Eesti Üliõpilaskondade Liidu uuringu “Sooline ja seksuaalne ahistamine kõrghariduses” autorid vastavad ERR-is avaldatud intervjuus ahistamisega seotud korduma kippuvatele küsimustele, näiteks: miks ei räägita meeste ahistamisest ja kas tegemist pole lihtsalt Läänest imporditud moevooluga.
„Ilmselgelt tuleb ka meessoost ohvreid võtta tõsiselt,“ jõuavad uuringu läbiviinud tudengid, kes räägivad intervjuus huvitavale järeldusele.
Reaktsioonid Tartu ülikooli ahistamisskandaalile näitavad, et soolise ja seksuaalse ahistamise kohta levib endiselt mitmeid müüte, mida see uuring siiski kummutrada ei suuda.
Siin mõni näide küsimustest, mille saadi ümmargused ja mittemidagiütlevad vastused.
Miks ei räägita tudengineiudest kes võrgutavad professoreid, nii et mees jätab oma naise või pere, kolib tudengineiuga kokku ja kirjutab neiule lõputöö valmis? Neiu saab akadeemilisele karjäärile hüppelaua, hiljem jätab professori maha.
Mehed ei tohi midagi teha ega öelda, kohe süüdistatakse ahistamises. Mis on meestele tänapäeval üldse lubatud ja kuidas peaks naistega käituma?
Ahistamisest räägitakse kui naistevastasest vägivallast. Aga mehi võidakse ju ka ahistada, miks sellest ei räägita?
Nendele ja teistele küsimustele vastates jõudsid uuringu läbi viinud tudengid üldjoontes järeldusele, et naistesse tuleks suhtuda kui meestega võrdväärsetesse inimestesse, ühiskondades on toimunud muutumine soorollide võrdsustumise suunas ning see, et sellest pidevalt räägitakse tuleneb asjaolust, et ahistamine pole enam tabuteema.