Jüri Toomepuu: Noorus on ilus aeg, mille pikendamiseks otsitakse võimalusi

Varia,
- Updated
©Scanpix
Noorus tundub igavese peona. Pilt on illustratiivne.

Selline pealkiri on populaarsel tudengilaulul mille refrään paraku väidab:  “Noorus ei tule iial tagasi, Ei tule, tule ta, iial ei tule ta, Noorus ei tule iial tagasi“.

Noortel on seda laulu õllelauas istudes lõbus laulda, aga vanematele võib see pigem kurbust tekitada.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Dilemma teravad sarved

Kalevipoega ootab ees huvitav dilemma. Kui ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama ja tuleleeki on lõiganud käe kaljukammitsasta, siis võib Kalev jälle koju jõuda. See oleks kahtlemata rõõmupäev talle ja ta lastele.  Aga sellel rõõmupäeval oleks ka varjukülg. Koju jõudmine ilmselt käivitaks jälle Kalevipoja vananemise, mis teatavasti hästi ei lõpe.

Oleks huvitav teha küsitlus, et teada kui palju tavainimesi valiks elu, kus nad on küll aheldatud, aga kus neil poleks vaja karta vananemist ega surma, eriti olukorras kus neil oleks võimalik suhelda põrgu väravas huvitavate patukottidega. Friedrich Nietzsche, kuulus Saksa filosoof ja kultuurikriitik väitis, et taevas puuduvad kõik huvitavad inimesed, andes mõista, et põrgus nendest puudust pole.

Patrick Henry, Ameerika patrioot ja riigiisa sai kuulsaks aastal 1775 Briti Virginia koloonias asetleidnud Ameerika Ühendriikide loomise koosolekul oma julgete sõnadega: „Andke mulle vabadus, või andke mulle surm!“ Kaldun arvama, et ta oleks väljendanud ennast tagasihoidlikumalt olukorras, kus ta oleks tegelikult pidanud valima poomisnööri või oma monarhile Georg III-le maksude maksmise vahel.

Nooruse allika otsingud

Lastel midagi vanemaks saamise vastu pole, aga mida vanemaks täiskasvanu saab, seda vähem talle vananemine meeldib. Veelgi vastumeelsem on inimestele surm – vähemalt seni kui haiguse piinad või muud põhjused pole elu väljakannatamatuks muutnud. On seetõttu arusaadav, et inimesed on juba iidsetest aegadest huvi tundnud enda noorena hoidmisest ja surmast hoidumisest.

Juba 5000 aastat tagasi raiuti kivitahvlitele Uruki kuninga Gilgameši lood. Gilgameš, nagu Kalevipoeg ja paljud teised eepilised kangelased, tegi reisi allmaailma. Muude vägitegude hulgas sukeldus ta ka seal asuva järve põhja ja noppis sealt tervise ja igavese elu taime. Kahjuks röövis selle talt üks koopadeemon, kui ta oma väsitavast reisist puhkama heitis.

Iidsed egiptlased olid veendunud, et kui keha pärast surma palsameerida ja matuse rituaale õieti järgida, siis taastab see õiglaselt elanud kadunukesele igavese elu. Need rituaalid hõlmasid keha mumifitseerimist, maagiliste loitsude kasutamist ja matmist esemetega, mida peeti taastatud elus vajalikuks.

Herodotus, iidse Kreeka mõttetark, avaldas  juba viiendal sajandil eKr ajaloo raamatu, mis käsitles küll enamasti Kreeka-Pärsia sõdasid, aga arutas ka nooruse allikate olemasolu. Neljandal sajandil eKr  olevat Aleksander Suur ennast tervendanud “paradiisijões“. Keskajal olid lood pühadest, taastavatest vetest laialdaselt levinud. Populaarne oli lugu kuningriigist, mida valitses legendaarne kristlik patriarh, kuningas Prester John, kus asus niihästi  nooruse allikas kui ka kullajõgi. Sarnased lood olid tuntud ka sellistes erinevates kohtades nagu Kanaari saared, Jaapan, Polüneesia ja Inglismaa.

Teatavasti on tervendav allikas, millele on ehitatud väike hoone napilt riietatud kehade peitmiseks ka Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaases Naiskloostris, paremini tuntud kui Kuremäe klooster. Iidsetel aegadel asus seal eestlaste hiiepaik ja ohvriallikas. Vene õigeusu nunnadele on see tänapäeval tuntud „püha allikana“.

Ponce de León

Keskajal levis Hispaanias teave, et Kariibi mere Taino indiaanlastel olevat kusagil Kuuba põhjaosas maagiline allikas ja noorendav jõgi. See teave ulatus ka seikleja ja maadeavastaja  Ponce de Leóni kõrvu, kes arvatakse olevat saatnud Christopher Columbust tema teisel reisil Uude Maailma. Ponce de León alistas Taino indiaanlased ja surus veriselt maha ka kõik nende vastupanu katsed. Oma kangelaslikkuse eest sai ta kuningas Fernandilt loa koloniseerida ka San Juan Bautista, nüüd tuntud kui Puerto Rico.

Aastal 1513 avastas ta Florida, nagu väidavad ta järeltulijad. Kohalikud elanikud millegipärast arvasid, et nad olid oma kodumaa avastanud juba tuhandeid aastaid varem. Nüüd pole sellel lahkarvamusel enam palju tähtsust, sest nagu teame, jääb õigus tugevamatele.

Kuningas Fernandi ja Ponce de Leóni tolleaegne kirjavahetus käsitles enamasti juhiseid indiaanlaste allutamiseks ja nendelt konfiskeeritud kulla jagamiseks. Kuigi oli levinud arvamine, et Ponce de León on allika jälil, mis pidavat muutma vanad mehed noorukiteks, nooruse allikast vähemalt säilinud kirjades juttu ei olnud. Allika olemasolul võis küll olla tõsi taga, aga võib arvata, et säärane tähtis asi oli liiga salajane tolleaegsele postiteenistusele usaldamiseks.

On teada, et üks Ponce de Leóni rivaalidest, Gonzalo Fernández de Oviedo y Valdés, süüdistas teda allika otsimises põhjusel, et tal on vaja ravida impotentsust. See oli arvatavasti alatu laim, aga kui tal oligi sellist ravi vaja, mis sellest. Moodne meditsiin on selle jaoks nooruse allika avastanud. Pea kõik küllalt kõrgesse ikka jõudnud mehed noorendavad  tänapäeval oma potentsuse organit Viagraga, endale rahulduseks ja naistele rõõmuks.

Nahapaksune noorus ja ilu

Otsingud noorust taastavate vahendite leidmiseks pole kuskile kadunud. Virginia Commonwealth’i ülikooli ajaloo professor Ryan K. Smith, kes on seda teemat põhjalikult uurinud, väidab:  “Seda võib tänaseni täheldada. Inimesed jätkavad imeravimite ja imevete otsinguid”

Kosmeetika äride reklaame, mis pakuvad naistele nooruse ja ilu ravimeid, ei saa täielikult usaldada, sest kuigi paljud vanemad daamid näevad välja nooruslikud ja ilusad, vananemist kosmeetika siiski permanentselt ei peata. Kuigi seda pole sobiv mainida ja kuigi ma pole ise midagi sellist näinud, väidavad mõned, et vahetevahel võib näha ka mõnda naist, kes ei ole ilus. Need ravimid, kuigi ehk alati mitte efektiivsed kasutajatele, on üliefektiivsed tootjatele. Ülemaailmne kosmeetika äri oli aastal 2018 väärt 507,8 miljardit dollarit ja aastaks 2025 pidavat see tõusma 758,4 miljardile.

