Orbán pidas 23. juulil 2022. aastal 31. Bálványose vaba suveülikooli ja üliõpilaslaagri käigus kõne, millest on liberaalne meedia välja korjanud üksikuid lõike, mis võimaldaksid oma rahva eest seisvat Ungarit valedega rünnata. Uued Uudised avaldavad Viktor Orbáni kõne peaaegu täismahus, et lugejad saaksid hinnata Ungari tegelikke seisukohti.

Head sõbrad!

[—]

Maailma vaadeldes on kõige hämmastavam, et ehkki maailm on praegu kõigi andmete kohaselt justkui järjest parem paik, tunnevad inimesed üha enam vastupidist. Oodatav eluiga on jõudnud seitsmekümne eluaastani, Euroopas kaheksakümneni. Viimase kolmekümne aastaga on laste suremus vähenenud kolmandiku võrra. Kui 1950. aastal oli alatoitumuse tase maailmas 50 protsenti, siis praegu on see 15 protsenti. Kui 1950. aastal elas vaesuses 70 protsenti maailma elanikkonnast, siis 2020. aastal vaid 15 protsenti. Kogu maailmas on kirjaoskuse määr tõusnud 90 protsendini. 1950. aastal oli keskmine töönädal 52 tundi pikk, praegu aga 40 tundi, kusjuures vaba aeg on pikenenud 30 tunnilt 40 tunnini.

Ma võiksin seda nimekirja pikalt jätkata. Ja ometi tajuvad inimesed, et maailm muutub pidevalt halvemaks. Uudised ja uudiste toon muutub aina tumedamaks. Valitseb teatud viimsepäeva tunne, mis aina süveneb. Seega tuleks küsida: kas on tõesti võimalik, et miljonid inimesed saavad toimuvast lihtsalt valesti aru?

Minu vastus sellele arusaamale kõlaks nii: meie rahulolematuse aluspõhjuseks on põhimõtteline läänelik ellusuhtumine, mis tuleneb sellest, et lääne tsivilisatsioon on kaotamas oma jõudu, oma jõudlust, oma autoriteeti ja tegutsemisvõimet. See on argument, mille üle západnik’ud – loomupärased lääneinimesed – kipuvad irvitama; nad leiavad, et see kõik on igav jutt, ja olgugi et Spengleri järgi ootas läänt ees allakäik, püsib kõik endiselt, ning oma lapsed saadavad nad võimalusel ülikooli ikka läände, mitte itta. „Seega pole siin suurt probleemi.”

Kui sada aastat tagasi räägiti lääne allakäigust, siis viidati vaimsele ja demograafilisele allakäigule. Ent praegu näeme me läänemaailma jõu ja materiaalsete ressursside vähenemist. Selgitan veidi täpsemalt.

Oluline on mõista, et ka teised tsivilisatsioonid – Hiina, India, aga ka õigeusu maailm ja isegi islam – on teinud läbinud moderniseerumisprotsessi. Me näeme, kuidas rivaalitsevad tsivilisatsioonid on võtnud kasutusele lääne tehnoloogia ja omandanud lääne finantssüsteemi. Sellest hoolimata ei ole nad võtnud omaks läänelikke väärtusi – ja neil pole ka mingit kavatsust neid omaks võtta. Lääs soovib ikkagi oma väärtusi levitada, ja see on midagi, mida ülejäänud maailm tajub alandavana. Ning me mõistame seda, sest tunneme mõnikord ka ise samamoodi.

Meenub üks episood meie välisministri Péter Szijjártóga, millalgi 2014. aastal, USA üle-eelmise administratsiooni ajal. Ungarit külastav USA valitsusametnik lükkas välisministrile suvaliselt ette ühe paberilehe ja teatas lihtsalt, et selles sisalduvate punktide osas tuleks muuta Ungari põhiseadust. Kui see on tehtud, taastatakse sõprus Ungariga. Nii et me mõistame ülejäänud maailma vastupanu lääne väärtuste propageerimisele, demokraatia ekspordile.

Tegelikult kahtlustan, et muu maailm on mõistnud – moderniseerumist vajataksegi just põhjusel, et see on ainus viis seista vastu võõraste läänelike väärtuste ekspordile. Territooriumi kaotamise, s.t võimu ja materiaalse territooriumi kaotamise juures on kõige valusam tõsiasi, et meie läänes oleme kaotanud kontrolli energiakandjate üle. 1900. aastal kontrollisid USA ja Euroopa 90 protsenti kõigist nafta-, maagaasi- ja söevarudest. 1950. aastaks oli see näitaja langenud 75 protsendini ja täna on olukord järgmine: USA ja Euroopa kontrollivad kokku 35 protsenti, millest USA 25 protsenti, Euroopa aga 10 protsenti; venelased kontrollivad 20 protsenti; ja Lähis-Ida kontrollib 30 protsenti.

Samasugune on olukord toorainega. 1900. aastate alguses oli USA, brittide ja sakslaste käes märkimisväärne osa kaasaegse tööstuse jaoks vajalikest toorainetest. Pärast Teist maailmasõda sekkus nõukogude võim ja praeguseks on need toorained Austraalia, Brasiilia ja Hiina käes – 50 protsenti kogu Aafrika tooraineekspordist läheb Hiinasse. Tulevikule mõeldes ei tundu praegune olukord kuigi hea. 1980. aastal domineerisid USA ja Nõukogude Liit suures osas haruldaste muldmetallide tarnimist, mis on kaasaegsele tehnoloogiale rajatud tööstuse põhimaterjal. Praegu toodavad hiinlased viis korda rohkem kui USA ja kuuskümmend korda rohkem kui venelased. See tähendab, et lääs on kaotamas võitlust tooraine pärast. Kui tahame mõista maailma olukorda, kui tahame mõista läänlase olukorda maailmas, siis peab meie lähtepunktiks olema mõistmine, et suur osa maailma energiakandjatest ja energiaressurssidest asub väljaspool lääne ühiskonda. Need on karmid faktid.

Selles kontekstis on meie olukord – Euroopa olukord – kahekordselt raske. See ongi USA praeguse strateegia lähtealus. 2013 oli aasta, mida keegi pole kusagile üles märkinud ega kirja pannud. Ent tegemis oli aastaga, mil ameeriklased võtsid kasutusele uued tehnoloogiad tooraine ja energia ammutamiseks – nimetagem seda lihtsuse huvides energia ammutamise frakkimismeetodiks. Nad kuulutasid välja USA uue julgeolekupoliitilise doktriini.

Tsiteerin seda, see kõlab järgmiselt. Ameeriklaste sõnul annaks uus tehnoloogia neile tugevama positsiooni oma rahvusvaheliste julgeolekueesmärkide saavutamiseks.

Teisisõnu, Ameerika ei tee saladust, et kasutab energiat välispoliitilise relvana. Me ei tohiks lasta end petta retoorikast, millega süüdistatakse samas asjas kogu aeg teisi. Sellest järeldub, et ameeriklased ajavad julgemat sanktsioonipoliitikat, kui me Vene-Ukraina sõja varjus praegu tegelikult näha võime; ja nad on asunud tugevalt julgustama oma liitlasi – teisisõnu meid – tarnima neilt. Ja see toimib: ameeriklased saavad oma tahet peale suruda, sest nad ei sõltu teiste energiast; nad saavad avaldada vaenulikku survet, sest nad kontrollivad sanktsioonipoliitika läbiviimiseks vajalikke finantsvõrgustikke – nimetagem neid lihtsuse mõttes lülititeks; lisaks avaldavad nad sõbralikku survet, mis tähendab, et nad saavad veenda oma liitlasi neilt ostma.

Selle poliitika veidi leebemat versiooni nägime, kui president Trump külastas esimest korda Poolat ja rääkis vajadusest osta nn vabaduse gaasi. Seda USA strateegiat on alles nüüd, 2022. aastal, täiendatud sanktsioonipoliitikaga. Niisugune on praegune olukord ja mind ei üllataks, kui peagi kaasataks siia ka uraan, tuumaenergia. Eurooplased, s.t meie, reageerisid sellele, sest me ei tahtnud muuta end ameeriklastest sõltuvaks. See ei kõla just hästi, kuid Euroopa poliitikud räägivad omavahel sageli: „Me püüdsime jänki kinni, kuid nüüd ei lase tema meist lahti.“ Euroopa poliitikud ei tahtnud tegelikult selliselt jätkata ja nad püüdsid võimalikult kaua kaitsta Vene-Saksa energiatelge, et tuua Vene energia Euroopasse. Seda otsust lõhub nüüd rahvusvaheline poliitika. Järgmiseks reageerisime sakslaste eestvedamisel teise sammuga: üleminekuga taastuvenergiaallikatele. Paraku pole see stsenaarium teostunud, sest taastuvenergia tehnoloogia on kallis ja kallis on ka sellest saadav energia.

Lisaks ei toimu üleminek kaasaegsele tehnoloogiale automaatselt, vaid ainult ülaltpoolt tuleva surve tagajärjel, mida avaldab EL-i liikmesriikidel Euroopa Komisjon Brüsselis – olgugi, et see kahjustab tõsiselt liikmesriikide huve.

Möödaminnes ütlen paar sõna euroopalike väärtuste kohta. Näiteks ütleb Euroopa Komisjoni viimane ettepanek, et kõik liikmesriigid peavad vähendama maagaasi tarbimist 15 protsenti. Ma ei näe, kuidas seda jõustatakse – kuigi, nagu mina seda näen, on meil näited minevikust selles osas, et sakslastel on vastav oskusteave olemas. Veelgi enam, kui nõue ei anna soovitud efekti ja kellelgi ei ole piisavalt gaasi, võetakse gaas ära neilt, kellel seda on. Euroopa Komisjon ei palu mitte sakslastel tühistada kahe või kolme veel töötava tuumaelektrijaama sulgemist, mis võimaldavad neil toota odavat energiat, vaid laseb neil need elektrijaamad sulgeda. Ja kui sakslastel energia otsa saab, võtavad nad mingil moel meilt, kees on gaasi talletanud. Meie, ungarlased, nimetame niisugust asja „Einstandiks“ [vägivaldne konfiskeerimine tugevama poolt], mida õppisime romaanist „Pal-tänava poisid“. Vaat niisugusteks asjadeks peame valmis olema.

Kokkuvõtteks, daamid ja härrad, tahan öelda, et lääne inimeste negatiivsed tunded ümbritseva maailma suhtes on tingitud asjaolust, et majanduslikuks arenguks vajalik energia ja tooraine ei ole enam lääne käes. Ent läänel on olemas sõjaline jõud ja kapital. Küsimus on selles, mida suudab lääs praeguses olukorras sellega saavutada. Lisaks, lubage mul öelda midagi meie, ungarlaste kohta. Millistele küsimustele tuleb Ungaril ja ungarlastel täna vastata ning kuidas ja millises järjekorras? Need küsimused on nagu dobostorta [Ungari kihiline rullbiskviidi] üksteise peale laotud kihid: kõige olulisem on all, kergemad ja maitsvamad suupisted peal. Seda järjekord ma nüüd järgingi.

Kallid sõbrad, esimene ja kõige olulisem väljakutse on jätkuvalt rahvastik ehk demograafia. Fakt on see, et matuseid on ikka palju rohkem kui ristimisi. Tahame või mitte, aga maailma rahvad võib jagada kahte rühma: need, kes on võimelised oma arvukust bioloogiliselt säilitama; ja need, kes ei ole, ning sellesse gruppi kuulume ka meie. Ungari olukord on paranenud, kuid olulist pööret pole toimunud. Demograafia on kõige algus ja ots: kui pööret ei tule, tõrjutakse meid varem või hiljem välja Ungarist, välja Kesk-Doonau tasandikult.

Teine väljakutse on ränne, mida võiks nimetada rahvastiku asendamiseks või üleujutamiseks. [—] Ränne on lõhestanud Euroopa kaheks – õigemini võiks öelda, et see on lõhestanud lääne kaheks. Ühel pool on maailm, kus elavad koos eurooplased ja mitteeurooplased. Need riigid ei ole enam rahvusriigid: nad ei kujuta endast midagi muud kui rahvaste konglomeraati. Võiks ka öelda, et see pole enam läänemaailm, vaid läänemaailma järgne maailm. Umbes 2050. aasta paiku toimub, matemaatika seaduste järgi, lõplik demograafiline nihe: kontinendi selle osa linnades – või selles osas – kasvab väljaspool Euroopat pärit elanike osakaal rahvastiku koguarvust üle 50 protsendi.

