Uus nimeseadus on saanud tugevat kriitikat, kuid enamik sellest on ideoloogiline tülinorimine.
Eesti inimõiguste keskus juhtis näiteks siseministeeriumi tähelepanu sellele, et seaduse eesmärki tuleks täpsustada ja kustutada sellest “Eesti nimetraditsiooni hoidmine” kui ebaselge määratlus. Nimelt pöörab seadus keskuse hinnangul tähelepanu eestlaste nimetraditsiooni hoidmisele, aga seadused peaksid kehtima ühtmoodi kõigile Eesti elanikele, kirjutab ERR.
Eesti on rahvusriik ja siinkohal on tõesti seaduse sisu just eestikeelsel nimepanekul. Oleks absurdne, kui Eesti nimeseadus asuks korraldama Ivan Vassiljevits Petrovi või Muhamed Abdurahmani nimekasutust. Aga inimõiguste keskus ju esindabki multikultuursuse maailmavaadet.
Järgmisena on esiinimõiguslane asunud lihtsalt norima. “Seletuskirjas valitseb selle osas läbivalt segadus, sest kohati on eesti kirjutatud suure, kohati väikese algustähega,” ütles inimõiguste keskuse juht Kari Käsper. See on viide ametniku halvale tööle, mitte seaduseelnõu sisule.
“Lisaks toob ta välja, et eelnõu seletuskirjas on põhjendamatud väited, nagu Eestis peaks järjest enam mõtlema oma rahvusliku identiteedi kaitsmisele, sest liigume tasapisi eesti keelest ja nimetraditsioonist kaugemale. /…/ …pole väidete põhjendamiseks toodud ühtegi uuringut ega muud asjaolu, mis näitaks, et avatud maailm on oht eesti keelele ja nimetraditsioonile või et tänane olukord on võrreldav sellega, mis oli 1990-ndate alguses,” tõdes Käsper. “Isegi kui see nii on, puudub analüüs, mille kohaselt totalitaarsusele kalduv nimeregulatsioon on sobiv ja proportsionaalne meede.”
Ideoloogiline inimõiguslane eitab igasugust ohtu eesti keelele ja kultuurile, tunnistades samas “..isegi kui see nii on…” Aga analüüside ja uuringute osas näeb Käsper kindlasti, et seda teostaks mõni neist kallutatud institutsioonidest, kes annaks hinnangu, et kõik on korras.
Ja muidugi pseudoinimõiguslaste maiuspala ehk geid: “Perekonnanimede regulatsiooni tuleks inimõiguste keskuse hinnangul lisada abielu puudutavate sätete kõrvale ka reguleeritud kooselu.” Kuidas puutub nimeseadus eraldi võetuna meeste ja naistena sündinud homodesse – isegi laste adopteerimine on nende puhul marginaalne nähtus?
Käsper on oma kriitikasse pillanud ka väljendeid: “ei ole põhjendatud ega proportsionaalne”, “täiesti ebaadekvaatne põhjendus”, mis on paraku vaid hinnangud ideoloogiatöötajalt. Aga Kari enda eesnimi küll viitab vajadusele soopõhiste nimede järgi – siis teab inimõiguslase kabinetti minnes ette, kes tegu on seeliku- või püksikandjaga.
Sõna on saanud ka võrdsusvolinik Liisa Pakosta, kes üritab nimeseadust torpedeerida muistsete eesti nimede sooneutraalse käsitlemisega, kuigi need on üldjuhul ikkagi sookesksed olnud juba tollalgi ning vaid üksikud tunduvad tänasel päeval pisut kaheldavad. “…piirangud tapavad kultuuripärandit” on küll väga vaimuvaene põhjendus inimeselt, kes loob Eestis olukordi, kus multikultuursus tapab kogu eestluse – ajastute kultuuripärandit, milles kõik on lähtunud meeste ja naiste erinevusest, ei kaitsta sooneutraalsusega!
Eriti kummaline on aga Eesti Lastekaitse Liidu seisukoht: “…lastekaitsjad juhtisid tähelepanu sellele, et näiteks Islandi parlament võttis tänavu juunis vastu uue nimeseaduse, mis lubab sooneutraalseid ees- ja perekonnanimesid, et inimõigusi edendada.” Kas Eesti lastekaitsjad on hakanud oma töös lähtuma vasakliberaalsusest ja mis ajast on sootus inimõigus?
Martin Helme ütles kord sotside kohta: “Kui sotsid kiunuma hakkavad, oleme me midagi õigesti teinud!” Sama kehtib ka nimeseaduse puhul: kui ideoloogilised “õiguslased” marru on sattunud, ju siis on seadusega kõik enam-vähem korras.