Aarne Mäe: praegu toimub uus rahvuslik ärkamislaine

trummid

Tunnustatud ajakirjanik ja ajalehe Virumaa Teataja kauane peatoimetaja Aarne Mäe otsustas läinud aasta lõpus liituda rahvuskonservatiividega ja anda oma panus selle heaks, et Eesti riik ja rahvas püsima jääks.

Ajakirjanikuna on Aarne näinud elu ja inimesi iga kandi pealt, puutunud kokku kogu ühiskonna läbilõikega, sealhulgas paljude poliitikutega – peaministrite, presidentide ja muu maailma tähtsate tegelasteni välja, on näinud nende toimetamist, kirjutanud neist lugusid ja näinud sedagi, mis avalikkuse eest tavaliselt varju jääb.

Kuni ta oli sõltumatu, sai ta kõigi osapooltega hästi läbi. See tähendab ju ka seda, et ta ise ei saanud otseselt midagi mõjutada. Sõltumatu ajakirjaniku töö ongi selline – saab küll nautida mängu ilu, olla arvamusliidri rollis, kuid nii mõjutamise kui ka poliitilise vastutuse mõttes ollakse siiski kõrvalseisja.

Ajakirjandus on muutnud põhjuseta urgitsemiseks

Ühel hetkel jäi sellest aga väheseks. Kuidagi ei pääsenud tõdemusest, et ajakirjandus on muutunud tigedaks ning ühtlasi muutnud tedagi küüniliseks ja sarkastiliseks. Aarne tajus üha enam, et ta ei taha pidevalt käia ringi sõgeda pilguga ning otsida igast võimalikust ja võimatust kohast uudist. See oli muutunud urgitsemiseks ja kritiseerimiseks, sageli põhjuseta liigategemiseks.
Veerand sajandit vastutust ja stressi selleks, et lugejatel oleks huvitav ja ajakirjandus täidaks oma ülesannet kiire ning objektiivse info vahendajana, on iseenesest palju nõudev, kuid talutav. Ent kui surve igast suunast – lugejatelt, allikatelt, alluvatelt ja ülemustelt – muudkui suureneb, tuleb mingil hetkel mõelda ka endale. Ükskõik kui palju ajakirjanikutöö ka meeldiks.

See muinasjutt oli liiga ilus, et igavesti kesta; isegi muinasjuttu on pandud sisse intriigi ja kurjust selleks, et headus paremini välja paistaks, muidu muutub jutt liiga lamedaks ja läilaks.

„Vaadates praegust ajakirjandust, tuleb kananahk ihule. Nii palju on rumalust, pealiskaudsust, mõttelaiskust… Kui põnev, terav ja intelligentne oli ajakirjandus 1990-ndatel aastatel, kogu aeg käis rock’n’roll, toimus midagi, ajakirjanikud kirjutasid ägedaid lugusid,“ räägib Aarne. „Praegu on kõik nii ümar, sordiini all, keegi ei julge enda arvamust välja öelda, ajakirjanikel endil on kaelas laenud ja liisingud ning kardetakse oma kohta kaotada, valitseb selline tobe poliitkorrektsus. See kõik ohustab tugevalt sõna- ja mõttevabadust.“

Laulva revolutsiooni ajal paljudest olulistest ettevõtmistest osa võtnud Aarne Mäe osutab, et suur hulk ajakirjanikke on nii noored, et nad ei teagi, milline oli meie ärkamisaeg kaheksakümnendate lõpus… Nad on hiljem sündinud.

„Jah, kunagi nimetati uut põlvkonda lapsajakirjanikeks, nüüd on lihtsalt lumehelbekesed, pehmod… aga vanu häid tegijaid ei hoita enam, sest neil on selgroogu. Ja nad lüüakse selle eest külmavereliselt minema või ei talu nad ise enam sellist olukorda,“ lisab ta

Kogenud peatoimetajana nendib Aarne, et ajakirjandus on tugevalt kaldu. Ta toob näiteid selle kohta, mis praegu toimub nn peavoolumeedias EKRE vastu. „Valimiseelne antikampaania on muutunud lausa hüsteeriliseks, see on nagu nakkus neil. Aga keegi ei saa aru, et sellega teeb ajakirjandus ennast naerualuseks ning kasvatab tahtmatult pekstava populaarsust.“

Ja kui keegi midagi peavoolule vastu arvab või ütleb, saab ta kohe külge sildi – see on vihakõne, rahva lõhestamine, nats, rassist, šovinist ja kõik need muud lemmikväljendid.

Nii tuligi ühel hetkel võtta sõnasabast president Kersti Kaljulaiu poolt Kadrioru roosiaias peetud kõnes öeldul, kus president kutsus kõiki lööma kaasa Eesti poliitikas; eriti loomeinimesi, sest „… demokraatlik protsess on sama piinarikas kui loominguline protsess”.

Aarnet – nagu enamikku loomeinimesi – tegi selline võhiklikkus pisut nõutuks, sest enamasti ei valmista loomine talle mingeid erilisi piinu…

Kui poliitikas aktiivsemalt osaleda, mitte olla ainult vaatleja ja vahendaja, tuleb paratamatult valida pool.

Pakkumisi tuli mitmelt poolt, kuid lõppjäreldus oli ikkagi üks – EKRE. „Ühelt poolt vaadates on praegu põnevad ajad, kuid teiselt poolt on see taas meie rahva saatust otsustav murranguline periood. Ühiskonnas on tekkinud teine ärkamine ja siin ei saa kõrvaltvaatajaks jääda.“

Aarne kolumnid on olnud üsna rahvusmeelsed ning peatoimetajana jälgis ta, et erinevad arvamused saaksid leheveergudel võrdselt sõna.

Kodu on suurem kui maailm kokku

Palju ilmas ringi reisinud Aarne mainib, et selgusehetked löövad välja eemal olles – jah, kaugelt näeb Eesti elu selgemalt.

Aarne: „Mul on kodus kamina kohal aerofoto Rakverest. Sellele mahuvad ära kõik mulle olulised kohad – kodu, kus ma elan, kool, kus ma õppisin, töökoht, kus ma töötasin, pood, kust saan oma igapäevase leiva, kirik, kust leian usku, lootust ja armastust, park, kus poeg esimesed rattameetrid tegi, sõbra maja, kus aeg-ajalt maailma parandame… Seal kõrval on gloobus, kus peal tuttavad maad ja linnad, mida reisidel külastatud – Island ja Tai, Moskva ja Pariis, Araabia kõrb ja Himaalaja mäed. Ja see gloobus on tegelikult palju väiksem, kui see aerofoto kodulinnast…”

Aarne sai esimese poliitilise karastustule kohe uue aasta alguses, kui sotsiaaldemokraatliku taustaga ajakirjanik Toomas Sildam kutsus teda kui uustulnukat ERR-i intervjuud andma.

„Sisuliselt kujunes see ülekuulamiseks, kus ma pidin aastate jooksul EKRE-ga seotud ütlemisi kommenteerima, justkui ma oleksin elukutseline semiootik, politoloog, psühholoog ja filosoof kokku. Puudus veel ainult näkku suunatud prožektor.“ See näitas ilmekalt ära, kuidas EKRE on pinnuks silmas mitte ainult valitsevatele ja konkureerivatele erakondadele, vaid sageli ka nende peost söövale meediale.

„Aga ei pea nii olema, et inimestele valetatakse ja neist ei hoolita!“ Siin tahab Aarne olla valgustajaks, rääkida ausalt ära, kuidas kõik päriselt on ja hoida Eestimaad sellisena, nagu see oli meie unistustes 30 aastat tagasi, mil saime taas iseseisvaks.
Ta ei häbene olla eestlane ja eelkõige inimene. Iseseisvus ei ole iseenesestmõistetav ja et see paremini selge oleks, tuleks seda käredamalt välja öelda ning mitte alistuda neile, kes meie püüdlusi naeruvääristavad.

INFOKAST

* Aarne Mäe on sündinud 13. detsembril 1967. aastal Rakveres, lõpetanud seal kooli, elanud nooruses paar aastat Tallinnas ja seejärel suurema osa elust kodukandis, olles esmalt kodukoha, aga ennekõike Eesti patrioot.

* Ajakirjanikuna töötas ajalehes Virumaa Teataja peaaegu 25 aastat, sellest viimased 13,5 aastat peatoimetajana, kuni mullu sügisel tema teed kodulehega lahku läksid.

* Kirjutamine on alati meeldinud, luuletusi ilmus omal ajal Pikris ja Nooruses („Esimene trükiproov”, näiteks), ilmunud on üks luulekogu ja üks satiiriraamat Rakvere võimulugudest.

Kommentaarid