08.02.2019
Kersti Kracht
Eesti võimupoliitikute jaoks on esmatähtsad eurodirektiivid, alles umbes kümnendas järjekorras tulevad inimesed. Eesti riik tuleb teha selliseks, et see töötaks meie rahva, mitte Brüsseli huvides, leiab majandusspetsialist Kersti Kracht.
Kui Kersti Kracht poolteist aastat tagasi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga liitus, ütles erakonna esimees Mart Helme: „Mul on Kersti liitumise üle hea meel, sest ettevõtluse valdkonnas on tegemist väga kogenud asjatundjaga. Ta lisab meie erakonnale olulisel määral majandusalast kompetentsi.“
Selleks ajaks oli Kersti tegelenud ettevõtlusega juba 30 aastat ja olnud aastaid Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) president ning Eesti Naisettevõtjate Liidu eestvedaja.
Praeguseks on Kerstist saanud EKRE üks mootoreid. Kohalike omavalitsuste valimistel valis rahvas ta EKRE esindajana Tallinna linnavolikokku, kus ta hoiab linnavarakomisjoni aseesimehe ja revisjonikomisjoni liikmena silma peal Tallinna rahaasjadel ning tegeleb linnale kuuluvate ettevõtete revideerimisega. Erakonnas aitas Kersti välja töötada EKRE ambitsioonika majandusprogrammi, mille eesmärk on lükata Eesti majandusele sisse uus hoog.
Oled ettevõtja alates 1987. aastast. Kas riik väärtustab ettevõtjat?
Olen tänaseks kindlal veendumusel, et riiki juhitakse sageli ebakompetentselt ja lihtsama vastupanu teed minnes. Noortel inimestel puudub nii töö- kui ka elukogemus, otsuseid tehaksegi johtuvalt sellest, et kui kellegi isikliku kogemuse põhjal on kõik hästi, siis mingit valdkonda reguleerida ei ole vaja. Kõik ettevõtlusorganisatsioonid hoiatasid nii alkoholi- kui ka kütuseaktsiisi tõstmise eest, aga mitte keegi ei kuulanud.
Kõik aktsiisitõusud maksab kinni lõpptarbija. Näiteks maksab riik praegu lapsetoetuse välja ja võtab selle siis kaudselt tagasi. Ka maksuvaba miinimum 500 eurot on tänaste maksutõusudega juba ära võetud.
Meil on palju probleeme, alates tööjõupuudusest ja lõpetades väga kõrgete kuludega nii tootmisele kui ka tööjõule. Ettevõtjat nähakse ainult riigikassa täitjana, regionaalseid erinevusi eiratakse täielikult.
Samuti on mõistetamatu, miks peavad inimesi elektriga varustavad ettevõtted nagu Eesti Energia ja Elektrilevi teenima astronoomilisi kasumeid, mis tulevad meie tarbijate taskust.
Olid viis aastat Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate assotsiatsiooni president, enne veel asepresident ja volikogu liige. Palun kirjelda Eesti ettevõtluse tänast seisu selle vaatenurga alt.
Euroopa Liit on pannud kohustuse konsulteerida erinevate seaduseelnõude koostamisel ettevõtjatega ja kaasata nad aruteludesse. Ka Eestis tehakse seda erinevatel ümarlaudadel, kohtumistel ministrite ja ametnike juures. Enamik kohtumisi on aga sellised, kus ettevõtjatele pannakse ette juba valmis eelnõu. Võid ju arvamust avaldada, kuid ega sellega eriti arvestata. Üks väheseid ettevõtjate võite on olnud majutusasutuste käibemaksu tõusu edasilükkamine.
Eesti on veidi üle 130 000 ettevõtte. Neist 124 000 on mikroettevõtted, st kuni üheksa töötajaga äriühingud. Suuri ettevõtteid ehk enam kui 250 töötajaga äriühinguid on ligi 180. Oleme väikeettevõtjate riik. Seega peaks riik väikeettevõtjaid rohkem kuulama. Meil on probleeme, mida on kümneid aastaid lahendada püütud, näiteks bürokraatia vähendamine. Tean, et kümme aastat järjest on räägitud sellest, kuidas riik peaks saama kõik statistilised andmed maksuametist, et ettevõtjaid sellega mitte koormata. Tegelikkuses ei ole muutunud midagi.
Valitsus peaks aru saama, et stabiilse suurema maksuraha laekumiseks peaks ettevõtjatele põlema fooris roheline tuli. Üks kõige tähtsamaid eesmärke on väiketootmiste laiendamine üle kogu Eesti.
Lisaväärtust ja jõukust annab tootmine ja eksport. Riigiasutused peavad aitama kaasa igasugusele tootmise laiendamisele. Näiteks on Euroopas praegu väga hinnatud mahetooted, nende tootmine ja eksport teeks Eesti rikkamaks ja inimesed jõukamaks. Kahjuks on aga erinevad ametid, mis peaksid tegelema igasuguste mahesertifikaatide koostamise ja taotlemise õpetamisega, läinud seda teed, et naudivad oma kontrollistaatust ja osutavad vaid vigadele. Lisaks on nad maksustanud isegi veeanalüüsid! Abistamisest on asi kaugel, pigem tehakse ettekirjutusi ja pannakse jalga taha.
Minu ligi kümneaastane kogemus EVEA-st, mil suhtlesin palju nii poliitikute kui ka ametnikega, ütleb seda, et peamiselt tegelevad kõik oma isikliku asja ajamisega, kas siis mugavuse, tulevikule orienteerituse või lihtsalt kogemuse puudumise tõttu, mis ei lase neil näha Eesti majanduse tervikpilti.
Kas Su elus on olnud mõni pöördeline sündmus, mis on pannud Sind väga paljudele asjadele teistmoodi vaatama?
Olen näinud meie õigussüsteemi pahupoolt. Julgen arvata, et ilma töö- ja elukogemuseta inimesed ei tohiks töötada õigussüsteemis vastutusrikastel ametikohtadel.
Ma ei usu mitte ühtegi Riigiprokuratuuri poolt algatatud kriminaalasja, olgu see Tallinna Sadama või Edgar Savisaare kriminaalasi. Tohutu pealtkuulamiste laviin, selle kaudu „õngitsemine“ lootuses, et ehk midagi näkkab. Korraliku töökogemuseta vastutustundetud noored prokurörid mängivad karistamatult inimsaatustega.
Kogu õigussüsteem on mäda, puudutagu see siis kas tsiviil- või kriminaalasju, kaasa arvatud riiklike ekspertide määramine ja nende tase. Tsiviilasjades on seaduse vastu tegutsejad, nn kostjad, kuningad, sest hageja võib asjade venitamisega „majanduslikult surnuks“ menetleda, seda ilma mingit karistust kartmata.
Õigussüsteem, millele peaks olema rajatud Eesti kui õigusriigi alused, mureneb igast otsast. EKRE kõige suurem väljakutse on õigussüsteemi – Eesti riigi ühe alustala korda seadmine.
On Sul mõni hobi, mis tasuks esiletõstmist, mille eest Sa ennast kiita tahaksid?
Aeg-ajalt tuleb meelde ütlus: „Mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas.“ Ma tahaksin öelda, et seisab kehas ka. Olen väga tänulik oma emale, kes oli ja on väga suur spordi- ja liikumise entusiast. Suusad sain alla kolmeaastaselt ja sportvõimlemisse pandi mind juba esimeses klassis. Sportvõimlemine on andnud oskused hoida oma keha korras ja liikuvana. Lisaks meeldib mulle jalgrattaga sõita ja loomulikult suusatada.
Olen ka suur aiatöö huviline. Suvi on mu lemmikaeg ja kasvatan kõik juurikad endale talveks ise.
Oma suureks saavutuseks pean alkoholist, suitsetamisest ja kohvist loobumist 2001. aastal. Olen tervisliku toitumise asjatundja. Hippokratest ja Avicennat ning nende kirjapandut tasub uskuda ja sellesse tõsiselt suhtuda. Me ikka oleme tegelikult ka see, mida sööme. Toit on ravim, selle kõige otsesemas tähenduses.