Ja siis oleme meie siin Kesk-Euroopas – Euroopa teises pooles ehk lääne teises pooles. Kui see kontseptsioon ei oleks mõnevõrra segane, võiks öelda isegi, et lääs – ütleme lääs selle vaimses mõttes – on kolinud Kesk-Euroopasse: Lääs on siin ja ülejäänu on vaid läänejärgne maailm. Käimas on lahing Euroopa kahe poole vahel. Tegime läänejärgsetele riikidele pakkumise, mis põhines sallivusel ehk üksteise rahule jätmisel, eeldusel, et igaühel on võimalik ise otsustada, kellega koos tahetakse elada; paraku lükkasid nad selle tagasi ja jätkavad võitlust Kesk-Euroopa vastu, eesmärgiga muuta meid nende sarnaseks. Ma jätan mainimata moraalikommentaarid, mida nad oma jutule lisavad –oleks patt rikkuda tänast meeldivat hommikut.

Migratsioonist räägitakse nüüd vähem, aga uskuge mind, midagi pole muutunud: Sorose vägedega julgestatud Brüssel tahab meile migrante peale suruda. Brüssel läks Ungari vastu piirikaitsesüsteemi tõttu kohtusse ja langetas meie suhtes kohtuotsuse. Erinevatel põhjustel ei saa seda otsust hetkel palju kommenteerida, ent meid on süüdi mõistetud. Kui poleks olnud Ukraina pagulaskriisi, oleksid nad asunud seda kohtuotsust meile peale suruma ja on põnev näha, kuidas olukord nüüd edasi kujuneb. Ent puhkes sõda ja Ungarisse tuleb põgenikke Ukrainast, seega on teema mõneks ajaks vaka alla pandud – seda ei ole päevakorrast maha võetud, vaid lihtsalt ootele pandud. On oluline, et me neid inimesi mõistaksime. On oluline, et me mõistaksime, kuidas kõik need head inimesed seal läänes, läänejärgses maailmas, ärkavad igal hommikul raskete mõtetega, mis mürgitavad nende päevi, – ja tegelikult kogu nende elu –, mõtetega sellest, kuidas kõik on kadunud. Nii et me ei taha seada neid silmitsi päeva ja öö vastuoludega. Me palume vaid, et nad ei üritaks suruda meile peale saatust, mida meie ei pea mitte lihtsalt rahva saatuseks, vaid selle hävitajaks. See ongi kõik, mida me palume, ei midagi rohkemat.

Kogu seda paljurahvusluse teemat iseloomustab mingi ideoloogiline pettus, millel tasuks pikemalt peatuda. Internatsionalistlikud vasakpoolsed kasutavad pettust, ideoloogilist kavalust: väidet – nende väidet –, et Euroopa on oma olemuselt asustatud segarassiliste rahvastega. Tegemist on ajaloolise ja semantilise hookuspookusega, millega pannakse ühte patta kaks asja. On maailm, kus Euroopa rahvad segunevad väljastpoolt Euroopat saabujatega. See on segarassiline maailm. Ning selle kõrval on meie maailm, kus Euroopast pärit inimesed segunevad üksteisega, liiguvad ringi, töötavad ja kolivad ühest riigist teise. Mis tähendab, et Kesk-Doonau tasandikul elavad inimesed ei ole segarassilised: me oleme lihtsalt segu rahvastest, kes elavad oma Euroopa kodumaal. [—] Just sel põhjusel oleme alati võidelnud: me oleme valmis segunema omavahel, kuid me ei taha saada segarassiliseks rahvaks. See on põhjus, miks me võitlesime Nándorfehérváris/Belgradis, see on põhjus, miks me peatasime türklased Viini all, ja see on põhjus – kui ma ei eksi –, miks peatasid prantslased veel ammusematel aegadel araablased Poitiers’ all. Praeguseks on olukord selline, et üha enam Euroopa poole liikuv islami tsivilisatsioon on mõistnud – just Belgradi/Nándorfehérvári traditsioonide tõttu –, et Ungari kaudu kulgev marsruut ei sobi neile oma rahva Euroopasse saatmiseks. [—] Meie ülesanne on praegu valmistada oma lapsi ette [võitluseks]. Või nagu ütles Ungari parlamendi spiiker László Kövér ühes intervjuus: me peame tagama, et head ajad ei looks nõrku mehi ja et need nõrgad mehed ei tooks meie rahvale raskeid aegu.

Daamid ja härrad, demograafia ning migratsiooni järel on järgmine teema sugu – ja nimelt see, mida me nimetame lastekaitseseaduseks. Sellest räägitakse praegu vähem, sest ajalehtede esikülgi on hõivanud muud teemad, kuid ärgem unustagem, et ka selles küsimuses on meid kohtusse antud ja me ootame kohtuotsust. Ainus tulemus, mille oleme siin saavutanud, on osaliselt – või võib-olla täielikult – tänu minister Judit Vargale. Oleme suutnud lahutada suure arutelu sooküsimuse üle EL-i rahadebatist, nii et need kaks asja liiguvad nüüd eraldi radadel. Ka siin on meie seisukoht lihtne. Me palume taas olla sallivad: me ei taha öelda teistele, kuidas nemad peaksid elama; me palume lihtsalt teistel leppida sellega, et meie riigis on isa mees ja ema naine ning meie lapsed tuleb jätta rahule.

Ühtlasi palume hoolitseda selle eest, et ka George Sorose armee seda aktsepteeriks. Lääne inimestel tuleb mõista, et Ungaris ja siinses maailma osas pole tegemist mitte mingisuguse ideoloogilise küsimusega, vaid elu kõige olulisema küsimusega. Siinses maailmanurgas ei hakka enamus inimesi mitte kunagi olema läänes mängitava hullumeelsuse poolt – vabandan kõigi ees. Lihtsalt ungarlased – või mõne teise rahva pojad – ei saa sellest aru. [–] Seega, ärge laske end eksitada, ent petta: on sõda, energiakriis, majanduskriis ja sõjaaegne inflatsioon ning see kõik tõmbab meie silme ette sirmi, tõmbab sirmi soo- ja migratsiooniküsimuste vahele. Aga tegelikult on just need kaks küsimust, mis otsustavad tuleviku. Tegemist on suure ajaloolise lahinguga: demograafia, ränne ja sugu. Just need teemad on kaalul suures vasak- ja parempoolsete vahelises võitluses. Ma ei hakka mainima ühe sõbraliku riigi nime, vaid lihtsalt viitan sellele. Nimelt on üks riik, kus vasakpoolsed on võitnud ja kus üheks nende esimeseks teoks oli piiritara lammutamine; teiseks oli kõigi „sooreeglite“ tunnustamine – mitte ainult samasooliste abielu, vaid ka selliste paaride õigust lapsendada. Ärgem laske end eksitada praegustest konfliktidest: need on küsimused, mis määravad meie tuleviku.

[—]

Järgneb neljas teema, milleks on sõda. Iga sõda saab vaadelda mitme erineva nurga alt, kuid iga sõja puhul on dominantne tõsiasi, et emad leinavad oma lapsi ja lapsed kaotavad oma vanemad. See teadmine peaks olema ülim kõigest muust – isegi poliitikas. Ungari valitsusel on niisiis peamine kohustus tagada, et Ungari vanemad ja Ungari lapsed ei satuks sellisesse olukorda. Mainin siinkohal, et leidub riike, kes kritiseerivad meid, kuna arvavad, et me ei ole piisavalt pühendunud ukrainlastele. Need riigid asuvad Ukrainast kaugel ja pakuvad toetust raha või relvade näol; nende vahele jääme meie, ungarlased, kes ainsana, peale ukrainlaste, selles sõjas surma saavad. Meie andmetel on praeguseks kaotanud Ukraina sõjas elu kaheksakümmend kuus ungarlast.

Tegemist on täiesti erineva vaatenurga. Meie, ungarlased, oleme olnud ainsad, kes on selles sõjas verd valanud, samas kui meie kritiseerijad seda teinud pole. Seetõttu on Ungaril [Ukraina] naaberriigina õigus öelda, et ainus lahendus on rahu, mis päästab inimelusid, mis on ühtlasi ka ainus vastumürk sõjaaegsele inflatsioonile ja sõjaaegsele majanduskriisile.

Kuidas me näeme seda sõda tulevikus? Me jääme endiselt arvamuse juurde, et tegemist ei ole meie sõjaga. Ungari on NATO liige ja me lähtume sellest, et NATO on palju tugevam kui Venemaa, seega ei ründa Venemaa kunagi NATO-t. Väide, et Venemaa ei peatu Ukrainas, on nõrk – ehkki arusaadav – propaganda, mida Ukraina kasutab. Ma mõistan Ukrainat, sest nende eesmärk on kaasata sellesse sõtta meid ja võimalikult palju teisi riike enda poolel; kuid sellel väitel puudub tegelik alus. Samal ajal on muutunud delikaatseks meie olukord – kuna oleme NATO liige ja tahame sellest sõjast eemale jääda. Seda põhjusel, et ehkki NATO ja Euroopa Liit on otsustanud mitte sõdida, tarnivad nad siiski Ukrainale relvi ja on kehtestanud Venemaale karmid majandussanktsioonid. Meeldigu see meile või mitte, aga see tähendab, de facto – mitte de jure, vaid de facto – et neist on saanud konflikti osapooled. Me oleme ohtlikus olukorras: ühest küljest soovime ukrainlasi kuidagi aitama, olles de facto konflikti osapool, samas üritame kuidagi teha nii, et Moskva ei näeks meid – NATO-t ja Euroopa Liitu – ametlike sõdijatena. Euroopa Liit ja NATO tegelevad igapäevasel sellel teemal balansseerimisega, võttes samas suuri riske.

Sõja kohta liigub palju infot, seega, kui olete endiselt valmis mind kuulama, räägin ka paar sõna sellest, kuidas see sõda tekkis ja mis olid selle põhjused. Arusaadavalt teavad kõik, et Venemaa ründas Ukrainat. Nii juhtuski. Vaatame nüüd selle põhjust. Ja täheldagem ka asjaolu, et kui inimene on millestki aru saanud, on ta vaid sammukese kaugusel sellega leppimisest. Ometigi on äärmiselt oluline eristada moraalselt millegi mõistmist ja millegi aktsepteerimist. Põhimõtteliselt on oluline mõista, miks venelased sõda alustasid, ent sellest ei järeldu automaatselt, et kui me saame aru nende põhjustest, siis me kohe ka aktsepteerime neid. Venelased on esitanud väga selge julgeolekualase nõudmise, pannud selle isegi diplomaatias harvaesineval viisil kirja ning saatnud ameeriklastele ja NATO-le. Nad nõuavad, et Ukraina ei tohi kunagi saada NATO liikmeks, et Ukraina ütleks selle selgelt välja ja et NATO kinnitaks seda Venemaale, lisaks nõuavad nad, et me ei paiguta mitte kunagi Ukraina territooriumile relvi, mis võiksid ohustada Venemaa territooriumi. Lääs on selle pakkumise tagasi lükanud ja keeldunud selle üle läbirääkimisi pidamast. Nad on öelnud, et NATO-l on „avatud uste poliitika“: uks on lahti, igaüks võib kandideerida ja NATO liikmed otsustavad, kas tahame neid vastu võtta või mitte. Lääne keeldumise tagajärjena püüavad venelased saavutada relvajõuga seda, mida nad varem püüdsid saavutada läbirääkimiste teel. Olen veendumusel, et sõda poleks kunagi puhkenud, kui meil oleks natuke rohkem vedanud ja sel otsustaval tunnil oleks olnud Ameerika Ühendriikide presidendiks Donald Trump ning meil oleks õnnestunud veenda Angela Merkelit ametist mitte lahkuma. S.t, kui Donald Trump oleks olnud USA president ja Angela Merkel Saksamaa kantsler. Kuid meil ei vedanud ja nii olemegi nüüd sõjas.

Lääne strateegia selles sõjas tugineb neljale sambale. Paberil on tegemist mõistliku strateegiaga ja võib-olla kinnitavad seda isegi arvud. Esimene strateegiline väide: Ukraina ei suuda üksinda Venemaa vastu sõda võita, küll aga suudab ta seda anglosaksi sõdurite ja NATO relvadega. Teine strateegiline väide: sanktsioonid nõrgendavad Venemaad ja destabiliseerivad Moskva juhtkonda. Kolmas strateegiline element – mis puudutab ka meid: püüd tulla toime sanktsioonide majanduslike mõjudega, et venelased saaksid rohkem haiget, meie aga vähem. Ja neljas strateegiline kaalutlus: maailm seisab meie selja taga, sest meil on õigus. Selle suurepärase strateegia tulemusena valitseb aga praegu olukord, kus me istume autos, mille kõik neli rehvi on katki. On täiesti selge, et sõda ei ole võimalik niimoodi võita. Ukrainlased ei võida Ameerika väljaõppe ja relvadega kunagi sõda Venemaa vastu. Seda lihtsalt põhjusel, et Vene armeel on asümmeetriline üleolek. Teiseks tuleb seista silmitsi tõsiasjaga, et sanktsioonid ei destabiliseeri Moskvat. Kolmas on asjaolu, et Euroopa on hädas: majandusprobleemid, aga ka poliitilised probleemid, valitsused kukuvad nagu doominoklotsid. Sõja puhkemisest saadik on langenud Suurbritannia, Itaalia, Bulgaaria ja Eesti valitsus. Ja sügis on veel ees. Juunis tuli suur hinnatõus, sest energiahinnad kahekordistusid. Hinnatõusus tagajärjel tekkiv rahulolematus alles tuleb, aga me oleme kaotanud juba neli valitsust.

Ja lõpuks – kogu maailm pole sugugi mitte meiega, vaid ka ilmselgelt meie vastu. Ajalooliselt on ameeriklastel olnud võime valida välja riigid, mida nad nimetavad kurjuse impeeriumiks ja kutsuda siis maailma üles seisma ajaloo õigel poolel – see on lause, mis meid pisut häirib, sest seda kasutavad alati ka kommunistid. Ameeriklased on aga kaotanud oma võime viia kõik üle maailma ja ajaloo õigele poolele ning panna siis maailm neile kuuletuma. Suurem osa maailmast ei ole ilmselgelt õigel poolel: ei ole hiinlased, indialased, brasiillased, Lõuna-Aafrika, Araabia maad ega ülejäänud Aafrika. Suur osa maailmast lihtsalt keeldub selles sõjas osalemast, ning mitte sellepärast, nagu oleks lääs nende meelest valel poolel, vaid sellepärast, et nende jaoks on maailmas terve hulk muid asju, nad maadlevad oma probleemidega ja tahavad neid lahendada. Võib juhtuda, et see sõda teeb ilmselgelt lõpu läänelikule ülemvõimule, mis on erinevaid vahendeid kasutades suutnud luua maailmas ühtsuse teatud küsimustes teatud osapoolte vastu. See ajastu hakkab läbi saama ja nagu poliitikas öeldakse: meie uksele on koputamas multipolaarne maailmakord.

[—] Probleem on selles, et võrreldes teistega ei ole Ungari armee just väga suur. Probleem on selles, et võrreldes näiteks USA ja Euroopa suurriikide SKT-ga on Ungari SKT samuti üsna tagasihoidlik. Nii et meil võib olla olukorrast küll selge ülevaade, meil võib olla suurepärane arusaam sõjast, meil võib olla selge visioon, meil võib olla strateegiline ettepanek; aga sõja puhul on sellel vähe tähtsust, sest sõda on eelmäng. Otsustavaks saab tugevamate sõna. Ungari ei tohiks omada illusiooni, nagu suudaksime me suurepäraste nõuannetega mõjutada sõjasündmusi ja lääne strateegiat. Sellegipoolest pean igas debatis auasjaks ja moraalseks põhimõtteks, et me ütleme oma seisukoha välja ja püüame veenda läänt tulema tühjade võiduteadete asemel välja uute strateegiatega. Kui teie autol on neli tühja rehvi, peate vahetama need kõik. Vaja on uut strateegiat; ja selle fookus – sihtmärk – ei peaks olema mitte sõja võitmisel, vaid rahuläbirääkimistel, hea rahupakkumise tegemisel. Piltlikult öeldes pean ütlema, et praegu ei ole Euroopa Liidu ülesanne seista mitte venelaste ega ka ukrainlaste kõrval, vaid tuleb seista Venemaa ja Ukraina vahel. See peaks olema uue strateegia olemus.

Mis saaks edasi? Venelased räägivad oma vana juttu. Neid kuulates kuuleme justkui hääli minevikust: žestid, kategooriaid, sõnad. Kui ma kuulan härra Lavrovi, oleks see nagu sama jutt, mida kuulsime kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuid see ei tähenda, et nende räägitul poleks mõtet sees: sellel on mõte ja seda tasub tõsiselt võtta. Näiteks kaks päeva tagasi ütles üks Vene ametnik, et nad liiguvad Ukrainas edasi, kuni rindejoon on kohas, kus ukrainlaste valduses olevad relvad Venemaa territooriumi tabama ei ulatu. Seega, mida rohkem NATO riigid ukrainlastele kaasaegseid relvi tarnivad, seda kaugemale venelased rindejoont lükkavad. Sest venelased on sõjaväeline rahvas, kes mõtleb ainult julgeolekule ja on huvitatud ainult sellest, et teda ei rünnataks Ukraina territooriumilt. Nii et see, mida me praegu teeme venitab sõda, tahame või mitte. Mis omakorda tähendab, et Vene-Ukraina rahuläbirääkimisi ei tule. See on mõte, millega peaksime harjuma. Kes selliseid kõnelusi ootab, ootab asjata. Kuna Venemaa tahab julgeolekugarantiid, saab sõda lõpetada vaid Vene-Ameerika läbirääkimistega. Enne Vene-Ameerika läbirääkimisi rahu ei tule. Võiks ju muidugi öelda: „Aga vaadake meid, eurooplasi.“

Paraku, sõbrad, pean ütlema, et meie, eurooplased, oleme lasknud käest võimaluse sündmusi mõjutada. Lasime selle käest pärast 2014. aastat, kui jätsime ameeriklased Krimmi konflikti käigus loodud Minski leppest välja ja sõnastasime Minski lepingu Prantsuse-Saksa garantiiga. Leping oleks tulnud ellu viia, kuid kahjuks ei suutnud meie, eurooplased – või meid esindanud sakslased ja prantslased – seda jõustada. Seetõttu ei taha venelased praegu läbi rääkida mitte meiega, vaid nendega, kes suudavad sundida Ukrainat tegema seda, millega Ukraina tookord nõustus. Olukord on praegu nagu pärast Teist maailmasõda: Euroopa on taas seisus, kus tal ei ole võimalust öelda sõna sekka kõige olulisemas julgeolekuküsimuses; selle üle otsustavad taas ameeriklased ja venelased. Siinkohal tahaksin teha veel ühe kõrvalepõike; just praeguse olukorra valguses on väga ohtlik Euroopa Liidu ettepanek muuta liikmesriikide välispoliitiliste otsuste tegemise süsteemi. Praeguse süsteemi järgi tehakse kõik välispoliitilised otsused üksmeelselt, kuid ettepanek on muuta süsteemi nii, et Euroopa ühist välispoliitikat on võimalik kujundada lihthäälteenamusega. Ungari ajalooline kogemus ütleb, et kui riik on sunnitud võtma kasutusele talle mitte sobiva välispoliitika, isegi kui see poliitika peab saama kaks kolmandikku liikmesriikide häältest, siis on tegemist lihtsalt imperialismiga. Ja väide, et ainult sel viisil suudab Euroopa tõusta maailmas tõsiseks poliitiliseks mängijaks, on taas kord pettus.

Põhjus, miks Euroopast ei saa tõsiseltvõetavat maailmapoliitilist tegijat, on see, et Euroopa ei suuda hoida korda oma majas, ta ei suuda hoida korda oma tagahoovis. Parim näide sellest on Venemaa-Ukraina sõda. See tuleks lahendada; aga ma võin tuua ka teisi näiteid. [–] Meie piiride kaitsmise probleem. Euroopa eesmärk ei peaks olema maailmapoliitiliseks tegijaks saamine. Meile piisaks, kui EL suudaks ise oma piire kaitsta; aga sellega hakkama ei saada ja vaene Salvini, kes seda üritas, antakse kohtusse ja on piisavalt inimesi, kes tahaksid teda vangi panna. [—]

Demograafia, ränne, sooküsimused, sõda. Viies väljakutsete kogum, millega seisame silmitsi, on seotud energia ja majandusega. Tegemist on keerulise küsimusega. Parim, mida teha, on minna tagasi algusesse, nagu tehakse näiteks siis, kui tantsusamm on sassi läinud. Tuleks alustada uuesti, ja püüda olukorda mõista. Tuleb esitada kõige lihtsamaid küsimusi. Siin on kõige lihtsam küsimus: kellele on kasulik sõda? Vastus: kasu saab osapool, kellel on oma energiaallikad. Venelastel läheb hästi. Oleme teinud valearvestuse, eeldades, et kui me venelastelt energiat ei osta, saavad nad vähem tulu. See on viga, sest tulu ei määra mitte ainult müüdud kogus, vaid ka ühikuhind. Praegune olukord on selline, et venelased müüvad küll vähem energiat, aga saavad palju suuremat tulu.

Nii et venelastel läheb hästi. Euroopa Liidu import Venemaalt on vähenenud 23 protsenti, kuid Gazpromi tulud on samal perioodil kahekordistunud. Hiinlastel läheb samuti hästi. Energia osas sõltusid hiinlased varem araablastest, saades kogu oma energia sellest maailma piirkonnast. Aga nüüd, kus meie enam venelaste käest ei osta, oleme aidanud Venemaal oma energia tõhusalt Hiina suunas nihutada ja Hiina on vabanenud oma energiasõltuvusest. Ja loomulikult saavad sellest kasu Ameerika suurettevõtted. Olen koostanud nimekirja: 2022. aastal kahekordistus Exxoni kasum, Chevroni kasum neljakordistus ja ConocoPhillipsi kasum kuuekordistus. Me teame, kellel läheb majanduslikult hästi. Aga kellel läheb halvasti? Halvasti läheb Euroopa Liidul, sest Euroopa energiadefitsiit – ekspordi ja impordi vahe ehk nende väärtus – on kolmekordistunud ja näitab praegu 189 miljardi euro suurust puudujääki.

Kuidas mõjutab see meid? Kõige olulisem probleem või probleemide kogum on see, mida me nimetame majapidamiste kommunaalmaksete vähendamiseks. Milline on nende vähendamiste tulevik Ungaris? Eile kuulasin RMDSZ-i [Rumeenia Ungarlaste Demokraatlik Liit] juhti ja sain teada, kuidas tehakse seda Rumeenias – kuidas püüab Rumeenia aidata inimestel selliste energiahindade tingimustes ellu jääda. Ungari tegutseb teisiti. Ungaris võtsime 2010. aastate alguses kasutusele süsteemi, mis on minu arvates väga oluline poliitiline ja sotsiaalpoliitiline saavutus. Juba 2010. aastal oli selge, et turupõhiselt arvutatud energia hind on perede sissetulekutega võrreldes väga kõrge, mistõttu kulub suur osa inimeste teenitud sissetulekust hädavajalikele kuludele, kommunaalkuludele. Seega võtsime kasutusele süsteemi, millega garanteerisime kõigile kindlaksmääratud hinnaga maagaasi, elektri ja kaugkütte, sõltumata sellest, kui palju maksab energia turul. Turuhind oli fikseeritud hinnast kõrgem ja vahe maksis kinni valitsus. See oli Ungari süsteem ja see töötas hästi kümme aastat. Praegu on aga probleem selles, et sõda on meie süsteemi segi paisanud, praegu näeme sõjaaegseid energiahindu. [—]

Olukord tuleb lahendada. Mistõttu oleme otsustanud kaitsta hindu kuni keskmise tarbimistasemeni, üle selle kehtib turuhind. Just sel põhjusel oleme muutnud erinevaid energiaga mitte seotud investeeringuid. Neid, mida pole veel alustatud, me ei käivita praegu, samas peame jätkama juba alustatud investeeringutega, sest pooleli me midagi jätta ei saa. Siin, piiri taga, teeme kõik valmis. Siin ja kodus garanteerime raha selle jaoks, mis vajab jätkamist, kuid uusi investeeringuid me käivitada ei saa, sest ei siin ega kodus pole võimalik garanteerida praegu käivitatu valmimist. See oleks vastutustundetu. Nii et me peame ootama.

Ja lõpuks on meil veel üks ülesanne: me peame loobuma maagaasist. Elekter on Ungarile palju väiksem mure, sest meil on tuumaelektrijaam ja päikeseenergia. Kui suudame asendada gaasitarbimise teiste allikatega nagu elekter või biomass – tänapäevane puit –, siis vähenevad meie probleemid. See on praeguste eelarveplaanide kohaselt teostatav eesmärk.

