Sotsiaalmeedias levib kasvatusteadlase Tiiu Kuurme lugu, mis räägib meie tänaste laste äraspidisest lapsepõlvest, võrrelduna nende isade-emade omaga.
Tiiu Kuurme ütleb, et laste elus ületavad sekundaarkogemused (teiste tekitatud ja vahendatud) primaarkogemusi (ise vahetult läbi elatud) kordades, elatakse hetke-elamustes, kujunenud on võimetus sügavamateks elamusteks. Näilise muljete tulva sees aga põetakse kogemusnälga – eksistentsiaalsete elule mõtet ja sisu andvate siseseisunditeni jõutakse harva.
See tähendab, et meie lapsed seiklevad nutiseadmetes, mitte metsades ja küngastel. Jätkab Tiiu Kuurme.
“…Tänased täiskasvanud on läbi elanud erisuguseid aegu, neil on tugevusvaru, mälestused, teadmine teistsuguste maailmade võimalikkusest. Lapsed leidsid sündides eest praeguse, neurootilise üksildaste hingede aja. Täiskasvanud proovivad neid aidata, ent kohmakalt ja toimuvat lõpuni mõistmata.
Me peaksime palju rohkem teadma, mis on saanud inimese siseilmast tehnoloogilise tsivilisatsiooni lõksudes. Uus õpikäsitus ning aju talitlused õpiprotsessis seda ei paku, sest on unustatud küsida suuri küsimusi inimese kohast ja olemisest.
Kust saime me, täiskasvanud, lastena omaenese tugevusvaru? Sest just seda on liiga vähe tugispetsialistidest ümbritsetud ja ometi kuudepikkuses psühhiaatri järjekorras ootavatel tänastel lastel. Me kippusime õue. Põlvkondade kaupa, hallide aegadeni välja. Sest toas oligi liiga kitsas, pead-jalad koos. Õu oli vabadus, mängud, täiskasvanuvaba ruum. Siin tuli olla ise: julge, leidlik, sitke, kiire.
Igal hommikul sai uuesti alustada maailma loomisega, tekkis oma salailm põõsastealuses onnis, mereröövliseiklused paaril palgil üleujutatud jõeluhal, fantaasialood nõiutud metsalagendikel ning lõputud mängud äratallatud muruplatsidel: laptuu, peitus, mädamuna, rahvastepall, pallikool, luurekad puukuuride taga, hüppenöörimängud.
Keksukastid liivastel teeradadel andsid aimu, et siin elab väikesi tüdrukuid. Õu oli sotsialiseerumise koht, kus võeti enesele vastutus. Siin õpiti alluma reeglitele, sest muidu läks mäng untsu, siin arvestati teistega, siin tunnustati hierarhiaid, neelati alla solvangud ja marraskil põlvede valu. Õues kujunes moraal – mitte reeta, mitte välja rääkida, hoida omade poole, tunnistada piire ja tabusid, olla aus ja vapper. Siin sai selgeks, mida tähendab häbi.
Tuppa tuldi õhtuhakul, kui taevas lõid sirama esimesed tähed. Õues sündis spontaanne lastekultuur, mänge ei kirjutanud keegi üles, need anti edasi üha uutele laste põlvkondadele suulise pärimusena ja mängu võtmise kaudu, siin olid lood, loitsud, paroolid, liisusalmid. Mitte kordagi ei olnud õuemängu vaja appi kutsuda ema ega tugispetsialisti ega lastepsühhiaatrit.
Edasiarendus siit oli koolitee: pikk, iga ilmaga, valges ja pimedas, kõrvalepõigetega, seiklustega, naljadega, südamest südamesse juttudega. Nii kujunes sissejuhatus ellu, milles looduse kaasapandud jõud olid saanud iseseisvus- ning tahtekarastuse.
Millised küll on olnud need loobumised, milleni on viinud tehnoloogilise tsivilisatsiooni hüved? Kus anti ära ehe ja asemele saadi surrogaat? „Lapsed on nüüdisilma ristikandjad“, ütles kord üks Šveitsi waldorfpedagoog oma esinemisel…”
Uute Uudiste toimetuse inimesed kuuluvad veel põlvkonda, kes teab, mida tähendab õunapuu otsa ronimine – seetõttu leiame, et Tiiu Kuurme hoiatused on ajakohased ja hädavajalikud, me saame veel oma lastele tõelist lapsepõlve pakkuda.