Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Peeter Ernits: oleme täna samas olukorras kui 30 aastat tagasi

-
10.02.2019
Rail Balticu vastane protest Swissoteli ees.
© UU

„Ma ei ole nõus, et harvesterid huugavad nii päeval kui ööl ja Eestit puudutavaid otsuseid langetatakse üha enam piiri taga,” ütleb Riigikogu liige Peeter Ernits.

„Kuigi lageraielangid laiutavad kõikjal, pole paberil asi hull,” jutustab Peeter Ernits. „Inimesed ei tea, et täna loetakse metsaks ala, kus hektaril kasvab vähemalt pool tuhat 1,3-meetri kõrgust puud.” Harvestere on liiga palju muretsetud ja nende liisingumaksete tasumiseks tulebki neid iga hinna eest töös hoida.

Kolm keskset teemat

„Kummalisel kombel oleme täna samas olukorras kui 30 aastat tagasi. Nii toona kui praegu erutavad meid kolm keskset teemat – keskkond, migratsioon ja Eesti suveräänsus,“ osundab Peeter.

30 aastat tagasi plaaniti Eestisse suuri fosforiidikaevandusi, taheti tuua tööjõuna sisse kümneid tuhandeid migrante ning unistati iseseisvast Eesti riigist. Rahva vastuseisu tulemusena fosforiidikaevandusi ei tulnud ja kümned tuhanded migrandid jäid saabumata. Tahtsime oma riiki ja õigust ise otsustada. Saimegi.

Tänased märksõnad on suured lageraielangid, hiiglaslik tselluloositehas, maad lõhestav Rail Baltic, mille teetamm neelab pöörastes kogustes kruusa ja muud täitematerjali, ähvardavad migrantide hordid – seekord küll mitte Venemaalt – ja taas Eesti suveräänsus, sest iseotsustamise õigus on vaikselt ära libisemas.

„Viimastel aastatel mõtlen üha sagedamini sellele, kas Eesti jääb suveräänseks riigiks ja eestlased peremeheks omal maal või muutume me Euroopa Ühendriikide väheste õigustega osariigiks,” ütleb Peeter.

Tõnis Mägi võtab oma laulus „Laastatud maa” mure selgelt kokku:

„Laastatud maa, virnas maas vana laas, müüdud kõik, karjuv vaikus üle maa (…) Raudtee põrgusse, lõhe läbi maa (…) Kas enam kodu ongi see, või ongi songermaa.”

Laulja on öelnud välja ka teise Peetri jaoks ülitähtsa mõtte: „Olen selle vastu, et Euroopa Liidus kuulutatakse kõik normaalne ebanormaalseks.”

Peeter Ernits sündis 1953. aastal Tallinnas meedikute peres, isa oli vähiarst. Kuigi isa soovis, et ka tema pojast saaks arst, läks Peeter hoopis Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Lõpetas ta selle 1976. aastal geneetikuna. Toona oli geneetika uus asi ja enamik inimesi sellest suurt ei teadnud. Küll sai aga arst tema nooremast vennast – Martin on kirurg ja töötab juba aastakümneid USA-s.

Ernitsate suguvõsa ürgkodu asub Lõuna-Tartumaal, Kambja vallas. Nende lähimaks naabriks oli Eesti rahvakooli rajaja Ignatsi Jaak. Peetri esiisa ja Jaak olid üheealised ning mängisid koos.

Sõnakamaid saadikuid Riigikogus

Riigikogu saalis on Peeter Ernits üks suuremaid arvamuseavaldajaid. Mitte iga saadik ei loe läbi kõiki Riigikogus esitatud eelnõusid. „See on raske töö, sest tihti on keeruline on aru saada, kelle huvides eelnõu esitati ja mis on selle tegelik mõte. Ja nii eelnõu kui ka seletuskiri pole mitte loetavas eesti keeles, vaid mingis jõledas kantseliidis.“

Pahatihti kujutab eelnõu endast mõne Brüsseli direktiivi kohandamist ja sisu polegi vaevutud seletuskirjas avama, viidatakse vaid kirbukirjas mingile sadade lehekülgede pikkusele võõrkeelsele dokumendile. Hiljuti näiteks võeti vastu nn kõlvatu konkurentsi seadus. „Isegi Riigikohus leidis, et tegu on segase ja mõttetu asjaga, aga kästi vastu võtta ja kõik.“

Peeter on veendunud, et Riigikogu pole naljategemise koht. Igal seadusel, mis meil vastu võetakse, on inimeste elule reaalne mõju.