Majandusvaldkonnas on meie järgmiseks probleemiks majanduslangus. Tegemist on elegantse viisiga anda märku sellest, et majandustulemused on järgmisel aastal kehvemad, kui olid eelmisel aastal. Kogu Euroopa on majanduslanguse küüsis. Ungaris võimendab kriisi asjaolu, et me kasutame forinti ning dollari-euro vahetuskursi muutumisel, s.t dollari tugevnemisel, toob see automaatselt kaasa forinti nõrgenemise. Ja kui valitseb periood, mil dollar euro suhtes pidevalt tugevneb või vähemalt püsib kõrgel tasemel, kaasneb sellega kohe forinti nõrgenemine. Samuti on küsimus, kas järgmisel aastal läheb majandusel halvemini kui tänavu. Vastuvõetud eelarve prognoosi kohasel nii ei juhtu, vaid meie majandus kasvab. Probleem on selles, et vahepeal on tabanud Euroopas kõiki– või vähemalt enamikus Euroopa riike – kindel langus, mis põhjustab poliitilist ebastabiilsust. Vanad kreeklased ütlesid, et maailm eksisteerib kahes olekus: mõnikord on maailm korrastatud olekus, mida nimetatakse kosmoseks, ja mõnikord on see korratuses ehk kaoses. Kaos ongi suund, kuhu Euroopa majandus praegu liigub. Dilemma, millega seisame silmitsi meie, ungarlased – ja meil tuleb leida võti selle lahendamiseks – on järgmine: kas globaalse majanduslanguse tingimustes on võimalik luua üksik lokaalne erand? Meie järgmise kahe aasta eesmärk on muuta Ungari globaalses kriisis lokaalseks erandiks. Ambitsioonikas eesmärk!

Ühtlasi tähendab see, et ehkki tahaksime äsjaste valimiste võitjatena näha eesootavat nelja aastat ühtse blokina, pole see siiski võimalik; seda põhjusel, et neli järgmist aastat jaguneb kahte kaheaastasesse perioodi. Kaks esimest aastat on 2022-2024. 2024. aastal toimuvad Ameerikas presidendivalimised ja ma arvan, et just siis saabub esimene tõeline rahuväljavaade. Seejärel on kaks aastat 2024–2026. Meil on vaja ühte plaani esimeseks kaheks aastaks ja teistsugust plaani kaheks järgmiseks aastaks. Kas Ungari saab jääda lokaalseks erandiks? Saab, ja siin on peamiseks märksõnaks n-ö väljas püsimine. Majanduslikus mõttes õnnestub Ungaril säilitada edu ainult siis, kui me ei sekku sõtta, kui me ei lase toimuda migratsioonil, kui me jääme kõrvale hullumeelsest sooideoloogiast, kui me ei liitu globaalse maksusüsteemiga – ma ei hakka sellesse ajapuudusel pikalt laskuma, aga seda tahetakse meile peale suruda – ja kui jääme kõrvale Euroopa üldisest majanduslangusest.

Hea uudis on see, et me saime sellega hakkama 2010. aastal. Hea uudis on see, et me saime sellega hakkama 2020. aastal, COVID-i pandeemia ajal. Oleme väljunud igast kriisist tugevamana. 2020. aastal suutsime teistest kurvis mööda sõita: kriisi ajal edestasime Kreekat ja Portugali majandustoodangu poolest elaniku kohta. Probleem on selles, et kurvis möödasõitu sadas teele maha jäävihm ning nüüd on vaja autot kuidagi rajal hoida.

Arvan, et õnnestumiseks on oluline jõuda uute kokkulepeteni kõigi võtmeisikutega, kes on seotud uue olukorraga – mitte ainult poliitilises, vaid ka majanduslikus mõttes. Euroopa Liiduga tuleb sõlmida uus leping. Need finantsläbirääkimised käivad ja me jõuame kokkuleppele. Me liigume koos, käest kinni hoides kaljuserva poole, aga peatume, pöördume üksteise poole, kallistame ja jõuame kokkuleppele. Venelastega tuleb sõlmida uus kokkulepe. Ungari peab sõlmima venelastega uue lepingu; Ungari peab sõlmima hiinlastega uue lepingu; ja ka USA-ga tuleb sõlmida uus leping – vabariiklastega võib see olla lihtsam kui praeguste demokraatidega. Ja kui me sellega hakkama saame, kui jõuame kõigiga kokkuleppele nii, nagu seda nõuavad meie rahvuslikud huvid, siis naaseme 2024. aastal endisele kasvu ja arengu rajale.

Lõpetuseks pean ütlema, et aastaarvudest rääkides ei tohiks unustada: me töötame tegelikult aasta 2030 suunas. Olen rääkinud paljudest asjadest ja praegu meenutab Ungari valitsemine mulle Hiina tsirkuseartisti, kes keerutab korraga kahtkümmet taldrikut, püüdes tagada, et ükski neist maha ei kuku. Me peame tegelema nimetatud ülesannetega, kuid me ei tohi unustada tõsiasja, et lisaks taldrikute keerutamisele on meie mõtlemise kõige olulisem horisont ja ajapiirang umbkaudu aasta 2030. Analüüsid näitavad, et just siis kuhjuvad läänemaailma probleemid ning pinged lõplikult. USA-d ootab ees tõsine kriis. [—]

Ühtlasi näeme selle aja jooksul ka kõigi eurotsooni probleemide kulmineerumist: lõuna- ja põhjapoolsete riikide arenguteed on väga erinevad, Lõuna-Euroopa on võlgu ja Põhja-Euroopa peab neid rahastama. See tekitab pingeid, mis muutuvad lõpuks jätkusuutmatuks, juhul kui Lõuna-Euroopa ennast Põhja-Euroopa eeskuju järgi ei reformi. Paraku ei näita lõunapoolsed riigid üles erilist kalduvust kiirete kultuurimuutuste läbiviimiseks ja riigivõlg Lõuna-Euroopa riikides on vahemikus 120, 150 või 180 protsenti. Umbes 2030. aasta paiku on EL-is tekkinud uus võimudünaamika, sest selleks ajaks on kesk-eurooplased, meie, kesk-eurooplased – keda koheldakse selliselt, et ma ei taha seda siinkohal pikemalt kirjeldama hakata – netomaksjad. Saabub hetk, mil Ungari, olles kiirema arenguga riik, ei saa kokkuvõttes enam EL-ilt raha, vaid maksab sinna sisse. See tähendab, maksab rohkem kui saab. Tšehhid on sellele positsioonile juba väga lähedal. Kui poolakad liiguvad samas tempos, nagu me juba näeme, siis jõuavad ka nemad 2030. aasta paiku samasse olukorda, samuti jõuame sinna umbes samal ajal meie.

