Uno Kaskpeit: riiklik poliitika piirialade suhtes peab paranema

Uno Kaskpeit

Pikaajalise kogemusega piirivalvur Uno Kaskpeit tuli poliitikasse eesmärgiga taastada Eestis korralik sõjaväestatud piirivalve. Valgamaa elaniku ja Lõuna-Eesti patrioodina võitleb ta ka selle eest, et oleks mida kaitsta – et noored ei peaks põgenema Lõuna-Eestist töö otsingutele suurlinnadesse ja välismaale.

Uno läks piiri kaitsma siis, kui Eesti Vabariik oli alles sündinud ja kõik oli veel ebakindel, kui Eesti territooriumil olid Vene väed ja kuhugi polnud kadunud relvastatud konflikti oht.

Uno läks vabatahtlikuna loodavasse piirivalvesse oktoobris 1990. Esimesed teadmised praktilisest piirivalvamisest sai ta esimestel sellealastel kursustel Piir-1. Kui mitte arvestada vanaema lugusid vanaisast, kes oli piirivalvur. Vanaisa läks kaduma kohe Teise maailmasõja alguses.

Üheksakümnendate aastate murrangulistel aegadel käis tõus ametiredelil kiiresti – pärast kursuse läbimist määrati ta Lüllemäe kordoni ülemaks ja jaanuaris 1992 Piirivalve Valga Regionaalse Juhtimiskeskuse ülemaks. Sama aasta mais tuli võtta jõuga üle Valgas asuv, seni Vene sõjaväe käes olnud sõjaväelinnak.

Kuidas sõjaväeosa venelastelt üle võeti

„Tollal oli piirivalve rahaline seis nii raske, et polnud millegi eest osta kütust meeste vedamiseks Lüllemäe kordonist piirile. Lisaks tuleb mainida, et Valgas ei suhtutud piirivalvesse eriti hästi. Need kaks linna – Valga ja Valka – olid okupatsiooniperioodil väga kokku kasvanud, kuni selleni välja, et tööstus oli rohkem Eesti poolel ja siin käidi tööl,“ ütleb Uno.

„Piirivalve „segas” paljusid, alates tüütust dokumentide kontrollist, lõpetades salakaubanduse ohjeldamisega. Ja nii läkski, et kui piirivalve tundis huvi Pika ja Kuperjanovi tänava nurgal asuva sõjaväeosa vastu, kust iga hetk oli oodata Vene vägede lahkumist, tuli rakendada luuret. Tuttavate kaudu saime teada, et linnavalitsus ei ole piirivalvega arvestanud.“

Uno ajas välja tollase peaministri Tiit Vähi allkirjaga valitsuse korralduse antud väeosa üle võtmiseks ja 24. mail 1992 kell 5 hommikul toimus tõeline militaaraktsioon – viiest suunast tungisid relvastatud rühmad väeosa territooriumile, võtsid valve maha ja seadsid asemele oma relvastatud inimesed.

Väeosas oli tol hetkel ainult üks praportšik (lipnik), kellel püstolikabuuris võileib, ja kasarmus kaks ajateenijat, kõik ilmsete alkoholijoobe tunnustega. Hommikul tööle saabuvatel Vene ohvitseridel jäi üle vaid üllatunult suletud väravat ja väeosa kohal lehvivat Eesti lippu imetleda.

Lugu ei lõppenud sellega. Tallinnast asus sinnapoole teele kolm veoautotäit relvastatud Vene sõjaväelasi, kes baseerusid Valgas Mööblivabriku taga asuvate Vene armee käsutuses olevate ladude territooriumil. Piirivalvuritele leiti relvi lisaks, katustele tehti kuulipildujapesad ja appi saabus sõdureid Kuperjanovi pataljonist. Järgnevad päevad olid väga närvilised, kuid lõpuks kirjutati alla väeosa üleandmise aktile. Vene armee oli niikuinii lahkumas ja midagi väärtuslikku tolles ülevõetud väeosas nende jaoks ei olnud, küll aga säästis see hooned lõplikust hävingust.

Piirivalvuriks ei minda raha pärast

Vaimusilmas tasub püüda ette kujutada või meenutada, millised aastad need olid. Mitte midagi ei olnud, alates oskustest ja lõpetades kõige materiaalsega. Kõik lahkuvatest okupantides maha jäetu rüüstati – esmalt nende endi ja siis kohalike poolt. Kangutati lahti ja tassiti minema kõik, millel vähimatki väärtust, alates torudest-radiaatoritest ja lõpetades uste-akendega. Hoonetel, mida piirivalvele kasarmuteks ja tööruumideks pakuti, polnud tihti katustki.

Ent õhus oli lootus. Need mehed ei läinud piirile raha pärast. Need mehed viisid kontrolloperatsioone läbi tihti entusiasmist, oma vabast ajast.

