Rene Kokk: „Eesti maapiirkonnad hääbuvad nõiaringis, aga see ei pea nii olema…“      

rene kokk

Ettevõtja ja Rapla vallavolikogu esimees Rene Kokk leiab, et progress on tore ja vajalik asi, aga… „Kõike jama ei pea ise läbi tegema. Eesti jääb ellu, kui inimesed tulevad tagasi oma juurte juurde.“

 

Rene on sündinud 1980. aastal Juurus ning suurema osa ajast elanud Kehtna vallas Lokutal ja Eidaperes. Pärast kolhooside lagunemist hakkasid vanemad tegelema oma talu ülesehitamisega ning sellest ajast alates oli Rene lapsepõlv täis loomade ja taimede kasvatamist. Hariduselt on ta majandusinimene, lõpetanud maaehituse eriala Kehtna Kõrgemas Põllumajanduskoolis ning ökonoomika ja ettevõtluse eriala Eesti Maaülikoolis.

Rapla valda asus ta elama kümme aastat tagasi, mil soetas Iira külla ehitamisjärgus maja. Nüüd on see koduks ta perele, kus kasvab kaks tütart.
Igapäevaselt tegutseb Rene ettevõtjana, olles Jarex Invest OÜ/Kuusiku Haagisekeskus omanik. Ettevõte tegutseb Kuusikul, Rapla vallas. Kohaliku omavalitsuse töödesse ja tegemistesse panustab ta 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimiste järel Rapla vallavolikogu esimehena.

Poliitikasse tuli Rene 2014. aastal, mil tal sai mõõt täis tollase valitsuse, peaministri ja presidendi suhtumisest Eesti rahvasse.
„Seda ei saa nimetada kuidagi teisiti kui halvustavaks ja üleolevaks, ja seda hoiakut hoidis ning hoiab üleval ka tänane Eesti peavoolumeedia,“ ütleb Rene. Ta ei taha jätta oma lastele sellist Eestit, nagu kartellierakonnad meile euroopalike väärtuste sildi all jõuliselt peale suruvad.

Rene üheks esimeseks poliitiliseks tegevuseks oli võitlus maanteeameti Rapla teenindusbüroo allesjäämise eest, ja seda saatis edu – büroo sulgemine õnnestus kohaliku rahva kaasabil ära hoida.
Rene eestvedamisel loodi EKRE Rapla osakond. Praegu on ta erakonna keskjuhatuse liige ning Harju- ja Raplamaa ringkonna aseesimees.

Ei tohi minna lihtsama vastupanu teed!

Kui küsida Renelt, milline võiks olla kõige olulisem seik tema kujunemisel, räägib ta kogemusest, mille sai 1998. aastal Saksamaal ehituspraktikal olles. Ta elas talus ja tegeles muuhulgas ka seasulgude puhastamisega. Ärkas hommikul kell 5.50, töö oli füüsiliselt raske.

Ühel hommikul, kui tund töötades mööda oli saadetud, tuli mõte, et seekord aitab küll – on ju küllalt tehtud ja sulud on enam-vähem puhtad. Ta väljus laudast, aga siis juhtus temaga midagi, mida ta ise seletada ei oska. See tunne ei lähe tal kunagi meelest. Miski tema sees, miski, mis oli kasvanud vanemate talus ja võimalik ka, et settinud temasse kõigi eelnevate põlvkondade kogemuste kaudu, sundis teda seisatama. See miski tema sees ütles: „Rene, see, mida sa teed just siin ja just praegu, määrab ära selle, mida sa teed kogu oma ülejäänud elu. Kui sa praegu lähed ja otsustad, et töö, mida sa seal kiirustades tegid, on hea küll, teed sa selliseid valikuid ka edaspidi.”

Ta läks tagasi ja tegi otsuse, et nüüd ja edaspidi teeb ta kõik tööd korralikult lõpuni. Ta on hoidnud endas alles seda meeleolu, mis on täna sama selge, kui oli tollel päeval. Ja muidugi on raske üle hinnata seda, kui palju on tema tookordne otsus – mitte minna lihtsama vastupanu teed – teda elus aidanud.
Ka EKRE – erinevalt paljudest teistest erakondadest– ei lähe lihtsama vastupanu teed.

Ei poolda Rail Balticu praegust trassi

Tulevase Rail Balticu trass jookseb läbi Rapla maakonna ja seetõttu on omavalitsuse tänastel otsustel strateegiline tähtsus – need hakkavad määrama kohalikku elu tervete põlvkondade jooksul.

