Kalle Mälberg: Vaimurüütlid Rüütli tänavas ehk kuidas nahaalne turundusröga Tartut reostab

Varia,
©UU
Peentest valgetest kõlaritest Tartus Rüütli tänava nurgal lastakse talumatut jama.

Kaunis katkuaeg elab, loob ja lehvitab Emajõe äärses Augustis, jõgi on veesõidukeist tulvil, pügatud murudega vette vaatavad villad lõpevad Kaagvere juures, legendaarse linnakodaniku Tiit Veeberi Kavastu parve ümbrus kihab ülevedu ootavatest suvelistest. Kaatrid aeglustavad käiku, vasemal on mahajäetud meierei, mille maakivimüürid ehitas katlakütja Tiit topeltpaksuks – venelased on siit 44 korda üle jõe tunginud, aga 45 korda jälle tagasi läinud. Rootslaste Kantsi kõrtsi varemetele Villu Reiljani valitsemise ajal ehitatud Emajõe looduskaitseala keskus on samuti hüljatud. Kas Tartus ei leidu enam teotahtelisi mehi?

Ihaste silla juures märkan täiuslikku „digiparadiisi“ – nailonkattega trenditeadlik neiu teeb tervisejooksu, kõrvad Spielbergi tulnukate valgetes kõlarites, jooksusammuga rappuv nutiekraan hüpleb käes- reibas rutt tervisliku surma poole.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Randume Karlova sadamas, mida peab Lüübnitsa samblakuningas Toomas Sein, kes igal aastal ujutab Skandinaavia jõuluturud üle miljonite Räpinas punutud jõulupärgadega – leidub meil mehi! Meediamehed Rohke Debelak ja Olaf Suuder putitavad sadamas jõelaeva „Hilara“ – neil on missiooni!

Jõuame õhtusse. Nigul Espe „Kolme Koopa Kohvikut“, kus vaikivatel kolmekümnendatel aeti Pätsi vastalist juttu, enam pole. Poleeritud pinnad ei mäleta Kersti Merilaasi ümber kiibitsevate noorpoeetide, August Sanga jt vaimumõõku lehvimas, mida pealinnast saadetud Propagandaameti nuuskur Andrus Roolaht hoolega üles kirjutas. Kuid Espe paar pilti ja molbert on Väike-Tähe tänavas järelpallaslase Marika Maramaa MarMar stuudios, kelle värvi- ja valgusmaalid on Tammelinnas, Karlovas ja „Moodsas Valgustuses“ nähtaval. Pärast sõda kaua aega tegutsenud õllesaali, kuuekümnendatel tuntud „Humalat“, uksemeister juut Marienburgi „Õllefossat“ koos Remsu ja Johnny B-ga pole enam ammu.

Selle asemel on klanitud „Tartu Hotels“ nimega „London“, mis punnitab olemaks „internässönäälim“ kui britid iganes. Hotelli nahaalne turundusröga reostab Rüütli tänava nurka – ülesseatud kõlaritest iniseb ja kaebleb beibeballaadi laadset „liftimuusikat“ nagu kõrvahaigust. Vastasnurgal kohvipausitav linnavolinik Indrek Hirv pageb siseruumi, kus loeb üle Maalehele antud intervjuu. Kunagise Segerlini restorani kohal on vanalinna sobimatu jõhker klaasist ja kunstkivist läikhoone „Kampus“, tänavanurka süstitakse euroülbet globaalküla varjates Konrad Mägi ateljee paljumaalitud klassikalist Tartu katuste vaadet.

Segerlini restoranist räägitakse viimast lugu: 1941. aasta vabariigi aastapäeval, (mida ei tohtinud meenutada!) läinud vahetult enne vangistamist ja kuklasse kihutatud kuule Pätsi käsundusohvitser kolonel Grabbi ja piirvalvekindral Kurvits Prantsuse konjak näpus „Segerlini“ Pätsi (kes juba Pensasse viidud!) sünnipäeva tähistama. Vastu tulnud ENSV peaministri asetäitja Hans Kruus:
„Kuhu suundute seltsimehed polkovnikud?“
„Mõtlesime restorani minna“
„Ma tulen kah!“

…Rüütli tänaval sagib rahvast. Tõmbekeskused on muutunud, aga mitte kadunud. Ei suudetud vaimu vägistada ka kuuekümnendatel, kui Alliksaart ja Miliust ei lastud ülikooli kohvikusse. Nüüd mõnitavad uueaja pugejalikud kadakad väärikat ülikooli kohvikut nimega „Drinkgeld“. Kuidas oli tollal võimalik, et ülikoolis õpiti eesti keeles ning Lenini nime võeti suhu ainult Marksumaja parteiajaloo kateedris, millest tekkis sotsioloogialaboris Ülo Vooglaiule paks pahandus. Nimelt küsisid Moskva professorid, et mida need eestlaste perekonnanimed – Vooglaid, Vihalemm, Lauristin – vene keeles tähendavad. Vooglaid osutas mööduvale parteiajaloo kateedri juhatajale sm Kalitsale :
„Tozeblädd!“

Nii saigi Tartu ülikooli sotsioloogiast kommunistliku kasvatuse laboratoorium ja Voogliust „mitteparteilane“. Aga kus olid KGB ülema Boris Londoni silmad ja kõrvad kui ülikooli kohviku suitsunurgas rääkis hilisem Haapsalu krimikirjanik Juhan Paju komsomolisekretär Sirge Endrele ja Maret Rebasele (tänaseks Ameerikas juudistunud Mara Aronovich), et ta on Andorra agent, kes soovib varastada üht tuumarelva, et hävitada Venemaa ja Eesti vabastada.

Täna, keeluaja augustis, mahub Rüütli tänava „Veini ja Vine“ kitsukesse tagatuppa Jaani kirikus kontserdi lõpetanud maestro Andres Mustonen koos suursaadikust abikaasa ja teiste „muusikaliste aednikega“. Vilkalt sagib eksalteeritud frisuuridaam Pauliine, tuntud kunstiteadlase tütar, kes häiritud väikekodanlastele jagab tasuta kondoome. Harva, kuid siiski istub siin Gogoliga diskotav ja Toweri kaarnatega sehkendav Paavo Matsini massiivne kogu, Karlovas traperiidega kauplev armublogija Margit Meikar ajab juttu Rakvere teatri peakunstniku Eveli Varikuga, väljas istub „Akadeemia“ peatoimetaja Toomas Kiho ning Soome instituudis töötav raadiohääl Piret Kooli, kes õigupoolest peaks Vikerraadios saateid tegema koos (või eraldi?) abikaasa Rainiga. Jalgrattal väntab mööda halli habeme lehvides Mihhail Lotman, kultuurikriitik Mihkel Kunnuse hellal rinnal magab vastsündinud maimuke… Korraks vilksatavad Tiit Pruuli prillid vestluses kauni kunstiteadlase Kadri Asmeriga. Seintel ripuvad Marti Ruusi kureeritud Tartu kunstnike vahelduvad tööd.

Tänavanurgal poosetab üks välismail ümberlõigatud hipster kõva häälega seletada – poosetav videokõne väljenditega nagu „ As you can probably appreciate…“ annab aru kaugele investorile, kuidas ärielu seis on.

Veinibaari sisenevad kaks üleharitud neidu, magistranti kusagilt „educatione Bolognese“ ülikoolist, nendega kaks „essential english’i“ hääldusega briti poissmeest – vestlus kaugetest maadest ja Oxbridge ülikoolidest, sekka peente veinide iseärasusi Toscana väljadelt – WC uksel vahetavad neiud maakeelseid vulgaarsusi peldikupaberi asjus.

Kahjuks pole enam Marju Lepajõed, kes „Loomingus“ nr.12 2019 kirjutas :

„Mõjub anakronismina tegelda ingliskeelsete õppekavadega rahvusülikoolis, mis võib tähendada loovate jõudude suundumust üksnes brittidele. See võinuks olla innovatsioon ja julgustükk 1960- ndatel. Aga XXI sajandil on inglikeelne teadus ise väsinud oma transkontinentaalsusest – otse palutakse, et kirjutataks mitte selles armetus inglise keeles, mis meenutab laipa. Laibast ei sünni ei iseseisvust, haridust ega loovust – laip on laip. Tuleb teha vahet, mis on tunnetuskeel ja mis on suhtluskeel. Tunnetuskeeles on loovus“ Lk.1795.

Jääb loota, et Ain Mäeots „Vanemuse“ mäe otsast võtab lavastada Berthold Brechti „Kolmekrossiooperi“
„Nuhid nuhivad ja
litsid löövad litsi
Aga moritaadilaulja …“
( … iniseb läbi sinise peanaha Rüütli „Tartuhotelsi“ nurgakõlaritest armetut euroila Malta ametlikus keeles.)

Hotelli nurgale on kinnitatud plaadike, milles teatatakse silmakirjatsevalt, et hinnatakse vaikust ja rahu.

Kalle Mälberg
vabaakadeemik

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused