Arvustus. Ei maksa tuua kino- ja teleekraanidele “uusi normaalsusi” – need ei muutu sellest normaalseks

Erinevalt “Ringvaates” räägitust ei tule LGBT festival Rakveres rahulik.

Esmaspäeval näitas ETV saade “Ringvaade” intervjuusid Rakveres LGBT filmifestivali korraldava homoaktivisti Keio Soomelti ja transsoolise “naise” Susannaga, mis võisid vaimustada vaid ülimaid “sallijaid”. 

Üsna ruttu tuli välja Susanna teine identiteet “Susanna 2” prostituudihõngulises rollis, mis ei lähe kuidagi kokku tema tagakiusatu staatusega, mida Marko Reikop püüdis igati vaatajatele pähe määrida. Kui inimesel on ka teine taust, siis ei maksaks tulla saatesse, kus see võib vaatajate kaudu välja tulla. Aga see selleks, saates tegelikkus ju jutuks ei tulnud.

Juba klipp ühest filmifestivalil näidatavast filmist pani kukalt kratsima – üks inimene tunnistab noorele poisile, et on transsooline ja too suhtub kuuldusse umbes nii: “Äge!” Väheusutav, et noored inimesed suhtuvad nii asjadesse, mis pole neile selged – poiss võinuks nii vastata ehk sellele, kes ütleb enda olevat võitluskunstide meister, aga mitte ühele kummalise identiteediga inimesele. Ilmselt on selle stseeni eesmärk näidata, et kõik peavad erinevusi ägedaks, kuigi reaalses elus see nii ei käi. Juba see transsooline nägi õnnetu välja, ja vaevalt et tema elus midagi sellist võinuks olla, millest tavalisel inimesel vaimustuda.

Keio Soomelti jutt filmifestivalist käis umbes nii: see tuleb lahe, kõik inimesed juba ootavad, vastu pole kunagi keegi olnud ega ole ka tänavu. Seda tal tõenäoliselt loota ei maksa, sest ühiskond pole ega saa kunagi selliseks, et LGBT filmifestivali üksmeelselt normaalseks pidada. Pigem üritagu korraldajad selliseid filme mõne tavalise festivali osana näidata ja seda suurema reklaamita, inimsuhete, mitte seksuaalsete kõrvalekallete kontekstis.

Transsoolise “naise” puhul jäi kõrva üks moment: nimelt vastas ta küsimusele, kas ta on nüüd naine, kõige muu kõrval ka seda, et dokumendid olevat tal nüüd naise omad. Kas see on uue identiteedi tipp? Jutuks tuli ka “Susanna” mitte just väga meeldiv välimus ning isegi samas elemendis olev Marko Reikop küsis, miks ta selline välja näeb – saatekülaline selgitas seda gooti stiiliga.

Üldiselt aga jäi mulje, et lisaks tavaliste inimeste halvustavale suhtumisele on sellel inimesel suured probleemid ümberkehastumisega, seda nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil. Sellistest inimestest ei saa kunagi tõelisi naisi kasvõi juba sellepärast, et ümbertuunitud kehal pole võimalusi emarolliks, ja kuigi sel teemal võiks pöörduda näiteks feministide poole, kes selgitaks, et õige naine ei peagi lapsi saama, jääb sellealane võimetus transsoolisel “naisel” ilmselt alatiseks hinge peale. Ja vaevalt lihtsa enda kõrval seisva kaaslase leidminegi lihtne on. Miski pole sellises elus normaalne.

Keegi ei taha Susanna-suguseid ühiskonnast eemale peletada – aga nad saaksid naise rollis elada lihtsamalt ja vähemate muredeta, kui LGBT inimesed sellist seisundit ülistada ei püüaks. Avalikkuse silma all on sellistel inimestel märgatavalt raskem elus toime tulla, eriti seetõttu, et nende pilditõstmisega suureneb nende inimeste hulk, kes sellist ebanormaalsuste afišeerimist ei mõista.

“Ebanormaalsust” ei pea defineerima isegi mitte kõrvalseisja, piisab “naisest” endast: ta jutustas, kuidas ta tundis juba ammu, et ta on sündinud vales kehas, sest tegelikult olevat ta mitte mees, vaid naine. See on ju otsene ülestunnistus, et kuskil on miski väga valesti läinud – olgu see kasvõi esoteeriline teema, aga ka siis on hing valesse kehasse läinud (nii tõlgendaks seda esoteerikud) ja kogu lugu pole ikkagi õige. Mida oligi tarvis tõestada – transsoolisus pole normaalne, nagu ka väidetavad kümned erinevad soolised identiteedid tõelise mehe ja tõelise naise vahel.

Tegelikult toetaski kogu saade Marko Reikopi ponnistustest hoolimata tõdemust, et olgu inimesed kui mõistvad ja kaasatundvad tahes, ei ole transsoolisus ja kogu see LGBT spekter midagi normaalset. Elagu need inimesed meie kõrval, tundku elust rõõmu, katsugu muredega hakkama saada, tundku ennast oma veidi väiksemas maailmas õnnelikuna – aga ärge tulge väitma, et kõik see on midagi mõistusepärast.

Mingil juhul aga ärge üritagegi kõike seda tavaliste meeste, naiste ja laste maailmast kõrgemale seada – just see ajabki normaalsed inimesed vihale, mitte teistmoodi inimeste olemasolu! Sest normaalne saab olla ainult mehe ja naise seksuaalne, armastusest kantud ja naudingut pakkuv suhe, kus on olemas genitaalide täiuslik sobivus (mida pole üheski muus seksuaalses sättumuses) ja armuühtest kaasnev loomulik laste sünd ehk elu jätk. Kõik muu lihtsalt on. Seda pole vaja ülistada ega normaalsuse piiresse suruda.

Lõpetuseks soovitaks kõigil, kel pole õnnestunud sündida või saada normaalseks, mitte minna kaasa geiagendaga – see on seksuaalsuse, eriti selle vähemusliku osa ideologiseerimine ja politiseerimine. Täpsemalt – geiõigused on praeguses esitluses kellegi tööriistaks, kes ise on tegelikult heteroseksuaal või ei hooli üldse seksuaalsusest, olles kas ükskõikne või vihates kõiki. Igal juhul geid kogu sellest jamast kasu ei saa, seda lõikavad teised. Tegu on neomarksistidega, kellel on vaja vähemusi, et nende õiguste nimel barrikaadidele kutsudes ühiskondi vastandamistega hävitada. Kahjuks lähevad sellega kaasa just noored inimesed, kelle süda on õigel kohal, kuid just nende jaoks keeratakse vale õigeks.

Kommentaarid