Kõigepealt suleti Lelle–Pärnu raudteelõik. „Kuidas oli vanarahvatarkusega, et ära vanasse kaevu enne sülitata, kui uus valmis? Uut raudteed ei tule sinna ju veel pikki aastaid.“

Rene pooldab raudtee rajamist olemasolevale Riia suunalisele trassile. „Väga oluline on, et kui Rail Baltic tõesti tuleb, oleksid peatused seal, kus kohalikul rahval neid vaja on – ja siin saab omavalitsus kaasa rääkida. Rapla maakonnas läbib raudtee Kohila, Rapla ja Kehtna valdu. Kuigi kõik nimetatud omavalitsused on avaldanud soovi saada oma territooriumile kohaliku tähtsusega jaama, pole siiani tulnud selget vastust, millal ja millistest vahenditest need ehitatakse. Vastusega, mille kohaselt puudub kohalike peatuste projekteerimiseks ja ehitamiseks otsus, pole midagi peale hakata. Millal siis otsus tehakse? Omavalitsused peavad jätkama oma soovide meelde tuletamist ka edaspidi, et ühel päeval ei kõlaks vastus – olete hiljaks jäänud, kus te enne olite.“

Selle häma taustal – keegi ei näi teadvat, millal ja kuidas peaks sündima otsus, mis paneb paika kohaliku tasemega peatused – kasvab surve omavalitsustele avada karjääre erinevate ehitusmaterjalide kaevandamiseks.

„Kõigi nende valda laekuvate kaevandusloa taotluste üks läbivaid põhjendusi on Rail Balticu ehitamisest tulenev materjalide vajadus. Samas pole keegi veenvalt näidanud, et neid kaevandusi ka tegelikult vaja on,“ märgib Rene.

„Ettevõtjad ja kogukond peaksid tegema rohkem koostööd. Omavalitsus on see, kes seisab kohalike elanike eest ja leiab, et enne kaevandamisloa andmist tuleks üldjuhul teha keskkonnamõjude hindamine. Tavapäraseks praktikaks on saanud eitavate otsuste vaidlustamine kohtus – põhjenduseks asjaolu, et eitav vastus pole piisavalt põhjendatud… Ah jaa, loomulikult on paljud uued kaevandusloa taotlused täiesti juhuslikult õige väheke allpool seda piiri, millest alates on keskkonnamõjude hindamine kohustuslik.“

Kas omavalitsus takistab ettevõtlust ja takistab ettevõtja tegevust, nagu kõlab stampsüüdistus omavalitsuse eitava vastuse korral?
„Ühelt poolt on selge, et iga töökoht on omavalitsusele ja tema elanikele oluline ja ettevõtlust tuleb igal võimalikul moel soodustada. Ent tuleb leida ka tasakaalupunkt elanike ja ettevõtluse vahel; edukaks toimetulemiseks on mõlemal teineteist vaja. Kohalik omavalitsus tunneb kohalikke olusid kõige paremini ning seega saab ja peab seisma kohalike elanike eest.“

On see võimalik?
Rene Kokk: „Ammu on tõdetud, et Tallinn ja Harjumaa on kasvanud Eesti jaoks liiga suureks. See on kui vähkkasvaja, mis mujalt jõu ära tõmbab. Eesti maapiirkonnad hääbuvad nõiaringis. Suletakse postkontoreid ja tõmbekeskuste teenuspunkte. See soodustab inimeste liikumist linnadesse ja kui inimesi on maal vähemaks jäänud, hakatakse sulgema koole ning lasteaedu. Siis lõpetavad tegevuse poed ja lõpuks kaob ka transport. Igal kevadel loeme lehest või vaatame televisioonist, kuidas üks või teine riigitee on muutud läbimatuks ja maanteeameti esindaja teatab inimestele, et vahendid teelõigu parandamiseks puuduvad. Inimesed lahkuvad jälle, tihti viimased.“

„Aga see ei pea nii olema!“ lisab ta. „Lõpetada tuleb riigile ja rahvale kahjulike otsuste vastuvõtmine. Eesti jääb ellu, kui inimesed tulevad tagasi oma juurte juurde.“

Uhkusega eestlane

Rene on töötanud mõnda aega ka laevakaitsjana Adeni lahe piirkonnas ja India ookeanil, ta on selle tööga seoses käinud mitmes riigis. Nende reisikogemuste pealt julgeb ta küll väita, et eestlased on väga tolerantsed, sõbralikud ja abivalmis.
„Need, kes nimetavad eestlasi kitsarinnaliseks ja võõraviha all kannatavaks rahvaks, ei tea, millest nad räägivad, või teevad seda sihiteadlikult ja pahatahtlikult, nagu mõned meie tipp-poliitikud, kes on väljendanud, et tunnevad eestlaste pärast häbi. Eestlastel ei ole mingit põhjust kuulata oma riigi ja rahva heaolu eest seismisel kallutatud arvamusliidrite sajatusi,“ räägib Rene.

Kommentaarid