Nahast sügavam on ilu kirurgia, mis samuti ei pikenda eluiga vaid on suunatud välimuse parandamisele. Paljud uuringud on tuvastanud, et ilu on tähtis edukakas ja õnnelikuks eluks, eriti naistele. Lavakunstnike sissetulek koguni oleneb suurelt osalt nende välimusest.

Fortune Business Insights aruanne teatab, et ülemaailmse kosmeetilise kirurgia turu suurus oli
2018. aastal 50,67 miljardit USA dollarit ja prognooside kohaselt ulatub see 2026. aastaks 66,96
miljardi dollarini.

Edu on märgata

Arvestuslikult oli eelmodernses maailmas inimese keskmine eluiga umbes 30 aastat. Alates aastast 1900 on keskmine eluiga maailmas enam kui kahekordistunud ja on nüüd üle 70 aasta.

ÜRO hinnangul oli maailmas 2015. aastal ligi pool miljonit 100-aastast või vanemat inimest. Prognooside kohaselt oleks aastaks 2050 maailmas 3,7 miljonit saja-aastast või vanemat.

Sellise keskmise eluea pikenemise on põhjustanud peamiselt parem tervishoid, paremad ravimid ja parem toitlustus. Lisaks sellele töötavad paljud teadlased ravimeetodite kallal, mille eesmärk on pikendada tervete inimeste eluiga.

Biohäkkimine

Üle 20 aasta on Dave Asprey olnud missioonil testida ja ümber defineerida laialdaselt levinud ja üldiselt tunnustatud uskumusi inimbioloogia kohta. Tema isiklik eesmärk on elada 180-aastaseks ja ta usub, et ka teised, kasutades tema meetodeid ja ravimeid, mida ta turustab, saavad teha valikuid, mis lubavad neil elada pikemat ja tervislikumat elu.

Teda tuntakse kui biohäkkimise isa ja ta on kulutanud palju aastaid ja raha, süstides ennast ja kasutades paljusid kemikaale ja ravimeetodeid. Samas on ta aga ka teeninud palju raha, müües toidulisandeid ja ravimeid, mida ta ettevõte turustab.

Informatsioonitehnoloogia vallas tuntakse häkkimist kui tehnikat, mida kasutatakse digitaalsele süsteemile juurdepääsu saamiseks ja tihtipeale ka selle ohustamiseks.

Biohäkkimist võib kirjeldada kui omatehtud või muudetud bioloogiat. Paljude biohäkkerite jaoks seisneb see väikeste, astmeliste dieetide või elustiili muutuste tegemises, et parandada oma tervist ja heaolu.

Biohäkkijad lubavad kõike alates kiirest kaalulangusest kuni täiustatud ajufunktsioonini. Võib arvata, et parimad biohäkkimise tulemusi saavutatakse, olles hästi informeeritud, kuid siiski ettevaatlik oma keha muutmisega.

Kolm kõige populaarsemat biohäkkimise tüüpi on toite genoomika, omatehtud bioloogia ja nn jahvatusmeetod.

Toitegenoomika keskendub sellele, kuidas toit mõjutab geene. See populaarne biohäkkimine põhineb ideel inimese geneetilist väljendust optimeerida, testides, kuidas erinevad toitained tervist mõjutavad. Toitegenoomika vaatleb ka seda, kuidas erinevad toitained mõjutavad seda, kuidas inimene ennast tunneb, mõtleb ja käitub.

Oma-tehtud bioloogia on teatud tüüpi biohäkkimine mida juhivad enamasti inimesed, kellel on haridus ja kogemused teadusvaldkondades. Nad jagavad näpunäiteid ja tehnikaid, et aidata mitteekspertidel teha katseid väljaspool laboreid ja meditsiiniasutusi.

Nn jahvatamine on biohäkkimise alakultuur, mis näeb ette inimkeha osade muutmist. Üldiselt püüavad jahvatajad saada “küborgideks”, optimeerides oma keha mitmesuguste vidinate, keemiliste süstide, implantaatide ja muuga, et see töötaks nii, nagu nad soovivad.

