Uued Uudised avaldavad katkendeid Riigikogu liikme Henn Põlluaasa järgmisel nädalal müügile saabuvast raamatust „Sotsid. Interrinde teine tulemine“. Alljärgnev on katkend peatükist „SDE vastandub rahvusriiklusele ja põhiseaduslikule korrale.“
“Põhiseaduse preambul sätestab, et Eesti riik on loodud eesti rahva kustumatu enesemääramise õigusel ning tegemist on rahvusriigiga, mille eesmärk on eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Just nimelt säilitamine, mitte muutmine ega ümberkujundamine multikulturistlikuks ühiskonnaks. Nii on see olnud kõigis meie neljas põhiseaduses, sõnastatuna peaaegu 100 aastat tagasi. See on Eesti riigi eksistentsi alus, põhjus ja imperatiiv, mille järgimine on nii riigi, valitsuse, kui iga kodaniku ja erakonna vältimatu kohus. Igasugused teistlaadi poliitilised pürgimused on käsitletavad põhiseadusevastase tegevusena.
Sellele vaatamata kuulutas SDE esimees Jevgeni Ossinovski oma 2016. aasta kõnes, et „etniline rahvusriik on ohtlik ja ebainimlik düstoopia“ ning rahvuslased ksenofoobne okse. Tegemist on viimaste aastate ühe räigeima ja vaenulikuma rünnakuga nii eesti rahva kui Eesti põhiseadusliku korra vastu. „Etniline rahvusriik“ tähendab Eesti Vabariiki, mis loodi meie esivanemate vere hinnaga. Ilma selleta eestlasi täna ei eksisteeriks, me oleksime rahvusena nõukogude repressioonide ja venestamispoliitika käigus juba ammu hävitatud, nagu on seda kümned väikerahvad Venemaal. Ossinovski järgi on Eesti etnilise rahvusriigina ohtlik, ebainimlik, ängistav, fiktiivne ja totalitaristlik ülla ja inimliku utoopia kuri vastand, nagu seda kirjeldatakse George Orwelli romaanis „1984”, kus psühholoogilise ja kujundliku veenvusega tuuakse esile düstoopilise maailma olemus. Sotsialistide arust tuleb rahvusriiklus ja rahvused kui sellised likvideerida. Varem või hiljem tähendab see ka eestlaste kui rahvuse likvideerimist.
Sotsid sammuvad täpselt Lenini jalajälgedes, kes vihkas rahvuslust kõigis tema ilmingutes. Lenini sõnul seisab „proletaarne enesemääramine“ kõrgemal „rahvuslikust enesemääramisest“. Sotsid on lihtsalt „proletariaadi“ defineerinud ümber „vähemusteks“. Siinkohal tasuks ehk meenutada ka seda, kuidas Marju Lauristin ütles Rahvarinde ühe liidrina 1988. aasta sügisel, kui Lauluväljakul kutsuti üles seadma eesmärgiks iseseisev Eesti riik, et ta tundis, kuidas Lauluväljakul sündis fašism… Just sellise „fašismi“ vastu sotsiaaldemokraadid võitlevadki.
Et sotside seisukohad õigesse konteksti seada, tuletan meelde Eesti taasiseseisvumisele teravalt vastu seisnud vene impeeriumimeelse Eesti NSV Töötajate Internatsionalistliku Koordinatsiooninõukogu ehk Interrinde või internatside, nagu neid kutsuti, avaldust 1988. aasta oktoobrist. Selles süüdistati eestlasi natsionalismis ja enda rahvusliku eripära liialdamises, nõuti venestamisprotsessi käigus sissetoodud muulastele parlamendis (toona Ülemnõukogu) eestlastega võrdset esindatust ja vetoõigust, nõuti kodakondsuse tingimusteta andmist kõigile sisserännanuile ja kakskeelsuse sisseseadmist. Selge see, et sellistele nõudmistele alistudes ei oleks Eesti Vabariiki taastatud ja oleks olnud vaid aja küsimus kui enesemääramisõiguseta eesti rahvas oleks oma eksistentsi SRÜ „sõbralikus“ haardes lõpetanud. Täna näeme, et sotside seisukohad on justkui üks–ühele internatside agendast üle võetud. Mõiste internatsionalism, on asendatud vaid uue mõistega multikultuursus, SRÜ Euroopa Föderatsiooniga jne. Eestimeelseid inimesi ja patrioote kutsuvad nad aga ühtemoodi fašistideks, kelle vastu tuleb kõik relvad revolutsioonilise otsustavusega käiku lasta.
Orientoloog Peeter Espak näeb samuti selgeid paralleele sotside ja Interrinde tegevuses ning sihtides: „Meie „vasakmõte“ ei tegele praegu mitte ülioluliste ja just vasakpoolsele mõttele traditsiooniliste ühiskonna valupunktidega – vaesuse, tõeliselt eksisteeriva diskrimineerimise või ka haridus- ning teadusprobleemide lahendamisega –, vaid on loonud nähtuse nimega Interrinne 2.0. Propageeritakse hüpoteetilist internatsionaalset kõiki endasse hõlmavat ja lõpuni tolereerivat „euroopalikku“ lobjakat, kus kõik moslemid, geid (tõsiusklik moslem peaks seksuaalselt sättumuselt erineva surmama), venelased (kellele üldse ei meeldiks siia vähemuste ritta kuulumine), naised, mustanahalised ja muud „vähemused“ ning „allasurutud ja ahistatud“ täiuslikus harmoonias koos elavad.
Kui analüüsida „vasakmõtte“ peamisi sihte ja eneseväljendusi avalikus diskussioonis, tuleb meelde ainult paar kitsast teemapüstitust: kooseluseadus ja pagulasteema eri variatsioonides – alustades islamofoobiasüüdistustest, lõpetades vajadusega tuua sisse võõrtööjõudu. Pagulasteemat serveeritakse nurga alt, nagu oleks kogu Eesti täis metsikut raevu ja vihkamist ükskõik milliste teistsuguste inimeste vastu. Meie tänavatel käivat teistsuguse nahavärviga isikute pidev mõnitamine ning paiguti olevat nende elu lausa ohus. Pimedat raevu või ükskõik millist foobiat vähemuste vastu meil aga päriselus peale paari väärastunud mõttemaailmaga indiviidi ei eksisteeri. Ometi on „vasakmõte“ võtnud need kaks ebaolulist teemat oma peamisteks sihtideks – vastanduse ja lõhe loomiseks, mida enne ei olnud. Kuna samalt mõttevoolult tuleb pidevaid sõnumeid rahvusriigi iganemisest ja „keskmise eesti maamehe“ alaväärseks (i.e. Foucault’d mittelugenud) klassiks kuulutamisest, on saanud neist kahest teemast just „riigi säilimise“ seisukohalt keskne probleem.
Vaadeldes tänast SDE interntsionalistlikku rahvusriikluse-vaenulikkust, siis on paralleeli toomine Interrindega igati kohane – Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimi võiks vabalt ollagi Interrinne vol. 2.0. Eriti kui meenutada, et kõik see, mille eest me omal ajal niivõrd meeleheitlikult iseseisvuse taastamise ajal võitlesime – eesti rahva säilimine, eestlaste peremehestaatuse ja rahvusriikluse taastamine oma kodumaal, eestlaste kustumatu enesemääramisõiguse kehtestamine ja hoidmine, eesti keele, kultuuri ja identiteedi prevaleeriva positsiooni kindlustamine Eestis ja selle säilitamine jne – on sotside arust suletuse, ksenofoobia, rassismi ja natsismi sünonüümideks kuulutatud. Kuid algne Interrinne ei oleks kindlasti nõustunud sotside vikerkaarevärvilise homoagenda pealesurumise ega Euroopat tabanud massiimmigratsiooni toetamisega, seega on sotside Interrinne 2.0 mitmes mõttes oma vaimsest eelkäijast hullemgi veel.
Isegi multikultuursuse mõiste kui selline on suudetud ära solkida. Oma algupärases tähendus peaks see ju tähendama, et on palju erinevaid kultuure, religioone ja rahvaid ning me peaksime neid kõiki hoidma ja austama. Seal hulgas enda oma. See annabki maailmale värvid ja igale kontingendile oma näo. Euroopalik kultuur, kristlus ja eestlus on aga kuulutatud ksenofoobseks igandiks ning määratud ühtesulamisele Aafrikast, Lähis-Idast, Aasiast ja slaavi riikidest saabuvate kultuurtreegeritega. See on täpselt samasugune moonutus, nagu nõukogude ajal, mil internatsionalism tähendas „vabatahtlikku“ sulandumist suure vene rahvaga ja nõukogudeliku „kultuura“ omaksvõttu. Vaid tagurlikud ja kodanlik-natsionalistlikud rahvavaenlased ei mõistnud selle ideoloogia progressiivsust.
