Urmas Reitelmann tahab rääkida asjadest õigete nimedega

urmas reitelmann

Kogenud teleajakirjanik, kaitseliitlane ja Tallinna linnavolikogu EKRE fraktsiooni esimees Urmas Reitelmann tõdeb, et Nõukogude Liidu aegadel kogetud sallimatus teisitimõtlejate suhtes, suukorvistamine ja hirmutamine on Eestisse tagasi tulnud. Ta ei kavatse sellega leppida.

Kus oled sündinud ja veetnud oma lapsepõlve? 

Olen esimest põlve tallinlane. Varane noorus möödus Keila lähedal vanaema juures, koolisuved olin emakodus Läänemaal. Sain tuttavaks maatöödega, oskan lehma lüpsta, niita ja hobust rakendada. Linnalapsepõlv möödus aga Tallinna selles osas, mida taksojuhid kuuekümnendatel-seitsekümnendatel aastatel Šanghaiks kutsusid – mööblivabriku, Tallinna vangla ja Veerenni tänava kandis.

Mida tegid enne televisiooni?

Enne sundteenistusse minemist töötasin mõne nädala EKP Keskkomitee Kirjastuse trükikojas kuuenda kategooria brošeerijana. Asetasin valmisajakirju alustele. Seal mõistsin, et soovin tegeleda loomingulisema tööga. Peale ajateenistust tuligi kohe televisioon.

Kuidas võrdled teletööd praegu ja nõukogude ajal?

Alustasin laste- ja noortesaadete peatoimetuses. „Aktuaalset kaamerat“ kureeris partei keskkomitee. Neilt saadi suunised ja uudiste struktuur oli paika pandud. Algul loeti ette liidulise tähtsusega teated, siis kohalikud parteiuudised ja seejärel nn pärisuudised kõrrekoorimisest ja Zinaida Agafevna kangelastegudest Narva Kreenholmis.
Tegijatel puudus sisemine põlemine, kõike tehti, sest seda oli vaja teha. Kui see ei meeldinud, võis minna katlakütjaks ja vihata nõukogude võimu omal kummalisel kombel. Kogu nõukogude aeg oli õudne, aga mis oli ETV-s äge – toimetajad olid oma ala spetsialistid. Põllumajandustoimetajad tundsid sovhooside direktoreid ja kolhooside esimehi ning peaagronoome, teadsid oma ala läbi ja lõhki. Tänapäeval räägivad kõik kõigest pinnapealselt.

Mis oli selles jälgis nõukogude ajas noorte- ja lastesaadete puhul oluline: siis tehti praegust kultuuriklassikat. Telelavastused, „Laupäeval koos isaga“ jm olid ideoloogiavabad. Ega toonagi ju ei loetud näiteks Rahva Hääle juhtkirju. Keda see huvitas? Inimesed üritasid elada oma normaalset elu.
Ma olin tol ajal paharet, kiusasin telemaja juhtkonda nagu sain, sest põlgasin nõukogude võimu kogu südamest. Kord, kui võimul oli kas Brežnev või keegi tema järglastest, panin vabariigi aastapäeval selga musta pintsaku, valge särgi ja kaela sinise lipsu. Saated salvestati, vaadati läbi ja öeldi: „Keerake mustvalgeks!“. Mulle ei öelnud keegi selle kohta poolt sõnagi. Kui tullakse väitma, et oli tohutu ideoloogiline surve, siis see ei ole õige jutt. Majas oli vaid 2-3 n-ö peast kommunisti. Tänapäeval on aga valdav osa teletegijatest peast neomarksistid.

ERR kukkus minu silmis totaalselt ära 2015. aastal pärast kooseluseadusevastast meeleavaldust. Olen praktiliselt lõpetanud ERR uudistesaadete vaatamise, kuna saan sealt hinnanguid, mida ma ei ole palunud. Täheldan, et uudistetoimetused ei vahenda enam uudiseid, vaid suruvad peale ideoloogiat.

Mis tõi Sind EKRE juurde?

Olen olnud Eesti poliitikas alates sellest hetkest, kui sattusin Tiit Pruuli kutsel välisministeeriumisse. Minust sai üleöö Lennart Meri pressiesindaja. Ajakirjanikuna olen olnud praktiliselt kõikide taasiseseisvumise sündmuste juures ja see on nagu baasharidus poliitikas. Kodanlik natsionalist olen olnud lapsest saadik ja seetõttu olin ma Isamaaliidu toetaja kuni hetkeni, mil Res Publica Isamaaliidu sisuliselt ära tappis. Nägin kahel IRL-i kongressil Ida-Virumaalt ja Peipsi äärest bussidega kohale toodud venelasi, kellele näidati näpuga, kuidas hääletada. Astusin erakonnast välja.

Samas olen olnud ka poliitikakauge, sest mul on olnud õnn oma tööd valida. 2015. aastal aga toimus murrang. Enne seda nägin Kaitseliidu relvavendi ütlemas, et Taavi Rõivase valitsuse eest nad surra ei kavatse. On erakordselt ohtlik, kui tekkib selline mõttelaad. Arvan, et tänaseks on peenhäälestuslik, ideedeta, ebaprofessionaalne, Exceli tabeli järgi toimiv riigijuhtimine kaugemalegi jõudnud. Minus tekitas see patrioodina väga negatiivse tunde.

2015. aastal sattusin vasakradikaalse Päevalehe rünnakute alla. Ilmselgelt oli eesmärgiks mind Kaitseliidu Peastaabist lahti kangutada. Minust oli vaja teha hoiatav näide: „Kui te ei lõpeta lõugade lõksutamist, siis juhtub teiega samaoodi nagu Reitelmanniga.“

Repinski esitas minu kohta kaitseministrile järelepärimise. Kui riigikaitsekomisjoni esimees tuleb Kaitseliidu ülema juurde ja nõuab minu töölt vabastamist, siis oleks mind nagu aadliseisusesse tõstetud [naerab – toim]. See oli déjàvu, nõukogulik suukorvistamine ja hirmutamine on tagasi. See ei ole see Eesti, mille iseseisvumisele ma kaasa elasin.
Kui me Raadio 3-s Madis Millinguga hommikuprogrammi tegime, siis oli meie kreedoks kõnelda asjadest õigete nimedega. Praegu näen ma õudse kiirusega kuristikku kukkuvat ühiskonda ja haige mõttelaadi tekkimist. Näen sallivust, mis on tegelikult täielik sallimatus teisitimõtlejate vastu. Henn Põlluaasaga suhtlesime kunagi sotsiaalmeedias nendel teemadel. Ta ütles toona, et tule ja vaata. Ühel hetkel oli aeg käes. Vasakradikaalid küpsetasid mind konservatiiviks. Minu siht ja südamesoov oli tegutseda.

Juhid Tallinna linnavolikogus EKRE fraktsiooni. Kuidas iseloomustad linnavolikogu tööd?

Tallinn on rikas ja ei saa öelda, et ei tehta ühtegi vahvat otsust. Linnas on pädevaid inimesi, kes töötavad väikese palga eest hullumise piirini, aga samas on ka kari parasiite, parteimärk rinnas, kes ei tee midagi. Keskerakondliku Tallinna puhul on katastroof see, et näiteks liikluskorraldus on parteiline.
Põhja-Tallinnas ehitatakse praegu 30 000 uut korterit. Peaarhitekti sõnul lisandub lähiaastatel Tallinna sadamast alates Patarei alale ja Kopliga piirnevasse rajooni 9000 autot. Kui täitub 3000 piir, siis liiklus riivistub, enam liigelda ei saa. Tallinn teab seda, ent lahenduseks on ühe autokoha eraldamine ühe rajatava korteri kohta tavapärase 1,5 asemel. Autod ei kao, need pargitakse tänavatele, haljasaladele.

Räägime näiteks sellest, et 4000 eramurajooni asukat saavad Mustjõele naabriks ohtlike jäätmete sorteerimise jaama, seda Tallinna ja Loksa ühiselt rajatud MTÜ näol. Ammuste keskerakondlike sidemetega on otsustuskorras paika pandud: saagu ja tehtagu. Tulevase prügila naabrina võitlen vastu, kuni mind lahinguväljalt minema kantakse.

Linnaeelarve on meelega segaseks kirjutatud. Miljoneid eurosid läheb parasiitlikesse toiduahelatesse – kui hakkad natukene kraapima, tuleb välja jubedaid asju. Põhja-Tallinn vajab väga sotsiaalkortereid, aga iga korter maksab palju. Linnaosa sotsiaaltöötajad peavad tegema valusa valiku, kellele anda korter, kellele mitte. Samal ajal hoitakse miljonite eest ülal parteipropagandaaparaati.

Opositsiooniga ei arvesta Tallinn absoluutselt. EKRE tegi kuus muudatusettepanekut linnaliikluse ja sadevete parema ärajuhtimise osas. Katteallikana näitasime propagandakulusid. Ühtegi meie ettepanekut arvesse ei võetud.

Noortel on palju ahvatlusi ja võimalusi sattuda sõltuvusse meelemürkidest. Kuidas probleemi lahendada?

Ühed tarbivad vaesusest, teised kuna on moodne. Praegu lastakse alaealine narkodiiler kaks tundi pärast vahistamist vabaks. Iga korraga ta õpib ja muutub jultunumaks. Ma ei arva, et piits peab plaksuma, ent osade puhul mõjuks šokivangistus äratava karistusena hästi.

Hea näitena kuritegevusega võitlemise kohta võib tuua New Yorki 90ndate lõpu linnapea Rudolph Giuliani nulltolerantsipoliitika. Politsei oli tänavail, reageeris igale juhtumile. Seadused kohaldati vastavalt olukorrale – kuni saabuski nädalavahetus ilma ühegi lasuta.

Millega sisustad oma vaba aega?

Hakkasin hobiaednikuks ja mulle meeldib linnakoduterrassil koos abikaasaga taimi sättida. Öökapiraamatute kuhi ei tohi olla õhuke. Ja meil on võrdväärseks pereliikmeks noor prantsuse buldog Winston. Hea vein, koer süles ja hea raamat – see on õnn.

Kommentaarid