Muusik Priit Jürjens lähtub motost: kui soovid midagi muuta, tee seda ise

BRAD JURJENS

Aastaid Ameerika Ühendriikides elanud kitarrivirtuoos Priit Jürjens (artistinimega Brad Jurjens) otsustas hiljuti sünnimaale naastes ühineda EKRE ridadega, sest on veendunud, et kui tahad midagi muuta, siis tuleb kõigepealt endal tegutsema hakata. Eestisse jääb ta nüüd pikemalt, sest siin leidis ta ka bändi ja armsama.

Kuna oled elanud kaua Los Angelesis ning Hollywoodi ja muu sõubisnise poolega tuttav, siis ei saa sellest perioodist üle ega ümber. Sa läksid Ameerikasse õnne otsima kohe pärast keskkooli lõpetamist ja leidsid mõndagi, jõudes staaride osalusel oma filmini ja tegid palju muusikat. Palun kirjelda seda algust ja kuidas õnnestus vajalike inimestega kokku saada, et jalg ukse vahele suruda? Kas Eestist välja saamise soov oli nn Ameerika unistus või polnud vahet, peaasi, et välja?

Esiteks ma ei teadnudki, et selline asi nagu „Ameerika unistus” üldse olemas on. Ja õnne ma ka sinna konkreetselt otsima ei läinud, pigem inimesi, kellega saaks koos muusikat teha, kes oleks minust paremad, et ma nende käest midagi õppida saaks.

Minu jaoks oli üheksakümnendate Eesti muusika nii masendav, ma lihtsalt ei tahtnud edasi manduda. Pealegi oli tolleaegne Eesti rokkmuusikute tase suhteliselt madal, võrreldes sellega, mida niinimetatud läänes tehti.

Ega need õigete inimestega kohtumised algul nii lihtsad ei olnud, sest selles linnas tuleb kõigepealt keegi olla, et sind üldse jutule võetakse. Ma ei teadnud ju minnes absoluutselt mitte midagi sellest, kuidas asjad käivad. Siin veniks sellest kõigest rääkimine liiga pikale, sellest võiks kirjutada terve raamatu.

Kaugelt vaadates võib elu Eestis hoopis teistsugune tunduda. Oled öelnud, et väliseestlased on mõnikord isegi suuremad patrioodid kui siinsed eestlased. Olen ka ise tajunud, kuidas Eesti tundub kaugelt vaadates nii väike ja paljud siinsed tõmblemised nii mõttetuna. Kuidas Sulle see asi kõik välja paistis?

Nii ongi. Kusagilt kaugelt vaadates saad mingi ülevaate kindlasti, aga kohapeal olles loksuvad asjad rohkem paika. Mul on LA-s sõpru ja tuttavaid igalt poolt maailmast, selles pole midagi imelikku, et ollakse rohkem patriootlikud. Valdav enamus neist ongi. Näiteks on mul Ameerikas palju rootslastest tuttavaid, kes eemalt oma kodumaal toimuvat vaadates lihtsalt jõuetult käsi laiutavad.

Sageli, kui keegi välismaa elu pealt tagasi tuleb, vaadatakse teda umbes nii et, paras, ei saanud hakkama, samal ajal kutsutakse kõige kõrgemal tasemel talente koju. Kas Sa kogesid Eestisse naastes ka sellist vastuolu?

Ma töötasin ennast muusikuna sellisesse punkti, et kui Eestis asjad juhtuma hakkasid, jõudsin järeldusele, et kõike, mida ma enne tegin LA-s, saan ju samamoodi teha ka Eestis. Tänapäeval pole suurt vahet, kus maailma otsas sa elad, sest kogu muusikabisnis on niikuinii suuresti netti kolinud. Aga tunnet, et keegi mind siia kangesti tagasi ootas või tahtis, küll ei tekkinud.

Kui kauaks plaan jääda on?

Mul oli algul plaan tulla ainult kolmeks kuuks puhkama. Päriseks tagasituleku plaanid hakkasid tekkima siis, kui me Marko Atsoga stuudiosse läksime ja Musta Hundi plaat väga lahe välja tuli.

Ja siis kohtusin täiesti plaaniväliselt ühe tüdrukuga. Lapse sündi on oodata veebruari lõpus. Ühesõnaga, asjad on arenenud nii kiiresti, et LA-sse tagasi elama minek on pikemaks ajaks välistatud. Kuigi oktoobris-novembris oli seal hea tagasi olla ja ilusat ilma nautida.

Lisaks muusikale otsustasid ka poliitikas kaasa lüüa, miks just EKRE ridades?

Kui soovid midagi muuta, tee seda ise. Selle moto järgimine on mind terve elu vee peal hoidnud. EKRE on ainus erakond, kellel on minuga sarnased soovid ja väärtused, ning nendega ühinemine oli lihtsalt loomulik asjade areng.

Kuidas muutus ühiskonna mõnede gruppide suhtumine Sinusse? Näiteks ka meedias?

Kindlasti on mõned „sõbrad” minust ka distantseeruda otsustanud, vähemalt tundub nii. Samas tuleb iga päev postkasti kirju, kus täiesti võõrad inimesed oma poolehoidu avaldavad. Meedias muidugi visatakse ka vahel kildu, aga sellele ma tähelepanu ei pööra.

Sa said siin pildile Eesti hümni mängimisega, aga ERR-ile ütlesid esinemise ära, kuna ei pidanud sobivaks Tujurikkuja sõud, kus nad ühe Alo Matiiseni lauluga mõnitasid pagulasvastaseid. Kas see seik oli ka poliitilise sammu tegemisel määrav?

Muusikud on tavaliselt esimesed, kellele meeldib teha lolle ja kohatuid nalju. Aga mingi hetk tuleb ikkagi otsustada, mis on naljakas ja mis enam mitte. Kui ma peale seda „nalja” samas telekanalis hümni mänginud oleks, siis ma oleks seda jama enda silmis justkui aktsepteerinud ja normaalseks pidanud. See mulle ei sobinud.

Kas Sa võiksid võrrelda debatte ja meeleavaldusi Eestis ja Ameerikas?

Poliitilised debatid on igal pool ühesugused, kui välja arvata Trumpi ja Clintoni oma, kus Trump Clintoni vangi panna lubas. See oli kõige koomilisem debatt, mida ma näinud olen. Varsti peale Trumpi presidendiks saamist sõitsin kord läbi LA kesklinna Hollywoodist San Diegosse kontserdile läbi LA kesklinna, kus oli suur Trumpi-vastane meeleavaldus. Hulk mehhiklasi oli blokeerinud 101. kiirtee ja marssisid oma suurte Mehhiko lippudega ringi, mis oli suhteliselt rõve. Siis sain lõplikult aru, et Trump on selle riigi jaoks kõige õigem president, sest tänu temale julgesid ka teised hakata kõva häälega ütlema, et mingid  asjad peaks kiiremas korras muutuma. Ja teatud tegelastele see muidugi üldse ei meeldinud.

Millised on Su edasised plaanid?

Must Hunt läheb edasi. Peale selle alustasin hiljuti tasa ja targu uut projekti, mis on praeguseks nii kaugele arenenud, et võin sellest veidi rääkida. Projekt on bänd nimega Conjure the Beast, kuhu peale minu enda kuulub veel Yngwie Malmsteeni bassimees Ralph Ciavolino. Ülejäänud tegelased hoian praegu enda teada.
Ja muidugi see kõige tähtsam projekt, tütar, kes meile veebruari lõpus sünnib.

Kommentaarid