Dave Asprey väidab, et ta on oma keha biohäkkimisega nii palju parandanud, et ta elab vähemalt 160-aastaseks. Ta ajakirjanduses avaldatud piltidest küll ei nähtu, et ta oleks noorem oma  kronoloogilisest vanusest. Aga ka siis kui ta 160-aastaseks ei ela, võib ta elada hästi niikaua kui elu jätkub – ta ravimite äri toob talle rikkust ja tunnustust.

Uued tuuled

Inimesed nagu kõik muud elusolendid, koosnevad rakkudest, mis muutuvad vananedes suuremaks ja vähem paljunemisvõimelisemaks, kuni kõduneb rakkude identiteet ja järgneb surm. Teadlased tavaliselt selgitavad, miks need muutused toimuvad. Hiljuti on aga pakutud arvamust, et rakkude muutused on pigem vananemise sümptoomid kui põhjused.

Harvardi Ülikooli meditsiinifakulteedi professor, maailmakuulus geneetik Dr. David A. Sinclair pakub oma raamatus „Eluiga – miks me vananeme ja miks me ei pea vananema“ välja radikaalse uue vananemisteooria, mis viitab sellele, et vananemise tunnused on aja jooksul toimuvate epigeneetiliste muutuste sümptomid, mis ei muuda algset geneetilist koodi.

Kui me oskaks geneetilist koodi taastada, kas me saaks siis vananemist aeglustada või isegi tagasi pöörata? Professor Sinclair arvab, et saame.

On olemas üks loom, kes seda suudab. Nn surematu meduus, Turritopsis dohrnii,  on väikeste meduuside liik, mida leidub kogu maailmas parasvöötmes troopikavetes. See on üks vähestest teadaolevatest loomadest, kes on võimelised täielikult pöörduma tagasi seksuaalselt ebaküpsesse koloniaaletappi pärast seda, kui nad on jõudnud seksuaalse küpsuseni üksildase indiviidina.

Nagu enamik teisi tolletaolisi, alustab Turritopsis dohrnii oma elu väikeste, vabalt ujuvate vastsetena, mida tuntakse planula nime all. Kui planula settib, tekitab see merepõhjas geneetiliselt identsete polüüpide koloonia. Pikapeale muutuvad polüübid seksuaalselt küpseteks meduusideks. Kui nad meduusidena kannatavad mingit stressi, füüsilist rünnakut või on haigestunud või vanad, võivad nad tagasi pöörduda polüüpide staatusesse. Seda nad teevad  rakkude transdiferentseerumise protsessi kaudu, mis muudab vanad rakud jälle noorteks.

Teoreetiliselt võib see protsess jätkuda igavesti, muutes meduusid bioloogiliselt surematuks, kuigi praktikas võivad üksikud ka surra. Igavesti nad kindlasti ei ela, sest nad moodustavad ka maitsva suutäie paljudele suurematele mereloomadele. Turritopsis dohrnii võime oma rakke muuta on muutnud nad olulisteks bioloogiliste-, vananemis- ja farmaatsiauuringute sihtmärgiks.

Millal?

Professor Sinclair on küll pakkunud välja huvitava ja lootustäratava vananemise, või õigemini mitte-vananemise teooria, aga senini pole keegi ta raamatu alapealkirja väidet „miks me ei pea vananema“ suutnud praktiliselt  rakendada. Probleem on keeruline, aga inimesed lahendavad järjest enam ka selliseid probleeme, mis näisid mõned aastakümned tagasi olevat lahendamatud. Teadus areneb järjest kiirenevas tempos.

Kuigi lähitulevikus päev veel ei koida kui me võime muuta laulusõnad: „Ei tule, tule ta, iial ei tule ta, noorus ei tule iial tagasi“, on tulevastel põlvedel põhjust loota, et nende vananemise mured on tulevikus asendatud murega, kuidas kõiki pikaealisi inimesi maailma ära mahutada.“

Jüri Toomepuu

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused