Vägivald möllab neis USA linnades, kus võimul on demokraatidest naised

Huvitav omapära on see, et nendes USA linnades, kus möllab vägivald ja mis on üldjuhul demokraatide kontrolli all, on linnapeaks või politseiülemaks naine, sageli ka mustanahaline.

Naisi halvustamata tekib kohe küsimus, et kas nad pole karmides olukordades liiga pehmed, minnes kaasa mitte seadustest kinnipidamise, vaid hoopis “õnnetutega”, kes nende toetust kohe ära kasutavad?

On ju näiteks Ameerika kommunistid öelnud, et toetavad Bidenit (kes on küll mehe moodi), sest temaga annab manipuleerida. Naised aga on meestest kaastundlikuma ja pehmema südamega, ja lasevad ennast sõnadest mõjutada – tagajärjeks on kaos.

Mõned naised võtavad asju siiski mõistusega. Nii otsustas Seattle’i politseijaoskonna juht Carmen Best ametist lahkuda pärast seda, kui linnavolikogu hääletas jaoskonna eelarve ning politseinike arvu vähendamise poolt.

Best, kes oli Seattle’i esimene mustanahaline politseijuht, lahkub pärast mitu kuud kestnud segadust, mis muutis linna üleriigiliste politseivägivalla ja rassilise ebaõigluse vastaste protestide keskpunktiks, kirjutab ERR Washington Posti vahendades.

Tegelikult muutusid protestid hoopiski vägivallaks, mis päädis separatistliku autonoomia väljakuulutamisega – tegu on ehtsaima põhiseadusliku korra rikkumisega, mida linnavõim toetas. Anarhistlik autonoomia likvideeriti pärast seda, kui ta liiga kuritegelikuks muutus ja mõrvad igapäevaseks said.

Seattle’is demokraadist naislinnapea Jenny Durkan, kes toetab korralagedust, kuid oli siiski vastu volikogu otsusele politsei rahastust kärpida, ütles, et Besti otsus valmistas pettumuse. Siiani on ametist lahkunud näiteks Louisville’i, Portlandi, Nashville’i ja Atlanta politseijuhid. Erinevalt Bestist olid paljud neist linnapea või volikogu poolt lahkuma sunnitud.

Märatsemiste keskuseks olevas Chicagos on linnapeaks samuti mustanahaline naine Lori Lightfoot. Rahutuste lähtekohaks olnud Minneapolise linnapea Jacob Frey aga keeldus toetamast politsei laialisaatmist, mida nõudsid protestijad.

Naised linnapeade ja politseiülematena võivad olla asjalikud rahulikes olukordades, kuid mitte kriisides. Nüüd määras demokraatide presidendikandidaat Joe Biden oma asepresidendiks Kamala Harrise ja võib vaid kaasa tunda USA-le, kui ta saab pärast Hillary Clintonit endale uue fuuria riigi etteotsa.

Eks Eestilgi ole kurvad kogemused naispresidendi ja läbi lammutustöö peaministriks pürgiva naispoliitiku kaudu, rääkimata kunagisest siseministrist, kes võttis ise osa provokatsioonist Toompeal.

Naised pole poliitilise võimu juures meestest ei paremad ega halvemad, ja seetõttu on maailmas levinud arvamus, et nad toovad endaga kaasa poliitiliste heitluste raugemise, lihtsalt pöidlast imetud – loevad kompetentsed inimesed, mitte “triibulised nimekirjad”.