Alates 1993. aastast alustasid Soome Piirivalve instruktorid korraldama meie piirivalvuritele erinevaid kursusi, mis sisaldasid piirivalvamise oskusi, piirivalve üksuste sissitegevuse põhimõtteid ja eripära. Uno asus 1997. aastal Riigikaitse (hiljem Sisekaitse) Akadeemias piirivalve erialal õppima ja lõpetas selle 2000. aastal. Alates 1998. aastast oli ta Piirivalveameti Piiriosakonna ülem. Ta on lõpetanud ka Soome Riigikaitse kõrgkooli ning omandanud Tallinna ülikoolis magistrikraadi organisatsioonikäitumise erialal.

Parema osa oma elust on Uno pühendanud sõjaväestatud piirivalve arendamisele. Ta oli tegev 2002. aastal toimunud esimestel ja kahjuks ainukeseks jäänud Piirivalve sissikompanii reservväelaste õppekogunemisel Valgamaal. 2006. aasta alguses määrati ta Piirivalvekolledži direktoriks, sest ta ei pidanud võimalikuks koostööd tollase Piirivalve ülema Roland Peetsiga, kes kaotas ajateenistuse nõude piirivalvesse teenistusse asuvatel meestel. See oli suur samm piirivalve hävitamise suunas.

Me elame kahjuks riigis, kus tegelikud oskused ja edu ei meeldi ametnikele – sellele rahva kulul elavale parasiidimassile, kes tegelikult peaks ju olema kutsutud ellu töötama inimeste huvides, mitte oma kohast kinni hoidmiseks.

Kui Unost sai piiriosakonna ülem, hakkas osakond tegelema sellega, millega oleks pidanud tegelema algusest peale, ja piirivalveni hakkasid jõudma lahendused, mida oli seal aastaid pikisilmi oodatud. Ta tõi osakonda tööle reaalse kogemuse ja väljaõppega inimesi, noori haritud ohvitsere, kes päriselt teadsid, mida piiri valvamine tähendab. See muidugi tähendas, et tööst jäid ilma tollase valitsuse toiduahela kaudu tööd saanud topised… 2002. aasta reservväelaste õppekogunemise edu leidis tollase valitsuse silmis väärilise tunnustuse – Kaitseministeeriumi survel võeti järgmine õppekogunemine kaitseväe plaanidest välja.

Kartellierakonnad on viinud riigi stagnatsiooni

Ja siis juhtus Unoga see, mis juhtus sel sajandil terve Eestiga – riik, mida eestlust südames kandvad inimesed 1990-ndatel vaimustusega ehitasid, suri kartellierakondade stagnatsiooni. Uno Kaskpeit lahkus piirivalvest 2007. aastal, kui piirivalve lahutati riigikaitsesüsteemist.

Eks tuleviku ajaloolased teevad kindlaks, kes olid need Vene agendid ja kes lihtsalt poliitilistes tõmbetuultes olevad ametnikud, kelle süül likvideeriti Eesti Piirivalve.

„Selle kurva loo loogiline tulemus oli ühe teatud „kohvri“ kaotamine kagupiiril 2014. aastal. Seda kahju ei saa kompenseerida mingi hirmkalli ehitisega idapiiril. Teatud mõttes on tegemist karmi hinnanguga kogu meie mugavuspoliitikutele ja neid valivatele kilplastele – kui sul ei ole piirivalvet, ei ole sul piiri. Kui sul ei ole piiri, on sind lihtne hävitada, sest sa ei suuda end kaitsta.“

Unol – nagu kõigil, kes riigikaitsest midagi teavad – on selge, et sõjaväestatud piirivalve tuleb taastada. Selle eest on ta jõudumööda seisnud alates 2015. aastast, kui ta EKRE nimekirjas Riigikokku valiti, ja selle eest kavatseb ta seista ka edaspidi.

Seisab ääremaade elu parandamise eest

Selleks, et taastada inimväärne elu Valga-, Võru- ja Põlvamaal, tuleb muuta riiklikku poliitikat – tuleb kaasa aidata tööstuse ja ettevõtluse arendamisele nendes piirkondades. Tuleb luua tingimused selleks, et noored ei peaks põgenema töö otsingutele suurlinnadesse ja välismaale.

Näiteks peab riik seadma need maakonnad võrdsesse seisu mustkattega maanteede osas, mitte suruma teehoolduse teemat omavalitsuste valdusse, kellel pole vahendeid teede hooldamiseks, parandamisest-ehitamisest rääkimata. Ja muidugi tuleb taastada sünnitusosakond Valgas ning unustada kavatsus sulgeda Põlva sünnitusosakond.

Kommentaarid