Andres Raid: Kes üldse on eestlane?!

Arvamus, Varia,
- Updated
©UU
Ajakrijanik Andres Raid

Saade „Poolkuu“, mis oli pühendatud eestlusele, tõi hulgaliselt vastukajasid ja olgu järgnev siis väga üldistav vastus kõigile neile, kes asja vastu huvi tundsid. Kasutasin lõiku raamatust “Sektist parteiks“, mis ilmus kirjastuse Matrix vahendusel sel aastal.

Ühel keelel ja rahval võib olla mitu nimetust ja see on küllaltki levinud nähtus. Tähelepanuväärne on seegi, et sageli tähistavad naabrid rahvast teisiti, kui rahvas ise ja nii on juhtunud ka meiega.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Mõned näited:

eesti (keel) – soome: viro – läti: igaunu (valoda)
soome (keel) – soome: suomi – saksa: Finnisch
saksa (keel) – saksa: Deutsch – inglise: German – prantsuse allemand
vene (keel) – soome: venejä – vene: русский язык
rootsi (keel) – soome: ruotsi – saksa: Swedisch – rootsi svensk
ungari (keel) – soome: unkari – ungari: magyar (nyelv)

Meie endi lugu on tegelikult aga keerulisem. Sõnaühendit „eesti keel” kasutas esimest korda meie kirjasõnas Berend Gildenmann 1849. aastal raamatukese „Maa-ilma made õppetus” sissejuhatuses: „Agga ollen keige ennamiste se peäle mõttelnud, et ramatut seks teha, et ta iseäranis Eesti keele rahwa laste-keelmeistrittele kässiramatuks ja ka ühtlase kolides kolilasteleöppimise tarwis omane woiks olla”

Enne seda oli käibel olnud „maakeel”, mille esimene kirjapanek on juba 17. sajandi alul Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Georg Mülleri jutluses: „Laulud, mea meya saxa, ma ehk Rotze Kelell lau- lame…” Sõna „maakeel” näikse ise aga vanem olevat, sest vadjalastel on sama keele nimetuseks „maatsheeli”.

Sõna „Eesti” ilmus meie kirjasõnasse 1638. aastal pastor Heinrich Stahli käsi- ja koduraamatus: „ …üchtekit lambas, üchtekit rebane, üchtekit hunt, üchtekit ilwis on waja sihn Estimah siddes…” Samal aastal välja antud Rootsi kuninganna Kristiina kiri algab tema tiitlite loendiga: „Meie Christina Jummala Armust Rohtzi Gothi ninck Perrisz förstin, Suhrförstin ülle Sohmemah, Hertzogin ülle Esthi ninck Careli-Mah, Neitzikenne ülle Ingermanni mah”.

Sõna „Estimah” otseseks päritoluallikaks oli saksa „Ehstland” ja Rootsi „Estland”. Sellest sai ühe Rootsi riigi provintsi Põhja-Eestit hõlmava kubermangu nimetus. Lõuna-Eesti kuulus teise kubermangu nimega Liefland. Sõna Eestimaa selline tähendus püsis kuni 1917. aastani, kuid juba 1850-ndatel aastatel hakkas Friedrich Reinhold Kreutzwald sõna Eesti kasutama eestlaste kogu asuala tähistamiseks.

Võrdlemisi hilja tuli meie keelde ka sõna „eestlane”. See esineb esimest korda 1756. aastal Rootsis Lundi ülikooli professori Arvid Molleri Eesti- ja Liivimaa rootsikeelses kirjelduses: „Mis maa elanikkudesse endisse, nimelt lihtsasse talurahvasse puutub, siis ei tarvita nad tänapäeval oma keeles enese kohta mingit üldist nime, vaid kutsuvad end maakohtade ja linnade järgi, millele nad on lähimal, siiski teavad mõningad nende hulgast oma maad üldiselt kutsuda „Estima” ja iseennast „Estlane”, see on eestimaalane.”

Sõna „eestlane” on moodustatud saksa „ehste” alusel ja olemas olnud juba „soomlane” ja „venelane” eeskujul. Varem oli kasutusel „maarahvas”, „maainimene”, „maamees”. Nii kirjutas Georg Müller ühes oma jutluses: „Pola waegki…löb maha ninck Surnux, ke eales Tema ette tullewat, olkat Saxa echk Ma Inimene”.

Pastor Adrian Virginius pöördus 1686. aastal lõunaeestikeelse Vastse Testamendi eessõnas lugeja poole sõnadega „Armas mahmees”. Samas omakorda Kristiina kirjas pruugitakse nimetust „MahRahvas”. Nimetus „maarahvas” näikse olevat väga vana, juba Skandinaavia Ynglinga-saagas (VI sajand) kutsutakse eestlasi „suslukind” (maarahvas).

Kust aga pärinevad saksakeelne Ehstland ja Ehste? Kui Põhja-Saksa hõimud jõudsid esimese aastatuhande vahetusel Läänemere rannikule ja puutusid kokku selle mereäärsete rahvastega, laenasid nad Skandinaaviast nimetused Eistland ja Eistr, mida seal oli juba sadu aastaid kasutatud. Umbes samal ajal ja samast allikast jõudsid need sõnad ka ladina keelde. Henriku kroonikas on juba Estonia, ladina keelest levis Estonia ka teistesse keeltesse.

Skandinaavlaste Eist, Aist- pärineb keskaja Lääne-Euroopas pruugitud hõimunimest aesti millega tähistati ebamääraselt Läänemere idakalda rahvaid. Selle nimetuse esimene teadaolev allikas on Rooma ajaloolase Cornelius Tacituse 98. aastal m. a.j. avaldatud raamat „Germania”, mille lõpuosas on kirjutatud:

„Nüüd siirdusingi Sveebimere parempoolsele rannale. Seal elavad mere ääres aestide hõimud, kellel on sveebide tavad ja välimus, kuid keel on lähemal Britannia keelele. Nad kummardavad emajumalat. Oma usundi märgina kannavad nad metskuldi kujutist. See tunnus korvab relvi, on kaitseks kõikide vastu… Ja annab jumalatari kummardajaile puutumatust isegi Vaenlaste keskel”.

Tacitus ise aestide juures ei käinud. Ta kirjutas eelneva teksti teistelt kuuldu ja loetu põhjal. Tänaseni on jäänud selguseta, kas aestid olid germaani, balti või läänemeresoome rahvas. Väitlustesse on sageli segatud rahvustunded, sest aestide järeltulijad on peaaegu et üksteise võidu tahtnud olla nii eestlased, leedulased kui ka lätlased.

Kindlasti võime öelda, et olime maarahvas, kes kõneles maakeelt, meil olid maakonnad Saaremaa, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Sakala, Ugandi ja me kutsume ennast saarlasteks, harjulasteks, järvalasteks, sakalasteks, ugalasteks. Meie põhjanaabrid soomlased nimetasid meid virulaste järgi virolaiset, lätlased aga oma naabrite ugalaste järgi igauni. Uute aegade tulles ja rahvuseks kujunedes hakkasime end nimetama eestlasteks, oma maad Eestiks ja oma keelt eesti keeleks. Luulelisemas meeleolus meenutame aga ikka armsaks saanud sõnu maakeel ja maarahvas.

Andres Raid
ajakirjanik

 

VAATA LISAKS

“POOLKUU” Igor Gräzin: mis see eestlus ikkagi on

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused