Kaks päeva euroimpeeriumi südames – rahvuskonservatiivi pilguga

Varia,
- Updated
©Uued Uudised
Euroopa Komisjoni kolemaja.

Käisime sel nädalal meie saadiku Jaak Madisoni kutsel Euroopa Parlamendi tööga tutvumas ja sellest ka pisut muljetamist.

Võib-olla sattusime Brüsselisse liiga vihmasel ja sombusel ajal, aga head muljet Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi hooned küll ei jätnud. Need on tüüpilised globalistlikud kolemajad, mis on ilusad ainult kutselise fotograafi piltidel.

Ka nende kolemajade sees toimuv jättis väga bürokraatliku mulje. Saime isegi sööklas prantsuskeelselt sõimata selle eest, et pildistasime nutiseadmetega, samas kui igal pool mujal, ka istungisaali rõdult võis seda teha – ja söögikoht meenutas seejuures väga kolhoosisööklat.

Kõige mõistlikuma ülevaate EP tööst andis meile Jaak Madison. Saime teada, et europarlament praktiliselt ikka midagi ei olulist otsusta, isegi eelnõud tulevad peamiselt Euroopa Komisjonist. Laias laastus teeb EP ainult igasuguseid resolutsioone. Eurosaadik võib seal väga ilusasti ära elada nii, et ta sisuliselt midagi ei tee, kusjuures europension on kindlustatud. Ja Eesti on kogu selles masinavärgis ikka suhteliselt nähtamatu ja väike (mainekahju teema, millest opositsioon karjub, on ilmselt suur ülepingutus). Aga see selleks.

Peale Jaak Madisoni rääkisid kõik teised ainult sellest, kui hea on Euroopa Liit, kui tubli on europarlament ja mida me seal kõike ära teeme. Tegelik tõde hakkas välja imbuma sellistes kompavates vestlustes. Näiteks põllumajandustoetuste osas saime aru, et need “vanad” liikmesriigid arvavadki nii, et nende farmerid on võrdsete seas veidi võrdsemad ja “uued” peavadki vähem saama.

Eesti poliitikamaastikul ja meedias pole praktiliselt räägitud sellest, kui suur probleem on 12-miljardiline eelarveauk, mis jääb EL-ile pärast Brexitit. Sel aastal maksid britid oma jao veel ära, aga Brüsselis ollaksegi paanikas, kuidas see auk täita – nad üritavadki britte viimse võimaluseni lüpsta. Edasi tulevad kas kärped või liikmemaksude tõus. Kärbete korral võime Rail Balticu ilmselt korstnasse kirjutada ja peame ise vaatama, mis selle juba ehitama asutud monstrumiga peale hakata.

Peale Jaak Madisoni tunduvad kõik teised eestlased Brüsselis, nii saadikud kui ametnikud, olevatki eurohingega – nende jaoks on kõik toimuv, olgu see meile kasulik või kahjulik, ainus aktsepteeritav reaalsus. Ehk siis on nende mõtlemine juba nii kinni jooksnud, et nad isegi ei mõtle enam, et miski asi võiks teisiti olla ja mingis asjas võiksime ka vastuvoolu ujuda. Puhas bürokraatlik mugavustsoon – las juhtub, mis iganes, peaasi, et ma ei pea püsti tõusma ja võitlema, ja milleks seda tehagi, sest suured teavad ju paremini. Või siis peame mingist solidaarsusest või kohustusest nendega nõus olema.

Võtsime endale aega, et rendiautoga Luksemburgis ära käia. Teel meenus mulle kunagine ütlus (ei mäleta kelle), et me hävitame siin Eestis meie omapära ja varsti ei tee keegi vahet, kas ta on Schleswig-Holsteinis, Normandias või Eestis. Belgia Valloonias see sellisena tunduski – kui sõitsime mööda kiirteed, tundus see täpselt samasugusena, nagu Tallinn-Tartu maantee: kaasaegsed majad, logistikakeskused, metsatukad, põllud. Tõelist Vallooniat sai kogeda suure tee pealt ära keerates, aga tööstuslik-linnastunud piirkonnad on igal pool hallilt ühiseuroopalikud. Me peaks mõtlema veekord, kas me tahame ikka olla hall europrovints – seda mitte ainult suveräänsuse, vaid ka otseselt maastikupildi poolest.

See on muidugi minu nägemus ja paljud sellega ei nõustu, aga nii mina asju nägin. Aga muidugi on Euroopas tohutult palju ka ilusat.

Jüri Kukk, uudistetoimetaja

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused