Helle-Moonika Helme – pisikesest piigast poliitiliseks amatsooniks

Helle-Monika Helme, EKRE

„Naised on saavutanud 20. sajandil endale väga suured õigused ja vabadused. Teisalt näen, kuidas õiguste sildi all on hakatud naisi teistmoodi orjastama,“ ütleb Helle-Moonika Helme, Tallinna volikogu EKRE fraktsiooni liige.

Kus oled sündinud? Kes kuulusid Sinu perre?

Sündisin Missos, mu vanemateks olid kunstiõpetajast isa ning õpetajast-internaadikasvatajast ema. Õdesid – vendi mul kahjuks pole.

Minu elust on läbi jooksnud poliitika, muusika, kirjandus ja kunst just tänu isale. Tahtsin tema jälgedes kunstigi õppida. Isalt olen pärinud ka võitlejageenid. Tema seisis omal ajal Misso keskkooli säilimise eest  ning kulutas repressioone pelgamata selleks ka ministeeriumide uksi.

Minu vanaisast, tema annetest – vanaisa talus oli kogu küla ainus koduorel – ja teistest esiisadest rääkides mainis isa, et keegi neist oli olnud isegi Peterburis koduõpetaja. Mu neiupõlvenimi oli Rauba, mis on Eestis harv, seevastu Poola on sellenimelisi täis. See perekonnanimi on jälg Poola ülemvõimust Lõuna-Eestis.

Isa võttis mind kaasa Leningradi kahenädalasele kultuurireisile, kui olin 5-aastane. Mäletan sellest Ermitaaži, suuri maju ning müstilisi sisehoove. Hiljem sõitsime ema – isa ja koos teiste Misso õpetajatega Volgogradi ja Kaukaasiasse. Mäletan siiani steppides telkimist, suslikute vilinat ja suurt Volga jõge, Batumit, Suhhumit, Jaltat, Krimmi…

Isa viitsis minuga tegeleda lõpmatult. Enne magama jäämist toimus meil tihtipeale „õhtuülikool“ – mina küsisin, isa vastas. Rääkisime maailma asjadest. Küllap on isalt pärit see, et hindan enda kõrval tarku mehi, kes on vaimselt intrigeerivad, kellelt õppida ning kes suhtuvad naisesse kui endaga võrdsesse.

Kas oskasid seda toona hinnata?

Ma ei olnud teistsugust suhtumist näinudki. See oli nii loomulik. Pahedegi vastu vaktsineeris isa mind „kavalalt”, tuues lihtsaid näiteid elust, õpetades säilitama kriitilist meelt. Isa ehitas meie majja sisse palju riiuleid, kappe. Need olid täis põnevaid asju, fotosid jm, ning seetõttu ei olnud mul üksinda kunagi igav.

Sügaval kapi põhjas oli meil ka raamat „Eesti Rahva Kannatuste Aasta,“ mida sai salaja loetud. Raamatud olid üldse mu lapsepõlve parimad sõbrad. Misso raamatukogu oli mul läbi loetud ja Tartusse kolides alustasin Tartu Keskraamatukoguga.  Keskkoolis mõjutasid mind sügavalt Hesse „Klaaspärlimäng“ ning Bulgakovi „Meister ja Margarita.“ Suhteliselt varakult lugesin ka Piibli otsast lõpuni läbi ning olulisemad kirjakohad on mulle elus kogu aeg teetähisteks.

Mängisin sageli üksi meie sopilises ja metsikus aias. Mu lapsepõlv oli kirjeldamatult õnnelik ja probleemivaba ning sain palju olla oma mõtetega. Mängisin üksi teinekord ka sõda. Tol ajal tuli ju palju sõjafilme igalt poolt. Mul oli isegi oma relvakollektsioon – püstolid ja nende seas üks trumliga helesinisest plastikust nagaan, mu lemmik. Vanemaid see murelikuks ei teinud, tänapäeval aga võiks keegi mulle öelda, et „kuule, äkki tahad hoopis poiss olla?“ No ei, kaugel sellest! Aga sõjakas loomus lööb mul teinekord välja küll, eriti, kui näen ebaõiglust.

Koolis käisin sealsamas, 300 m kodust eemal. Kooliteed kõndides sündisid esimesed luuletekstid: „Õues on tunda juba kevadelõhnu ja kusagil kraaksatab kolm korda vares. Seisan puu all ja paitan käega tema mustvaid  kooremõhnu, mis tilguvad veest, nagu puu oleks mures.“ Ühel päeval teatas meie eesti keele õpetaja, et meile tuleb külla poetess Lehte Hainsalu ja saime kõik ülesandeks kirjutada luuletus. Vormistasin oma teksti siis ära. Tähtsal päeval lugesime need kooli saalis külalisele ette. Eriti meeldis Hainsalule üks – minu oma. Õpetajatel, kes ei olnud mulle üldse tähelepanu pööranud, vajusid suud lahti. Edaspidi suhtuti minu kirjatöödesse teisiti. 8. klassi lõpul tekkis küsimus, kus jätkata kooliteed. Keskkooli Missos mu isa püüdlustest hoolimata ju ikka ei taastatud. Eesti keele õpetaja soovitas Tartu 8. Keskkooli, kus oli kirjandusklass ning kus õpetajaks oli legendaarne Vello Saage. Tema käe all sain kolm aastat tugevat kirjanduslikku ja keelelist trenni. Ta õpetas hindama head, grammatiliselt õiget loomingulist teksti.

Algul elasin Tartus üürikorteris ühe tädikese juures läbikäidavas toas. Seal oli õppimisele keskenduda raske. Lõpuks märkas klassijuhataja Helle Randalu, et olen liimist lahti ja rääkis mu isaga sellest olukorrast. Tal oli Tähtveres eestiaegne maja, kuhu kutsus mind elama. Köögi kõrval oli teenijatuba, kuhu kolisin poolteiseks aastaks. Selles majas oli suurepärane raamatukogu, millele oli algus pandud enne sõda. Täiuslik väikekodanlik kabinet maast laeni raamaturiiulitega! Lugesin läbi kõik seal leiduvad Shakespeare ja paljude teiste autorite teosed. Sellal hakkasin ka tegelema rohkem muusikaga. Laulsin ansamblis, esinesime kõikvõimalikel üritustel ja ansamblilaulukonkurssidel. Olime väga popid. Viimasel keskkooli aastal tegime ka estraadibändi.

Pärast kooli proovisin pääseda ERKI-sse. Boheemlus tõmbas mind. Kujutasin end tulevikus oma ateljees, mille juurde kuluvad linaseemneõli lõhn, värvised käed, plekiline ürp. Sest samamoodi, nagu lugenud, olin ma lapsest saati ka joonistanud. Maalisin kogu keskkooli aja ja valmistusin selleks. Kunstiinstituuti ma ei pääsenud, ning läksin aastaks tööle Tartu Remondi – ja Ehitusvalitsusse. Kusagil pidi tol ajal ju töötama! Objekt, koolimaja, oli Annelinnas ja mina olin seal soojakus sekretäriks, kes vastas telefonile.

Õppisin ka ehitusprojektide tingmärke lugema ja täitma selliseid ülesandeid nagu – „joonista mulle kolmandalt korruselt see faas.“ Paljundusmasinaid ju tollal polnud…See läks mul igati kenasti ja äsja TPI-st tulnud noor Olari Taal oli TREV 2-s mu ülemus. Minu kunsti- ja muusikahuvi kuuldes üritas mind maa peale tagasi tõmmata. Ütles – suuname TPI-sse, anname stipendiumi ja tuled Tartusse tagasi, saad korteri – kogu toonane unelmatepakett laoti ette. Mõtlesin tõsiselt selle ettepaneku üle, aga siiski kujunes kõik teisiti.

Koolivennad ja bändikaaslased käisid nädalavahetustel Tallinnas Otsa-kooli ettevalmistuskursustel. Poole aasta pealt kutsusid poisid mind kaasa. Ükskord läksingi. Seisin  nõutult kooli fuajees, poisid olid kadunud oma klassidesse, nemad ju teadsid, kuhu minna. Tuleb Uno Loop: „Kas ma saan Teid kuidagi aidata?“ „Tahaks laulmist õppida.” „Kas estraadi või klassikalist?“  Nüüd oli väike mõttekoht, aga nagu öeldakse – väikesed asjad määravad teinekord saatuse. Otsustasin sealsamas klassikalise laulu kasuks, sest estraadist ma omaarust midagi teadsin, aga klassikalisest mitte midagi. Õppima peab ju asju, mida sa ei tea!

Seepeale viis maestro Loop mind ühte klassi, kus klaveri taga istus üks vanahärra, Harald Noodla, kellest peale sisseastumiseksamite edukat sooritamist saigi minu esimene lauluõpetaja. Puutusin nüüd kokku solfedžoga ja siin on see koht, mida olen vanematele ette heitnud – nad ei pannud mind muusikakooli, kuigi ma lapsena seda väga tahtsin. Nüüdseks olen küll lõpetanud konservatooriumi, ka magistrantuuri, ent mul tuli teha meeletu töö selles osas, mis jäi lapsena omandamata.

Sinule on oluline kristlik maailmavaade. Kuidas see Sinus kujunes?

Usu juurde tulemisel on erinevaid teid. Minu vanemad usust ei rääkinud, mis on ka mõistetav, sest nõukogude pedagoog pidi olema nii usukauge, kui vähegi võimalik. Missos oli (ja on ka praegu ) palvemaja, mille akende taga ma käisin uudistamas, ent lapsena ei tahtnud ma end samastada nende vanade tädikestega, kes seal käisid. Kord lubas koristaja mind sisse ja palvemajas ringi vaadates – seal oli altar, Kristus okaskrooniga – tabas mind kummaline tunne, mida ma selgitada ei oska.

Täiesti skisofreeniline olukord – miski tõmbas hirmsasti ligi,  aga ma ei olnud ju ometi selline mutike! Ja ikkagi on mind lapsest saadik köitnud Kristuse lugu ja kõik need kihistused. Tasapisi olen kasvanud usu sisse. Selle eetikasse ja moraali. Arvan ka, et inimesel peab olema kogemuslik suhe Jumalaga. Ja mina olen elus saanud palju vastuseid oma palvetele. Olen selle eest tänulik.

Mind ristiti ja leeritati 30. märtsil 1986. aastal, väikeses Kõpu kirikus Viljandimaal. See toimus salaja, sest see oli sügav nõukogude aeg ning minuga koos oli veel õpilasi Otsa-koolist, Kunstiinstituudist, sekka ka paar täna tuntud ajaloolast.

Kuuldavasti on sind seepärast ka taga kiusatud?

Jaa, see oli Otsa-kooli lõpuaastail, kui meile kohustusliku ainena viidi sisse teaduslik ateism.  Ühel päeval kutsus ateismi õpetaja mind pärast tundi vestlusele. Tema oli näinud mind Pühavaimu kirikus laulmas. Tol ajal ju käidi teatud organite poolt teenistustel usklikke kokku lugemas. No muidugi nägi ta mind, sest laulsin tookord üsna tuntud kollektiivis, nimega „Oikumene“ ning me teenisime regulaarselt jumalateenistustel kaasa. „Kas Teie olete usklik?“ küsis ta. Ma ei hakanud salgama. „Kas päriselt või ainult kunsti pärast?“ „Ikka päriselt,“ vastasin. „Kas Piiblit olete lugenud?“ „Olen.“ „Kuidas suhtute siis sellesse, et Piiblis alandatakse naist – ta on räpane olend jne.“ Eks ta üritas mind provotseerida. Esitas igasuguseid kiuslikke küsimusi. Igatahes oli selge, et ma olen paljastatud ja pahandused ei lase end oodata.

Veidi läks aega mööda ja mu klaveriõpetaja, kooli partorg, pani tunni alguses klaverikaane kinni: „Nüüd räägime. Teie peale on tulnud kaebus. Kas tõesti olete usklik? Teid ähvardab koolist väljaheitmine.“  Vestlesime tookord pikalt. Ta oli arusaaja tore naine ja ohkas lõpuks sügavalt: „Ma katsun teie eest kosta – ja kui te tõesti teisiti ei saa, siis laulge vähemalt tagumises reas.“ Pidime „Oikumenega” just pärast seda Jaani kirikus esinema. Seisin kooli fuajees ja mõtlesin, mida teha. Otsustasin, et lasen end Loojal kanda ning loomulikult läksin laulma. Õnneks oli perestroika aeg juba õhus ja minu personaalküsimus kaotas oma aktuaalsuse. Nii et koolist välja mind ei visatud.

Praegu mõtlen ka, et täitsa hirmutav, millega võib lõppeda see retoorika, see ideoloogiline vastasseis, mis meil praegu ühiskonnas on. Millega lõpeb Euroopas toimuv? On tunne, et olen oma vaadete pärast sarnast survet juba kogenud – kas tulevad käerauad või vabadus. Aga muutuste tuuled on õhus ja asjad peavad hakkama muutuma.

Keskkooli ajal elasin läbi sama. Meil oli tüdrukute klass, kuid sellest hoolimata pidime keskkooli viimasel aastal läbima sõjalise ettevalmistuse. Meile tuli uus õpetaja, värskelt Tartu Ülikooli lõpetanud noormees. Ta võttis oma ainet väga tõsiselt, andis tunde püüdlikus puuvene keeles, nõudis meilt detailseid kontrolltöid – kuidas peavad sõdurid autokastis istuma jne, jne. Loomulikult kõik vene keeles, seejuures ei mingit mahakirjutamist, kontroll oli viimase peal, enne tundi toimusid koridoris rivistused ja talle tuli kõigil kulpi visata… See oli ikka väga jabur.

Hakkasin klassikaaslastega korraldama allumatuseaktsioone. Ühes tunnis läks konflikt nii suureks, et istusin laual ja laulsin „Metsavendi.“ Aastal 1984! Tänu isalt saadud geenidele, ei huvita mind ühest hetkest alates muu kui tõde. Üks minu karjäärile orienteeritud sõbranna sosistas mulle: „Mida sa teed! Sa ei pääse nüüd iialgi ülikooli!“ Õpetaja läkski kooli direktori juurde ja nõudis minu pärast õppenõukogu kokkukutsumist, et arutada minu vääritut käitumist. Olin aga õpetajate juures heas kirjas, sest ma ju tegin seinalehti. Sain võimaluse esineda kaitsekõnega, milles ma ütlesin, et poistele on see õpetus enne sõjaväge vajalik, mitte aga tüdrukutele. Et meil on kirjandusklass ning selle asemel, et meid sõjalisega väänata, lasku meil valmistuda kooli lõpueksamiteks. Pääsesin kerge noomitusega. Kevadel nõudis ta mulle lõputunnistusele käitumishindeks rahuldavat, millega oleks kõrgkooli pääsemine olnud problemaatiline. Kuid kuna ta oli ise suure õppenõukogu ajal kusagil mägedes ekspeditsioonil, panid teised õpetajad mulle ikkagi „hea”, mis nörritas teda südamepõhjani. Tema eesmärk muidugi oli mu elu ja saatus ära rikkuda, kuid jällegi – ei õnnestunud.

Kuhu on Sinu arvates jõudnud välja naisõiguslus?

Naised on 20. sajandil saavutanud väga suured õigused ja vabadused. Mis on suurepärane. Teisalt ma näen, kuidas naisi hakatakse õiguste sildi all teistmoodi orjastama. On palju naisi, kes sooviksid pühenduda kodule ja lastele, kuid tööelust kõrvale jäädes riskivad sellega, et jäävad ilma haigekassakaardist, pensionist…

Mu üks lubadus on see, et üleskasvatatud laste eest peab riik määrama tuntava pensioniosa. Samuti ei kõlba kuhugi, et madalapalgalistel läheb mitu aastat ühe pensioniaasta väljateenimiseks. Kuid naised teevad sageli töid, mille palgatase ei ole kõrge. Mina ka näiteks ei saa pensioni, kuna olin 13 aastat omastehooldaja. Sestap mõistan, milline vastutus lasub tegelikult seadusandjal. Pensioniiga lükatakse edasi, sest elame kauem. Tõsi. Aga kas keegi tahab üle kuuekümneaastast enam tööle võtta? Ja millised need tööd oleksid, mida selles eas inimene veel täie jõuga teha jaksaks? Pensioniiga tõstes pikendame inimeste turvatundeta elamist. Suur probleem on ka loomeinimestel.
Enamuses kirjanikke, muusikuid, kunstnikke ei ole samavõrra head müügimehed, kui nad on oma loomingus. Kuidas võimaldada neile sotsiaalsed tagatised, kui nad teevad head tööd, mis ei ole mõõdetav ega pidev? Kuidas üldse luua ühiskond, kus inimesed saaksid teha seda tööd, mis neid õnnelikuks teeb või vähemalt rahuldab, saades seejuures sissetulekut, mis kataks ära nende igapäevavajadused? Jah, 100% õiglust ei ole kunagi olemas. Aga alati peame oma väikse rahvaga, sellises koosluses, vähemalt püüdma selle poole, et võimalikult suur osa meie vajadustest oleks kaetud ja võimalikult suur osa inimestest oma eluga rahul. Siis on ka riik stabiilne.

Tegutsed turismi vallas. Kui hea turismiturundaja on Eesti riik?

Turismivaldkond on Eestile tegelikult väga tähtis. See on toonud meie SKT-sse sisse päris suure osa. Turismi kõrval saavad tulu väga paljud, alates  hotelli-, toidu- ja iluteenindusest, transpordisektorist ning lõpetades kultuurimajandusega.

Meie oma ettevõtluses oleme hakkama saanud riigi abita, ega ole ka ühtegi projekti kirjutanud. Tsiteerides klassikuid: „Ennemini elan üksi kehva mehikese kombel kui et langen sunni alla, võõra voli alla,“ sest projektid toovad kaasa suure kontrolli.

Rumal aktsiisipoliitika suunas ka Soome turisti Lätti, mistõttu kannatab kogu turismi ümber koondunud majandus. Tõsteti hotellide käibemaksu. Varemalt võisid turismifirmad panna kokku pakette väljasõitude ja programmidega, nüüd on selleks vajalik tagatisraha. Kliendi kaitsmise eurodirektiivide varjus näritakse riigiaparaati ülalpidavate ettevõtjate jalgu ja alustalasid läbi. Antagu ettevõtjatele vabad käed ja lõpetatagu seadustega ahistamine. Välismaistest investeeringud on tihti tähtsamad, kui omamaine ettevõtlus ja nii liigub raha  lõpuks Eestist välja. Suured tahavad alati väiksemaid koloniseerida, see on selge, kuid kahjuks me lähme nii kergesti sellega vabatahtlikult kaasa. Alati on kergem olla kilter, kubjas, aidamees kui ise midagi omada ja selle eest vastutada. Kui aga meie juhid hakkaks lõpuks üles näitama vastutust oma riigi ees, küll me siis igaüks ka sellega rõõmuga kaasa tuleks.

Kommentaarid