See tähendab, et tekib uus jõudünaamika: kes maksab, tellib ka muusika. Mis muudab meie suhteid ja loob meile uue olukorra Euroopa Liidus. Teisisõnu, kallid sõbrad, 2030. aasta paiku peame olema tippvormis. Siis vajame kogu oma jõudu: diplomaatilist, majanduslikku, sõjalist ja intellektuaalset.

Ja lõpuks, võttes arvesse Zsolti [Zsolt Németh] nõuannet, loetlen ma nüüd ette tegurid, mis aitavad muuta Ungari ülemaailmses majanduslanguses lokaalseks erandiks. Esimene tegur: meil on endiselt oma piirikaitse. Teine, et meil on perekeskne ühiskond, mis tagab suure energia ja motivatsiooni. Praegu arendame me hoolega oma armee ja sõjatööstuse sektorit. Mitmekesistame oma energiaallikaid. Muide, EL ei taha mitmekesistamist. Mitmekesistamine tähendab, et te ei ole haavatav, sest teil on võimalik hankida energiat erinevatest kohtadest. EL tegeleb sanktsioonide kehtestamisega, mille eesmärk on takistada energia saamist ühest teatud kohast. Meie näeme seda asja täiesti teisiti. Meie ei taha lõpetada energia saamist Venemaalt, me tahame lihtsalt lõpetada selle saamise ainult Venemaalt.

Meie viies võimalus on kasutada tehnoloogilisi uuendusi. Kui oleme piisavalt kiired, võime tehnoloogilistest muudatustest alati võita. Näiteks elektriautod. Ungari teeb suuri investeeringuid akudesse ja oleme varsti maailma suuruselt kolmas akutootja – absoluutarvudes, mitte protsentides, suuruselt kolmas akutootja – ja maailma suuruselt viies eksportija. Seega on tegemist niššidega, kuhu saame siseneda.

Väliskapitali sissevool: see on meie kuues suur võimalus. Kapitali tuleb nii idast kui ka läänest. 2019. aastal – või võib-olla 2020. aastal – tuli meile enim investeeringuid Lõuna-Koreast, järgnes Hiina ja sel aastal taas Lõuna-Korea. Samal ajal investeerib siia ka Saksamaa: eile teatati uue Mercedese tehase ehitamisest, mis on miljardi euro suurune investeering. Oleme transiitriik ja tahame selleks ka jääda. Siinkohal pean märkima, et juhul kui maailm peaks jagunema blokkideks, taas idaks ja lääneks, ei ole meil võimalik transiitriigina jätkata. Kui tekivad võimublokid, ei ole me enam koht, kuhu tullakse kokku, me ei ole enam ida ja lääne eeliseid ühendav värav, vaid muutume ääremaaks, perifeeriaks. Siis ei saa Ungarist jõukat Ungarit, vaid tolmune eelpost, garnison, nagu kirjutab [koomiksikirjanik] Jenő Rejtő. Seetõttu peame seisma vastu selliste blokkide moodustamisele. Ainult nii saavad transiitriik ja transiidimajandus olla kasumlikud.

Meie järgmine, kaheksas võimalus tugineb poliitilisele stabiilsusele: meil [Ungari võimuparteil Fidesz] on kahekolmandikuline enamus. Kahekolmandikulise häälteenamusega valitsust ei ole võimalik kukutada, puuduvad ka koalitsioonivaidlused, sest me ei ole koalitsioonis. Võib-olla ei pöörata sellele eriti tähelepanu, aga viimastel aastatel on ka rahvusliku poole peal toimunud põlvkonnavahetus. Jätame kõrvale asjaolu, et läänes alustavadki alles minuvanused oma poliitilist karjääri. Ungaris on asjad teisiti ja mina hakkan poliitikas liikuma lõpetamise suunas. Peame tagama, et meile järgnev põlvkond jätkaks juhtimist sama rahvuslikult ja samasuguse emotsionaalse kohusetundega, nagu oleme teinud seda meie. Seetõttu oleme viinud vaikselt läbi põlvkonnavahetuse, mille sümboliks on meie vabariigi president – 44-aastane kolme lapse ema, seda erinevalt minust, või siis ka minu kõrval, kes ma peaministrina saan peagi 60-aastaseks. Meie valitsuses on neljakümnendates – mõnikord varastes neljakümnendates – aastates ministreid, kes suudavad juhtida Ungarit veel kakskümmend või kolmkümmend aastat. Muidugi pole põlvkondade vahetus kunagi lihtne, sest leidub uustulnukaid, kellel puudub austus, ja leidub neid, kes on valmis vedama vankrit. Esimestele tuleks anda võimalus lüüa kaasa tsirkuses, teised tuleb aga kaasata poliitiliste otsuste tegemisse.

Erandiks jäämise eduka strateegia üheksas võti on meie intellektuaalne ja vaimne alus. Ungaril on endiselt säilinud rahvuslik kontseptsioon, rahvustunne, kultuur ja keel, mis suudab kirjeldada terviklikult ungari maailma. Ja lõpuks, kümnes tegur, mis pakub meile eduvõimaluse, on see, mida ma nimetan ambitsiooniks. Ungaril on ambitsioonid. Ungaril on ühiskondlikud ambitsioonid ja tõepoolest ka riiklikud ambitsioonid. Ungaril on riiklikud ambitsioonid ja isegi ambitsioonid Euroopas. Oma rahvuslike ambitsioonide säilitamiseks peame seetõttu näitama meid eesootaval keerulisel perioodil üles solidaarsust. Emamaa peab püsima ühtsena ning Transilvaania ja teised ungarlastega asustatud alad Kesk-Doonau tasandikul peavad püsima ühtsena. Meie ambitsioon, kallid sõbrad, viibki meid edasi – see on meie kütus. See on arusaam, et me oleme andnud maailmale alati rohkem, kui oleme saanud ja et meilt on alati võetud rohkem, kui meile on antud. Arusaam, et oleme esitanud arveid, mis on veel tasumata, et oleme paremad, töökamad ja andekamad, kui võimaldab meie praegune positsioon ja eluviis. Ning asjaolu, et maailm on meile midagi võlgu – ja tõsiasi, et me kavatseme ja tahame seda võlga sisse nõuda, see ongi meie tugevaim ambitsioon.

Tänan kuulamast! Elagu Ungari, elagu ungarlased!

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused