Jätkame Virgo Lepassalu raamatu „Kallase afäär“ avaldamist.
Kui putukad peibutavalt ergavale lambile liiga ligi lendavad, hakkab see neid kõrvetama. Algus 10 miljoni dollari “investeerimisel” on igal juhul paljutõotav. Juudist ärimehe Abram Sheri jaoks on 1993. aasta ilus suvi nimelt üsna töökas ja päikeseline.
Ta kohtub Eesti Panga nõuniku Urmas Kajuga Eesti Panga hoone ees. Siim Kallase abi, endine miilitsaohvitser Rein Kits on kandnud hoolt, et tema ülemus tema endist “klienti” Sheri ikka tõsiselt võtaks. Kaju annab Šveitsi “investeerimisspetsialistidelt” saadud paberid hiilgavate rahategemismasinat tutvustavate joonistega Kajule üle. Just Kaju on Kallas volitanud hiilgavate investeerimisvõimalustega tutvuma.
Kahe nädala pärast helistab Sher Kajule. Ta kuuleb Kajult, et need on väga korralikud ja usaldusväärsed dokumendid. Garantii olevat ju tugev: tervelt 15–20 maailma parimat panka, kes tehtava investeeringu justkui tagavad. Kaju teatab Sherile, et täieliku ülevaate saamiseks tuleb tal sõita Šveitsi ja kohtuda firmaga, kes sellise investeeringute vahendamisega tegeleb. Sher on tolleks ajaks juba kogenud. Ta teab, et kui paberit ei ole, ei saa ta hiljem, kui peaks minema kasumi jagamiseks, millelegi apelleerida. Ta sõlmib Kajuga ehk Eesti Pangaga lepingu. Ühe selle punkti järgi kohustab Kaju Sheri tehingutest mitte kõrvale jätma. Teine punkt ütleb, et kui kasum tuleb nii suur kui oodatakse, jagab Sheri firma oma kasumi Eesti Pangaga pooleks.
Niisiis, raha tuleb tollasest riiklikust Põhja-Eesti Pangast, tehingut vahendab Eesti Pank, kes on omakorda 10 miljonit dollarit Põhja-Eesti Pangale laenanud. Eesti Pank ise teatavasti äriliste tehingutega tegeleda ei tohi. Põhja-Eesti Panga kaudu jõuab raha veel kord ühtede “vahendajate” kaudu dottore Schirallini, kes sellega hiljem kaob. Õigemini, lõdva itaallasliku elegantsiga sellest suure osa, 2,5 miljonit krooni ära raiskab ning 5 miljonit oma “ülemusele”, nüüdseks Itaalia võimude poolt vangi pandud maffiaärimehele Mario Bertellile läkitab.
Kuid sinnamaani on sügisel 1993 veel aega. Esialgu arvatakse, et kasum peaks olema koguni 300%. Urmas Kaju virutab Sheriga sõlmitud agendi- ehk vahenduslepingule suure raksuga Eesti Panga templi. Abram Sher enda firma oma. Niisiis, tulevane kasum läheb pangaga pooleks. Uued klaasist ärikeskused ootavad Sheril ja kompanjonidel ehitamist. Septembris 1993 saabub lõpuks kauaoodatud kutse Šveitsi.
Sheri fi korraldab sinna sõidu. Šveitsis sõlmib Sher omakorda lepingu vahendusfirmaga, ühega neist varikontoreist, mille ümber tiirlevad Šveitsi politsei “stammkunded”: nii vennad Laemmlerid kui doktor Schiralli. Vahendusfi sisuliselt tegevusetu “riiulikon-tor” peaks aitama investoritel ehk Eesti Pangal hiilgava kasumimarginaaliga tehingu dokumendid korda ajada. Lepingus soostub Sher enda kasumiosast 10 miljoni dollari investeerimisel omakorda poole loovutama vahendusfirmale. Seejärel kohtub Eesti Panga nõunik Kaju omakorda vahendajaga, kuid üritus jookseb seekord sahinal liiva. Nimelt keeldub Šveitsi Krediidipank andmast investeeringule garantiid. Ilmselt pankiirid taipavad, et tegemist on sulidega. Sher ja Kaju tulevad tühjade käte ja kurva meelega Eestisse tagasi.
Kahe nädala pärast toimub Šveitsis kordusetendus. Seekord ei leia investeeringule vajalikku pangagarantiid mõnelt rahvusahelise kõrgeima ehk AAA reitinguga pangalt aga vahendajad ehk Schiralli ja kompanii ning üritus lõpeb veelgi ümmargusema nulliga.
Kaju ei taju ilmselt veel tolle hetkeni, nagu ka Siim Kallas ja teised, paljusid olulisi momente. Näiteks, neid niinimetatud AAA garantiisid, et miljonid ikka õigesti “investeeritud” saaksid ja et investeeringusumma säilib, treitakse rahvusvaheliste sulide seltskonnas samuti nagu Vändras saelaudu. Korrumpeeritakse näiteks mõne suurpanga töötaja, kelle abil vajalik dokustaat valmis meisterdatakse.
Sher hakkab lootust kaotama, Urmas Kaju aga mitte. Ta kihutab sügisel 1993 uuesti Šveitsi. Seekord üksinda, Sheri teadmata. Abram saab sellest teada oma tuttava vahendaja käest Šveitsis.
Sher teeskleb ükskõikset ja teatab vahendajale tuhmil häälel, et Kaju on suure panga jurist ja võib käia kus tahes. Mõni nädal hiljem saab Sher oma tuttavalt uue, alarmeeriva telefonikõne: Kaju on jälle Šveitsis ja ta kirjutab 10 miljoni dollari investeerimislepinguile alla! Dottore Schiralli hõõrub oma kusagil Veneetsia kanali ääres asuvas äris käsi. Ta on oma tahtmise saanud. Kärbes Eesti Panga näol on liimile lennanud ja ta saab oma “ülemusele”, mafioossele ärimehele Bertellile ette kanda, et ülesanne on edukalt täidetud.
Sher helistab Kajule. Ta on pisut ärritunud: ma tean, et oled lepingu alla kirjutanud! Mis saab minu firma 50% kasumist, mille kohta oleme Eesti Pangaga lepingu teinud ja millele sina oled allkirja andnud? Kaju kostab vagalt, et lõpuks lepiti kokku niivõrd väikese kasumiprotsendi peale, et 50% ei saa nemad enam Sheri firmale maksta. Kohe kuidagi ei saa.
Niisiis, kui ei olnuks ähmane sügis aastal 1993, võinuks luuleliselt väita, et päikesekiired kuldasid sinimustvalget trikoloori Pika Hermanni tipus. On ajalooline 1. november 1993, mis raiutakse, kriibitakse ja süvistatakse paljude inimeste elulugudesse kui 10 miljoni dollari kadumamineku ülimalt tähelepanuväärne päev. Võiks pateetiliselt väita, et pärast seda päeva ei ole Siim Kallase elu enam endine. “Laenata koheselt PEAP-le (Põhja-Eesti Aktsia-pangale) 10 miljonit USD. Lisaks laenuleping.” Need read Eesti Panga raamatupidamisele on kirjutatud väga kiirustava inimese käekirjaga. See Eesti Panga asepresidendi Vahur Krafti allkirjaga märkmepaber on jäänud meile mäletuseks 10 miljoni dollari ülimalt mälestusväärse teekonna algusest. Ent selle päeva tähelepanuväärsust tajutakse vaid mõnedes Eesti Panga kabinettides. Tänapäevaga ühendab toonast Tallinna sama mudasus ja räpasus. Tegelikult ei juubelda ka Itaalia sulid, täpsemalt öeldes küll üks sealsetest maffiaperekondadest, sest nende jaoks on lihtsameelsete pügamine business as usual.
Põhja-Eesti Pank kannab Eesti Pangalt laenatud 10 miljonit dollarit üle Šveitsis Zürichis asuva Ruegg panga arvele. Raha laekub sinna Põhja-Eesti Panga arvelt Bankers Trust’ist New Yorgist 19. novembril 1993. Muidugi on see Schiralli arve. Edasi hargneb raha teekond kaheks.
10. detsembril laseb itaallane, tuntud ja jõukas ärimees Mario Bertelli sellest 5 miljonit dollarit kanda oma “ihupankuri”, dottore Enzio Tavasso arvele. Bertelli on Schiralli “ülemus”. Tol hetkel seda nime veel Eesti Panga koridorides ei tunta. 13. detsembril saabub dottore, isand Schiralli teisele arvele Luganosse, Šveitsi panka Soginvest ülejäänud 5 miljonit dollarit.
Sellest kaks miljonit makstakse varsti Põhja-Eesti Pangale tagasi, et näidata, kui hästi “investeerimisskeem” toimib.
Sher on aga vahepeal leplikumaks muutunud. Ta nõuab Šveitsi poolelt ehk Schirallilt enam mitte kasumi pooleksjagamist Põhja-Eesti Pangaga, vaid kõigest 5% investeeritud summast. Raha, ligi pool miljonit dollarit, laekubki Schirallilt Sheri firma Warmcroft Ltd arvele Soomes. Sher väidab hiljem uurijale, et rebis varasema Kajuga sõlmitud lepingu, kus ta pidanuks suuremat kasu saama, seejärel tükkideks. Ta võtab asja filosoofiliselt ja rahuldub sellega, mis on, ehk siis väiksema kasumiosaga. Loodab ta ise tõesti, et investeering teenib nii suurt tulu? Vaevalt. Igal juhul on Sher oma poole miljoni dollariga selle tehingu ainus võitja. Vähemalt Eesti poolelt. 1994. aasta lõpupoole, kui investeerimisest hakkab aasta mööda saama, mõistavad Eesti pankiirid lõpuks, et asi on kõrbemas ja itaallastelt ei saa tagasi isegi põhisummat ehk 10 miljonit dollarit. Rääkimata mahlakatest intressidest. Urmas Kaju häälest, kui ta Abram Sherile helistab, kostab ilmset, kuigi hoolega maha surutud ärevust. Raha tagastamise tähtaeg on tulemas, kostab Kaju hääl Sherile telefonis õõnsalt just nagu teiselt planeedilt. Kuigi õues valitseb 1994. aasta detsembris porine sügistalv, mis idanemist ei soodusta, hakkavad Sheris juuri ajama kahtluse võrsekesed. Ta helistab Šveitsi, doktor Schiralli tuttavale, veel ühele teaduslikule doktorile pikas koloriitsete doktorite ahelas, kes kannab seekord perekonnanime Wenger. Sher palub temalt kadunud Schiralli üles leida. Dr Wenger on aga samuti ärimees. Kohati veelgi külmema kõhuga kui doktor Schiralli. Ta tahab selle “teenuse” osutamise eest Sherilt 30 000 dollarit. See jahmatab isegi suure elukogemusega Sheri. Ta otsustab Schirallile läheneda teisiti.
Sher leiab niidiotsakese. Selle kaudu jõuab ta Schiralli teise tuttava, Roberto (Bob) Cannoneni, kes loovutab suuremeelselt Schiralli mobiiltelefoni numbri. Schirallilt kuuldu tekitab Sheris aga tunde, et niidiots on tegelikult hakanud hargnema tugeva silmuse küljest, mis kipub paraku kaela ümber koomale tõmbuma. Ilmselt esimest korda jõuab temani arusaamine, et selle kümne miljoni dollariga on finito. Schiralli hääl telefonis ei kõla nimelt just lootustandvalt. Nagu poodaks hoopis teda, aga mitte tema ei pooks teisi. Dottore Schiralli teatab laisalt, et Eesti pankade lepingupartner 10 miljoni dollari tehingus, Paradiso SAL, on läinud pankrotti. “Selle juht läks hulluks ja saatis raha laiali.” Ilmselt peab ta silmas suurärimees Mario Bertellit, kes on aga veel aastaid pealtnäha ülirikas ja mõjukas ärimees.
Sellel episoodil tasub aga korraks peatuda. Korrakem veel: Schiralli teatab, et Paradiso peremees läks hulluks ja saatis raha laiali. Tegelikult pankrotistub Bertelli alles hulk aastaid hiljem, nimelt 2001–2002, mil ta Itaalias vahistatakse ja kohtu alla antakse. Ent kuidas teab Schiralli juba tookord, aastal 1995, et ta halvasti lõpetab?
Seepärast, et halvasti lõpetamine ongi stsenaariumisse sisse kirjutatud. Olles kokku korjanud sadu miljoneid eurosid, kaovad Bertelli ärid põhjamutta. Aga raha? Bertelli raha teatavasti ei kao, vaid vahetab pangakontosid, olles enne aidanud võimule Itaalia partei Forza Italia koos peaministri Silvio Berlusconiga. Muidugi
on 10 miljonist dollarist viis, mis Bertelli kätte satub, köömes tema poolt kokku aetud sadade miljonite eurode kõrval, kuid mingi osakese see üldisesse hunnikusse ikkagi annab.