„Olukorda, kus kirume ise oma rahvust, häbeneme eestlust ja peame eesti keeles laulmist natsionalismiks, oleme me jõudnud vasakliberalistide sihikindla tegevuse tõttu. Eks nad ole nüüd saanud käia Euroopas õpetust saama ja tulevad tugevamana sealt tagasi ja siin pole seni sellist isamaalist jõudu vastukaaluks olnud. IRL-i selleks pidada ei saa, eriti peale ResPublicaga liitumist ja muutumist poliittehnoloogide jõuguks. Kohe kui tasakaal ühiskonnas paigast ära läheb, kasutab keegi seda ära ja hakkab avalikku ruumi oma agendaga täitma“, märkis muusik ja pedagoog Jaan Sööt.
Suureks võiduks enda jaoks peavad sotsid europarlamendis mitte millegagi silma paistnud ja seal padupunasesse roheliste fraktsiooni kuuluva Indrek Tarandi kandideerimist SDE nimekirjas 2019. aasta riigikogu valimistel. Aastaid ennast eksitavalt ideoloogiavaba protestikandidaadina esitlenud Tarand on jõudnud läbi kunagise Keskerakonna presidendikandidaadiks olemise sinna, kuhu ta on tegelikult algusest peale kuulunud – endistest nomenklatuurikommunistidest kubisevasse rahvusriiklusele kadu kuulutavasse neomarksistlikusse vasakparteisse. Olgu mainitud, et Tarandi fraktsioonikaaslaseks europarlamendis on kurikuulus Läti Vene Liidu esindaja Tatjana Ždanoka, kelle kremlimeelsed seisukohad ja fanaatiline sõda Balti riikide vastu on üldtuntud.
Kremlimeelsed seisukohad ja fanaatiline võitlus Balti riikide vastu on ristatavad ja käsitletavad riigireetmisena. Väidetavalt olevat Jevgeni Ossinovski teinud Indrek Tarandile intellektuaalselt ahvatleva ettepaneku. Milles ahvatleva ettepaneku sisu seisneb, ei täpsustanud kumbki, kuid Tarand sõnul seob teda sotsidega euroopameelsus ja ühine arusaam sellest, mis on Eestile järgmistel valimistel kaalul. „Mis on minu jaoks aga eriti tähtis: oleme täiesti ühel meelel selles, et Euroopa on meie kodu ning kõigile, kes tahavad meie kodu kahjustada, tuleb julgelt vastu seista, “ teatas ta. Millisena ta seda kodu näeb ja kes on need, kellele tuleb vastu seista, näeme allpool.
Märgiline on aga, et oma sotsikarjääri alustas Tarand valetamisega. Ta kinnitas nimelt ajakirjandusele, et tema kaasamise vastu on riigikogu valimiste kontekstis tundnud huvi kõik suuremad erakonnad. Vaid Iseseisvuspartei ei olevat temaga ühendust võtnud. Tegelikult ei vasta see tõele. Tarand püüdis ennast ise innukalt Riigikogus esindatud erakondadele maha müüa, kuid soovijaid nappis. Kuna tema arusaamad ja seisukohad on täiesti vastuvõtmatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna omadele, siis ei võtnud EKRE piltlikult öeldes lihtsalt toru. Martin Helme avaldas ajakirjanduses veel imestustki, et kas leidub tõesti mõni erakond, kes Tarandi vastu huvi tunneks, sest tema parim enne on möödas. „Me ei ole Tarandist kopika eest huvitatud. Ta on globalist ja skandalist, lisaks laisk ja viinalembene“, põhjendas ta. SDE oli ainus, kes temast peale Vabaerakonna veel hoolis. Terava ninaga konjunkturistina valis Tarand SDE, kellel oli veidi rohkem lootust püsinma jääda kui Vabaerakonnal.
Tarandi äärmuslikud ja bolševistlikud vaated pole kellelegi saladuseks, seda enam, et ta on ähvardanud rahvuslasi avalikult nii põlema panna kui kuklalaskudega maha tappa. Ühes 2016. aasta FB postituses lubas ta korraldada massimõrva: „Kui vaid pyssi kätte saaks, laseks kõikidele kodanlikele natsionalistidele kuklasse augu“, lubas ta. On iseloomulik, et ei peavoolumeedia ega kõiksugu sallivuslased ja õiguslased ei pööranud sellisele eriti jõhkrale ja räigele avaldusele vähimatki tähelepanu. Eesti patrioote ehk rahvuslasi, keda nad tituleerivad nii natsionalistideks kui natsideks, ongi vist nende meelest õige kuklalaskudega vaigistada.
Juba ammu vasakideoloogiat kandnud Indrek Tarand on liitunud Spinelli grupiga, vihaste euroglobalistidega, kelle eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua rahvusriikideta Euroföderatsioon. Tema allkiri Spinelli grupi Euroopa Manifesti all koos Merkeli, Junckeri, Verhofstadti ja paljude teiste globalistiga, näitab hästi, mis ideoloogiat ta esindab ja millisena ta Eesti tulevikku visandab. Tarandi poolt allkirjastatud manifest lõppeb järgmiste sõnadega “Rahvuslikud lahendused on mineviku lahendused. Meie eesmärk on föderaalne ja rahvuste järgne Euroopa…” Seega, valides Tarandi või ükstapuha millise teise sotsi, saad neomarksistliku ja internatsionalistlikku Euroföderatsiooni, mitte aga eestlaste rahvuslike huvide, meie identiteedi ja suveräänsuse eest seisva Eesti või rahvusriikide Euroopa Liidu.
Spinelli grupi algatajateks olid ALDE – Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse ning vasakpoolsete Roheliste ja Euroopa Vabaliidu poliitikud. ALDE-sse kuuluvad aga Eestist nii Reformi- kui Keskerakond ning Rohelistesse Indrek Tarand. Peale viimase ei ole Eesti saadikud teadaolevalt Manifesti allkirjastanud, kuid toetuse puudumises sellele enamikku neist süüdistada ei saa. Spinelli grupi eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua postrahvuslik Euroföderatsioon. Selleks kasutatakse föderaalset Euroopat toetavate kodanike, mõttekodade, MTÜ-de, akadeemikute, kirjanike ja poliitikute võrgustikku ning Euroopa Liidu ja liikmesriikide raha, võimustruktuure ja jõudu.
Mida siis kujutab endast sotsidele meelepärane rahvusriikide järgne Euroopa? Seda on võimalik lugeda sellesama, koos Tarandiga, Spinelli grupi manifestile allkirja andnud Guy Verhofstadti ja Daniel Cohn-Benditi kirjutatud “Euroopa manifestist”. Selle bolševistlikus stiilis revolutsioonilise üleskutse tõlkis eesti keelde ja kirjastas Eesti Maailmavaate Sihtasutus. Kõnealuse MTÜ lõid Andres (SDE), Kaarel ja Indrek Tarand (SDE kandidaat) 2012. aastal. Indrek Tarandi sõnul moodustasid nad sihtasutuse selleks, et ulatada abikäsi kinnijooksnud mõttemootoriga riigikogu suurerakondadele. “Euroopa manifesti” peetakse üheks Euroopa föderaliseerimise (rahvusriikluse hävitamise ja nende suveräänsuse EL-i keskvõimu poolt ülevõtmise) projekti tüvitekstiks. Dokument on mahukas, kuid vaatame lühidalt millist mõtte- ja tegevussuunda perekond Tarandid riigikogu erakondadele soovitavad ja millist tulevikku nad Eesti sarnastele rahvusriikidele ootavad.
Euroopa manifest, mis algab sõnadega, „Parim kaitse on rünnak!“, kuulutab: „Eales varem pole Euroopa projekt olnud sellise surve all. Ealeski varem pole avalikult küsitud, kas Euroopa integratsiooniga on üldse mõtet jätkata. Ealeski varem pole inimesed nii massiliselt olnud Euroopa kontinendi ühendamise vastu. Ealeski varem pole olnud nii vähe poliitilisi liidreid, kes täielikult toetaks Euroopa projekti, kel oleks resoluutne Euroopa-visioon ja kes oleks kindlalt pühendunud oma riigi ning rahva tulevikule Euroopas. Nad on nurka surutud eurokriisi ja Euroopa vanima vastase – rahvusriigi – poolt ja paremal juhul kaitsevad üksnes status quo säilitamist…
Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa. Ehk teisisõnu – rahvusriikide soovimatuse vastu loovutada rohkem suveräänsust ja võimu ühendatud ning föderaalsele Euroopale…
Me vajame tõelist revolutsiooni. Tõelise Liidu rajamist, millel oleksid rahvusülesed institutsioonid. Ühenduse asutused, millel on võimu määratleda majandus-, eelarve-, ja maksupoliitika kogu eurotsooni jaoks. Asutusi, millel on vahendeid, et tõepoolest sundida kõiki reegleid täitma. Ilma liikmesriikideta, kes kaikaid kodarasse loobiksid. Konkreetsemalt öeldes peame muutma Euroopa Komisjoni nii kiiresti kui võimalik Euroopa valitsuseks. Ministritega, keda me täna nimetame volinikeks…
Pihustage Euroopa-vastaste valelik retoorika! Eilsed vaenlased on vaenlased ka täna: natsionalism (rahvuslus), konservatiivsus ja populism. Natsionalistid tahavad, et iga rahvas elaks oma riigis. See oleks õudusunenägu…