Oma saavutusteks peab Peeter seda, et Nõo vald sai haldusreformi käigus iseseisvuse ja Tartu külje alla tselluloositehast ei kerkinud. Mõlema puhul kasutas ta erinevaid mõjutusviise – kuni ultimaatumiteni välja –, et muuta peaministri ja valitsuse meelt. Selliseid asju opositsioonis läbi viia on pikk ja kurnav, suuresti lootusetuna näiv ettevõtmine…, kuid lõpuks see siiski õnnestus.

Kolmas suur lahing on veel pooleli. Kuigi Peeter hääletas Rail Balticu vastu, suruti võimuerakondade häältega see jõuga läbi. Ent võitlus pole kaugeltki lõppenud. EKRE kavatseb võimule tulles Eestile kahjuliku Rail Balticu projekti peatada.

Enne Riigikogu tööd jagunes Peetri elu kahe valdkonna vahel: loodusteadlasena uuris ta loomi, käis ekspeditsioonidel mägedes, kõrbetes ja džunglites ning avaldas teadustöid. Peeter töötas Eesti Loodusmuuseumis zooloogia osakonna juhi ja direktorina.

Vaba mõte hakkas Keskerakonda häirima

Kirjutanud on ta varasest noorusest alates. Nõukogude ajal oli tal ajalehes Noorte Hääl oma rubriik „Ainult üks maailm”. Hiljem oli ta Eesti ühe mõjukaima uuriva ajakirjandusväljaande, ajakirja Luup, peatoimetaja, Postimehe erikorrespondent ning Maalehe peatoimetaja. Ta juhtis kuus aastat Eesti Ajakirjanike Liitu.

Kirjutamise kõrval on ta teinud palju saateid erinevates telekanalites (näiteks „Osoon”), juhtinud ETV-s poliitilisi debatte („Otseliin”) juhtinud saateid KUKU raadios ja nii edasi – see rida tuleb pikk. Viimased kaheksa aastat juhtis ta Tallinna TV-s saadet „Vaba Mõtte klubi” ja hiljem selle järglast „Otse kümnesse”.

Sellest saatest kujunes kanali hittsaade, mida vaadati kõikjal Eestis. Seal lehvis vaba mõtte vaim ja rahvas leidis selle üles. Kuigi Tallinna TV kohta räägiti, kuidas see on Keskerakonna ajupesukanal, ei sekkunud toonane parteijuht Edgar Savisaar kordagi saate tegemisse, ei enne aga pärast saadet.

„Olukord muutus siis, kui Savisaar kukutati. Kohe pärast seda püüti hakata saatesse sekkuma – kuni sinnamaale välja, et hakati määrama, kes sobib arutlussaates osalema ja kes mitte. Ratase režiim oli mõistnud, et vaba mõte võib Keskerakonna positsioone kõigutada,“ ütleb Peeter.

Pole ka ime – tervelt viis Vaba Mõtte Klubi asutajaliiget ja püsivat osalejat juhivad kevadistel Riigikogu valimistel EKRE piirkondlikke nimekirju: Mart Helme Pärnumaal, Leo Kunnas Tallinna kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital, Martin Helme Nõmmel ja Mustamäel, Anti Poolamets Lääne-Virumaal ning Peeter ise Tartu- ja Jõgevamaal.

Peetril on neli last – kolm tütart ja üks poeg. Kõik on kõrgesti haritud – kaks töötavad tootedisainerina, üks töötukassas, poeg on tantsija ja fotograaf.

Ehkki Peeter tunneb end hästi ka linnas, eelistab ta ometi maaelu. Maalehe peatoimetaja ja hiljem Tartu toimetuse juhina tunneb ta suurepäraselt maainimeste probleeme.

Hobisid on tal palju. Poisina tahtis ta saada loodusuurijaks, kirjanikuks ja maalikunstnikuks. Ajapikku on need soovid vähemal-rohkemal määral ka täitunud. Ta on kirjutanud hulga raamatuid, maalinud palju portreid ja maastikke. Lisaks ujumine, jalgrattasõit, väikeste loomade pildistamine; ja üldse on ta igal võimalusel metsikus looduses.