Niisiis, 10 miljonit dollarit vaese Eesti rahva vara, millel juures Vargamäe Andrese higilõhn, on segase kätte sattunud ja meeltesegaduses laiali külvatud. Silme ette kerkib hull ärimees kesk Roomat, metsiku irvitamise saatel rahasedeleid laiali külvamas, saateks hirmunud tuvide tiivaplagin.
Olles Sherile teatanud kurva uudise Eesti Panga partneri Paradiso juhtide ehk Mario Bertelli hulluksminekust, nii et neile pidi peaaegu ambulants järele kutsutama, muudab Schiralli teisel pool telefonitoru tooni. Suhtelisest ükskõiksusest muutub see pisut vabandavaks. Raha saaks küll ehk tagasi, aga tema nõuaks tagasisaadud rahast oma osa. Mis Sheril üle jääb. Nad vahetavad Schiralliga fakse ja arutlevad raha tagasisaamise üle. Kuni Schiralli taas silmapiirilt kaugustesse kaob ja enam telefonile ei vasta.
Sher ei jäta jonni. Ta hangib Schiralli armukese telefoninumbri, kes tolleks hetkeks on Schiralli poolt luksusega üle külvatud. Eks ikka 10 miljoni dollari tehingu arvelt. Kui pisut fantaasiat mängu tuua, võime ette kujutada, mis pilt sel hetkel Itaalias avaneb. Uuesti, ilmselt otse voodist telefoni otsa saadud Schirallile, kes Eesti maksumaksja raha eest räpasevõitu Itaalia toakeses kallist šampust joob, öeldakse keerutamata, et tal tekib probleeme. Keerulisi probleeme. Schirallil läheb vahuvein korraks kurku. Sügaval sisimas teab ta aga, et põhjust muretsemiseks tegelikult ei ole. Küll sõber ja “ülemus”, tuntud ärimees Bertelli ta välja aitab. On tema kohta ju palju kordi kõneldud, et tal head sidemed peaminister Silvio Berlusconiga. Vahepeal on hädasõnumid jõudnud ka Eesti Panka. Kallas ja kompanii annavad Sherile Kaju vahendusel teada, et targem oleks sellele “halvale laenule” – nüüd nimetatakse lootusrikast investeeringut juba niiviisi – Venemaalt ostja leida. Ka Põhja-Eesti Panga juhtide hulgas võtab maad paanika. Nemad ei taha selles tehingus igal juhul lolliks jääda. Eesti Pank selle tehingu neile kaela sokutas. Eesti Pank aidaku ka välja.
Siim Kallasel on teatavasti ülimalt hea süda. See saab ka nüüd tema üle võitu. 30. novembril 1994 kirjutatakse alla leping Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga vahel, millega Eesti Pank lubab nõudmise peale 10 miljonit dollarit ise Põhja-Eesti Pangale ära maksta. Niisiis, kõigepealt laenatakse Põhja-Eesti Pangale 10 miljonit dollarit, siis kaob raha itaallaste pangaarvetel kaugustesse, seejärel maksab Põhja-Eesti Pank Eesti Pangalt laenatud 10 miljonit dollarit tagasi. Kui saab aga selgeks, et raha ega intresse välismaalt ei tule, nõuab Põhja-Eesti Pank raha omakorda Eesti Pangalt. Kes seda muidugi talle esialgu ei maksa, küll aga annab Siim Kallase allkirjaga garantii, millega nõustub hiljem kahju hüvitama.
Viimased teated sellest lepingust ilmnevad Eesti panganduse segasevõitu annaalides 23. veebruaril 1995, mil Põhja-Eesti Panga audiitor panka auditeerides seda garantiilepingut näeb. Eesti Pangas aga lepingut ei ole.
Siim Kallas väidab hiljem uurijatele, et “annulleeris” selle lepingu hävitamise teel. Muidugi tegi Kallas õigesti, et selle “annulleeris”. Tegemist on tundliku dokumendiga, mis ajendab küsima, kas tegu ikkagi oli Põhja-Eesti Panga ja mitte Eesti Panga tehinguga, nagu seda hiljem on avalikkuse rahustamiseks Eestis presenteeritud. Teatavasti poleks Eesti Pank nõukogu aktseptita tohtinud kommertstehingutes osaleda.
Teiseks, oletagem, et Kallas poleks seda garantiilepingut ettenägelikult “annulleerinud”. Ühispank, kes Põhja-Eesti Panga aastal 1997 üle võtab, omaks õigust ka täna, või näiteks hommepäev, Eesti Pangalt see 10 miljonit dollarit sisse kasseerida. Ent nagu otsustab hiljem Riigikohus 10 miljoni dollari kohtuasjas: lepingu puruksrebimine ei muuda olematuks lepingus võetud kohustust, sest kõik lepingud on teatavasti kahepoolsed ja neid tuleks ka muuta kahepoolselt.
Kuid enne Eesti Panga “prügikastipanga” Põhja-Eesti Panga kadumist ajaloo prügikastidesse juhtub veel mõndagi. Muide, saladusi otsitakse väga sageli just prügikastidest.
Sher räägib 10 miljoni dollari ülesleidmiseks augu pähe oma äripartneritele Venemaalt, Baltic Nordic Company’le (BNC), kelle esindaja Vassili Poljak on Eestis tihe külaline. Kuni ta juhuslikult bandiitidevahelisse arveteklaarimisse sattudes tapetakse. Sinnani on aga veel aega. BNC kirjutabki alla lepingu, et on nõus laenu 7 miljoni dollari eest ära ostma. Sher omab ise BNCst 20%. Niisiis, kasulik äri nii temale kui teistele BNCst. Nüüd ütlevad Schiralli närvid üles. Ilmselt oli ta jõudnud piisavalt lugeda ajalehtede artikleid “vene maffiast”, kelle kõrval “Ristiisa” tegelased näivad hällilapsukestena. Ta on kuulnud Ameerikalt vabaduse varastanud “punase maffia” kuritegelikust kõikvõimsusest, kes on sageli rohkem emotsioonide inimesed kui ratsionalistid. Seepärast on neil sageli meelepärasem võlgnik maha lasta kui lehmal siiski elu säilitada ja hakata temalt raha lüpsma.
Igal juhul mõjub sõna “venelased” Schirallile nagu võluväel. Ta tuleb Soome. Kohtumisel Sheriga pakub ta vahetuskaubana naftat ja kortereid. Peaasi et venelastest pääseda. Sher takseerib teda kullipilgul läbi oma ümmarguste prilliklaaside ja viib Schiralli
“helded pakkumised” Põhja-Eesti Panka. Eesti Pangaga ise otse läbirääkimisi pidamast Schiralli keeldub. Sher näeks küll parema meelega, et itaallane oma keedetud makaronisuppi ise edasi helbiks. Põhja-Eesti Pank aga ei taha kortereid ega naftat, vaid oma raha tagasi.
Niisiis, BNC võtab “laenu” ehk 10 miljoni dollari sissenõudmisõiguse üle. BNC omakorda volitab “laenu” taga ajama kellegi itaallase nimega Zagatti. Maksmine peaks toimuma nii, et raha kantakse BNC-le ja sealt Põhja-Eesti Pangale.
Leping BNC-le võla loovutamise kohta kirjutatakse alla 11. novembril 1995. Eesti Panga poolt annab oma allkirja Urmas Kaju. Ta nimetab end nõukogu esimeheks. BNC poolt paneb käe alla Vjatšeslav Kluge. Nii vormistatakse üks suuremaid segadusi 10 miljoni dollari ümber, sest BNC võiks tänapäevani ise pretendeerida raha tagasinõudmisele. Aastaid hiljem, kui Kallas istub süüpingis, ütleb Sher kohtule kuldsed sõnad: “Olin vormistamata aumees, olin nõus 20% oma töö eest.” Ta peab silmas raha tagasinõudmist.
Niisiis, 1996. aasta alguses näib veel, et kõik pole sugugi kadunud, kuigi juba novembris 1994 kukkus koos intressidega raha tagasisaamise tähtaeg. Pankiiridel viibib külas miraaž, et 10 miljonit dollarit võib veel kusagilt üles leida.
Osa 1997. aasta jooksul see illusioon püsib. Kuni saabub november, mis järjekordse illusiooni siniseks suitsuks muudab. 17. kuupäeval helistab Sherile Schiralli jurist: kuna Eestis on alustatud kriminaalasi, keeldub Schiralli maksmast. Niisiis, vahepeal on mõned Riigikogu saadikud selle loo suure kella külge riputanud.
Veel terve 1995. ja 1996. aasta näevad Sher ja tema assistent Frank Tuuksam Schiralliga kurja vaeva. Ilmselt tajumata, et raha on pöördumatult kadunud.
Tähelepanuvääriv on kiri, mille Abram Sher läkitab 20. jaanuaril 1995 faksiga Vito Schirallile. Kuigi viisakas vormis, tundub see kohati nii haledana, et toob pisara silmanurka. Ometi võib sellest välja lugeda ka ähvardust. Raha soovitatakse tagastada, “vältimaks halvemat”. Ühtlasi nähtub kirjast, et 10 miljonit dollarit pidanuks olema vaid “eelsoojenduseks”. Sellele pidanuks juhul, kui rahapuu vilja kandnuks, järgnema veel kümned miljonid.
“Usalduses ja austuses teie hea nime, aususe ja reputatsiooni suhtes, sooviga jätkata koostööd Teiega investeerimisprogrammis (20–30 miljonit Teie ettepandud garantiide vastu) ja toornafta puurimise suhtes,” kirjutab Sher. “Seepärast oleme me teinud kõik, mis Frank Tuuksami ja minu võimuses, et päästa Teie reputatsiooni, mis Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga silmis on tõsiselt purunemas. Me ei saa jätkata Teie käitumise laadis, olles ebatäpne oma lubadustes tähtaegade ja kokkulepitud telefonikõnede suhtes. Antud lubadusi ei toeta mitte ükski dokument paberkandjal ega isegi mitte faks.
Eesti Vabariik on väike, noor ja vaene. Raha, mis on investeeritud, on eluliselt tähtis selle majanduse jaoks. Seepärast ma tean, et olles niikaua oodanud (kaks kuud üle vastava kuupäeva), saamata midagi peale senini täitmata lubaduste, Eesti valitsus, Eesti keskpank ja Põhja-Eesti Pank püüavad pöörduda kõigi organisatsioonide poole, sealhulgas Šveitsi valitsus, Šveitsi panganduse järelevalve, Interpol ja Šveitsi press, lootuses saada tagasi need vahendid, mis on Eestile nii vajalikud ja mis nende arvates on neilt välja petetud.”
Edasi teatab Sher, et ainuke võimalus Schiralli jaoks olukord lahendada on kas terve summa tagasimaksmine või panga kinnitus, et summa tasutakse koos lubatud intressidega. Mida ei tule, on muidugi raha.
1995. aasta novembris on Sheril ehk British Nordic Company’l, kellele on hapuksläinud “investeering” edasi antud, Schiralli vastase nõude osas veel üks lootus: 10 miljoni dollari eest saadakse Schirallilt naftat.
1996. aasta faksivahetusest Schiralli ja Abram Sheri kannupoisi Frank Tuuksami vahel õhkub raha ja nafta lõhna ning hasarti. Schiralli ei säästnud enda sõnul ei higi ega vaeva: “Lugupeetud Frank. Eile ma reisisin kogu päeva, et kinnitada (õigeks tunnistada) teie 650 000 barrelit.”
Kaks päeva hiljem: “Tõenäoliselt enne seda, kui laev jõuab lossimissadamasse, teie toornafta müüakse 11 miljoni dollari eest.” 9. veebruar 1996: “Järgmisel nädalal on kogu dokumentatsioon valmis ja laev saabub rahvusvahelisse vette. Selle kuu lõpuks või mitte hiljem kui 10. märtsiks saabub toornafta oma sihtsadamasse.”
1996. aasta algus enam nii optimistlikult ei möödu, Schiralli väitel juhtus laevaga merel õnnetus. 29. märtsil 1996 raporteerib Schiralli juba taas reipalt: “Laeva kaugus Euroopast on umbes üks nädal.”
Just siin, kõige põnevamal kohal, saavad faksid otsa. Täpsemalt öeldes võis neid veel järgneda, kuid neid omavad vaid asjaosalised. 10 miljoni dollari juhtumit uurinud politseinikud peavad kogu seda naftalubamist siiski vaid pettemanöövriks, eesmärgiga aega võita, et raha kadumine n-ö suure kella külge ega politseilise uurimise alla ei satuks. Ühtlasi võimaldab see segadusse ajada võimalikke rahapesu-uurijaid Itaalias, Šveitsis ja mujal: naftatehingutes liigub paratamatult suur raha. Samal ajal kui Sher teeb jõupingutusi, et hapuksläinud “investeeringut” päästa, teeb Eesti Pank omakorda jõupingutusi, et hoida elus hinge vaakuvat Põhja-Eesti Panka. Riiklikku rahandusasutust, kellele on Eesti Pangast laenatud 10 miljonit dollarit, et viimane selle omakorda itaallastele edasi “laenaks”.
Ajal, mil Eesti kommertspangad üksteise järel otsi annavad, sest turg on niivõrd paljude rahandusasutuste jaoks liiga väike, pumbatakse Põhja-Eesti Panga päästmiseks sinna 347 miljonit krooni Eesti Panga ehk maksumaksja raha. Tartu Kommertspanga päästmine, mille uppumist Eesti Pangas rõõmsalt pealt vaadatakse ja hoogu juurde antakse, nõuaks umbes kümme korda väiksemat kapitalipaigutust. Kuid mis parata, Tartu Kommertspank pole jällegi seotud sellise huvitava investeerimisskeemiga nagu 10 miljonit dollarit.
1992. aasta kevadel, mõni kuu enne krooni tulekut, teatab Siim Kallas rõõmust sädeledes mõnele tollasele valitsusliikmele, et me teeme neile ära – pidades silmas Tartu Kommertspanka. 1992. aasta sügisel Tartu Kommertspank kukub. Tõesti, mõni voonakene tuleb kasumi altarile ohverdada. Likvideeritakse vihatud “endiste” pank. On ju selle juhtkonnas kunagine ministrite nõukogu esimees Bruno Saul, rääkimata teistest kunagistest “seltsimeestest”. Rahvavaenlased” on leitud.
Kallase enda karjääri ja kõnesid ENSV rahandusministeeriumi parteikoosolekutel ei peeta sel hetkel loomulikult heaks kombeks meenutada. Nagu ka seda, kes õigupoolest hoiukassade riisumise juhtumis tema eest Moskvale hea sõna kostis.
1995. aasta kevadel teevad aga Tartu Kommertspanga pankrotihaldurid avalduse, kus nad ei välista, et kõige rohkem on kommertspanga kreeditoride huve kahjustanud Eesti Panga nõukogu – võttes vastu otsuse Rein Kaarepere juhitav rahandus-asutus likvideerida. Siin tuleb mängu taas eestilik mõiste “sinu kamp”–”minu kamp”. Kahtlemata ei kuulu Tartu Kommertspank Eesti Panga tollaste juhtidega ühte kampa. Põhja-Eesti Pank aga kuulub ja tuleb seetõttu päästa. Ei saa ju lasta 10 miljoni dollari tehingu asjaolusid näha võõrastel silmadel. Ja loomulikult langevad siin kokku Eesti pangandusjuhtide huvid (matta maha 10 miljoni dollari tehing) Rootsi pangandusringkondade ehk Ühispanga (SEB) huviga. See huvi on omada enda käes ehk Põhja-Eesti Panga hiljem üle võtnud Ühispangas päris võimsat hooba Eesti Panga juhtide… ütleme diplomaatiliselt – suunamiseks. Ühispangast, näiteks selle juhist Ain Hanschmidtist sõltub umbes kümmekonna aasta jooksul, kas ja kui kärarikkalt 10 miljoni dollari tagasinõudmise kohtuasja aetakse. Pean silmas just tsiviilasja ehk võimalikku nõuet itaallaste vastu, sest kriminaalmenetluses mõistetakse nii Kallas kui Kaju lõpuks õigeks. Kas seda nõudeasja üldse aetakse? Nagu hiljem näeme, ei aeta. Ja kui tihti advokaadid sellest meediale intervjuusid jagavad. Ja kas üldse jagavad, ja kellele jagavad, ja millal jagavad.
Mis tonaalsusega jagavad. Või ei räägi sellest üldse, lastes panga pressiesindajal tuimalt vastata: kõik, kes selle teemaga tegelevad, asuvad komandeeringus.
Kasulik on sellist hooba omada – lihtsalt igaks juhuks. Eriti riigis, kus on tavaks teha ärilisi ettepanekuid, millest ei saa keelduda.
Ühispangal kui Põhja-Eesti Panga üle võtnud pangal on kasulik omada võimalust 10 miljonit dollarit Eesti Pangalt tagasi nõuda. Oleme juba meenutanud, et vastava garantiilepingu kirjutas Siim Kallas alla novembris 1994, kui sai selgeks, et 10 miljonit dollarit on itaallased ära varastanud. 1995. aastal “annulleerib” Kallas selle lepingu hävitamise teel. Nagu teatab aga hiljem Riigikohus Kallast puudutavas kriminaalasjas, ei muuda dokumendi hävitamine selles võetud kohustust olematuks.
Siim Kallas lahkub küll 1994. aasta lõpus Eesti Pangast poliitikasse, kuid see muudab vähe. Ta on Eestis Reformierakonna juhina endiselt mõjuvõimas tegelane.
Tartu Kommertspanga varemetest, täpsemalt öeldes selle Tallinna osakonnast, kasvab välja Hansapank, hilisem Swedbank. Mäng – mitte liivakastimäng, vaid pigem juba suurte kasumitega hasartmäng – aga jätkub. Põhja-Eesti Panga 1997. aastal koos oma saladustega 10 miljoni dollari kohta alla neelanud Ühispank muutub üha mõjuvõimsamaks. Hoovad töötavad. Hansapanga juhid vaatavad üha kadedamalt, kuidas suuremat osa riigikassa rahast hoitakse aastal 1997, mil politseis põhjakõrbenud 10 miljoni dollari afääri uuritakse, Ühispangas. Nad teevad skandaali, aga keegi ei kuula.
Juba 1994. aastal on riigieelarve suuremas osas Ühispanka kolitud. Kuigi siinkirjutaja on vestelnud mitme tol ajal riigi rahanduspoliitikat suunanud inimesega, jääbki uduseks, mis alustel.
Mingit selgepiirilist konkurssi igal juhul välja ei kuulutatud. “Rahandusministeeriumi juhid on saanud võimaluse kergeks rikastumiseks soodsalt hangitud Ühispanga aktsiate kaudu,” kirjutatakse mõned aastad hiljem Postimehes.
Võtmetegelaseks on siin Enn Pant, aastal 1997 Eesti suurima laevakompanii Tallink eelkäija Hansatee juhatuse esimees ja Ühispanga nõukogu liige. Enne seda on ta aga rahandusministeeriumi kantsler. Muidugi nimetab ta asiotaaži Ühispanga liiga heast läbisaamisest riigi rahanduspoliitikat määravate isikutega majandusringkondade omavaheliseks kemplemiseks”.
Kolmnurk rahandusministeerium-Ühispank-Tallink saab ühe eriti selge ja terava tipu issanda aastal 1999, kui Siim Kallasest vormistatakse (NB! kohtualusena!) rahandusminister. “Kunagise välis-, rahandus- ja peaministrina oli Siim Kallasel arvukalt võimalusi aidata Ühispanga Ain Hanschmidti, kelle abiga omakorda arenes Tallinki eelkäija,” on kirjutanud ajakirjanik Koit Luus ühes artiklis.
“Või kuidas saanuks Kallas keelduda abist, teades, et Ühispanga juht omandas Põhja-Eesti Panga ülevõtmise kaudu olulise teabe 10 miljoni dollari tehingust.”
Põhja-Eesti Panga ülevõtmisest koos 10 miljoni dollari nõudega teatatakse rahvale 1997. aasta alguses. Kuigi peaminister Tiit Vähi süüdistab 1995. aasta veebruaris Äripäevas avaldatud artiklis pangandusringkondasid politiseerituses ja kurdab võimu libisemise üle väga kitsa majanduspoliitilise grupeeringu kätte, tasub ta Ühispangale Põhja-Eesti Panga eest heldelt.
Ajakirjanik Toomas Kümmeli andmetel tühistavad vabariigi valitsus, Eesti Pank ja Ühispank laenukahjumite katteks kõik Põhja-Eesti Panga aktsiad. See tähendab valitsusele 30 miljoni, Eesti Pangale 20 miljoni ja Ühispangale 10 miljoni krooni suurust raamatupidamislikku kahjumit. Seejärel omandab Ühispank oma tütarfirma kaudu 50 miljoni kroonise sissemaksuga Põhja-Eesti Panga. Vastu saab ta aga Põhja-Eesti Panga hooneid enam kui 100 miljoni krooni väärtuses. Näiteks Tallinnas Vana-Postimaja ehk Põhja-Eesti Panga peahoone võetakse üle bilansilise väärtusega 67 182 krooni, aga müüakse edasi 41,8 miljoni eest. Hiljem väidetakse küll ajakirjanduses, et ega Põhja-Eesti Panka keegi teine peale Ühispanga tahtnudki osta. Aga kas tõesti oleks tehtud nii heldeid kingitusi, kui Põhja-Eesti Panga koos võtmega 10 miljoni dollari juurde ostnuks näiteks konkureeriv Hansapank?
Virgo Lepassalu
Järgneb…